Thursday, March 19, 2015

Virumaa Teataja (1925-1940), 8. märts 1935

ORU LOSSIST. Hiilgawad pidustused ja külaliste hulgad Toilas

Mis Oru lossile peale varem nimetatud ehituste ja hoonete annab juurde suure osa tema ilust, see on just lossipiirkonda ümbritsew park. Siin on Pühajõe mõlemad kaldad muudetud nagu miniaiaks, loomulikult looduslikuks, kuid siiski korrapäraseks iluaiaks. Pargi rajamiseks toodi wälismaadelt kohale sajad puud ja põõsad, millised istutati nii jõe kallastele kui ka kaldaid ümbritsema männiku mitmekesistamiseks. Kuigi rea aastate wältel on park seisnud pea täielikult korrastamata, siis ei näi see olewat pargi ilule palju mõjunud, waid praegugi pakub siinsetel teedel kõndimine loodusesõbrale imetlemist. Wanade mändide wahel tõusewad seedripuude puhmad. Samas leidub üksikuid oliipuid. Mitmet liiki wälismaa kuuski ja teisi meile tundmata puid ja põõsaid. Suwel aga eralduwad Pühajõe kallastel wälismaised lehtpuud oma õrna haljusega ning lisaks nendele weel rohkesti papleid, akaatsiaid. sireleid j.m. Teede äärtes leidub aga raudkiwist wälja raiutud pinke ja istmeid, millistest mõnele poole soetatud nagu wäikseid ja warjulisi romantilisi nurgakesi. Lossi lähikonnas on ka suur wiljapuu aed sadade puude ja põõsastega. Teisel pool jõge teine wiljapuuaed saja puuga. Mis olewat istutatud proua käsul peamiselt selleks, et puud kewadeti oma õitemerega talle eriti meeldisid. Kui juba proua ja perekonnaliikmete saabumine igal kewadel kujunes koqu Toila rahwale suursündmuseks, siis olid palju pidulikumad need päewad, mil rahamagnaat isiklikult saabus kohale.

Jelissejew tuli Orule külla kaunis harwa ja peatus siin ainult üksikuid päewi. Kuid sageli käisid tema külas käikudega kaasas ka suurejoonelised pidustused. Pidumeeleolu aitasid luua juba Toila pritsimehed omaltki poolt, kes sel juhul, kui Jelissejewi saabumine oli ette teada, läksid orkestriga Jõhwi jaama vastu ja mängisid siis Petrogradi rongi saabumisel Puhkpillidest kõwad terwitusmarsid maha. Sarnast wastuwõttu ei jätnud härra kunagi kahe silma wahele, waid harilikult andis ta pritsimeestele ikka ühe kahekümnewiie rublalise jootrahaks, millega mängumehed tegid siis juba meeled rõõmsaks ja alustasid koduteed. Jelissejew saabus aga pidustuste korral Toilasse alati ühes suurema seltskonna külalistega, kuhu kuulus wene aristokraate ja rahailma liikmeid. Seal oli daame ja härraseid, ohwitsere särawates mundrites ja wälismaalasi. Wiimaste hulgast mäletawad Toila wanemad inimesed, kes sel ajal lossis teenisid, weel üht päris musta nahawärwiga neegrit, kes löönud saalides wene daamidega tantsu. Samuti olewat paaril korral käinud külas ka kaks jaapanlannat, nii et eeltoodu järele otsustades käis Orul koos päris rahwuswaheline seltskond. Suwised peod pakkusid aga kogu ümbruse elanikkudele oma luksuslikkusega piiritut imestust. Pühajõe kaldad ja park ehitud siis õhtutel kolmesaja wärwilise ilutulega, nii et laternatest olnud palistatud kõik teeweered ja nurgakesed. Petrogradist kaasa toodud orkestrid mänginud nii lossi saalides kui ka pargis ja lõbutsewaid külalisi jatkunud igale poole. Ka köögiteenijad teadsid hiljem pajatada toilalastele imelugusid nendest toitudest ja jookidest, mis kantud peowõõrastele ette. Söödaw ja joodaw kraam weetud kohale Petrogradist, kuid osa tulnud ka otse wälismaalt. Weinidest ja wahuwiinadest polewat lossi keldrites olnud kunagi puudust.

Oru loss nähtuna üle Pühajõe oru
Sageli peeti Orul pidustusi ka talwelgi. Saabuti kohale suurte jahiseltskondadena ning ümbruskonna metsades toimus siis saht jänestele, rebastele ja kitsedele. Toila noormeestel oli neil juhtudel ajajatena jällegi teenistust, igaaastaseks traditsiooniliseks talwepeoks oli kujunenud weel wastlapäewa pühitsemine, mil tuldi Orule lõbutsema ja nautima talwerõõme. Pargi teed ja nõlwakud muudetud siis juba warakult jää mägedeks, kus härrased liuglesid kelkudega. Suuremaks harrastuseks oli siiski kihutamine saanidega. Need aastad, mis wältasid 1901. aasta suwest kuni 1917. aastani, kujutawadki selle wiiemiljonilise lossi hiilgeaega, kuna sellele järgnenud sõja-aastad seal lõpetasid muretu elu ja muutsid kogu ümbruse mitmelgi korral sõja tallermaaks. 

Wiimasel sügisel Toilast lahkudes, kui sakslased olid päew-päewalt surumas sõjarinnet lähemale, tähendanud proua teenijatele, et loss tuleks sakslaste pealetungi korral põlema süüdata ning peale nende lahkumist veelgi luksuslikumana uuesti üles ehitada. Proua ei saauud aga ei esimest ega ka teist kawatsust wiia enam kunagi täide, kuna warsti peale tema lahkumist saabus Toila rahwale teateid tema surmast. 
Mõne aja pärast saabus aga Toilasse prouaga Petrogradi kaasa sõitnud eestlasest toapoiss Jakob Luup, kes teadis kõneleda koguni Jelissejewite perekonnas aset leidnud traagilisest wahejuhtumist. Nimelt olid teenijad leidnud proua ühel päewal omast garderoobist, kus ta oli enese riputanud siidisalliga riidekapi külge. Mis wene rikkama mehe abikaasat sarnasele sammule kihutas, pole küll kindlasti teada, kuid üheks tõukejõuks oli siin kahtlemata närwide rike. 

Proua tujukust ja närwilikkust said tunda ka lossi teenijadki, kuna proua armastas juba lossi ehitamise ajal wiibida ise wõimalikult sageli tööde juures ja andis seal siis ka mitmeid juhiseid ja käske, mis tundsid ikka kuidagi weidratena. Kord paistnud prouale, et üks lossi nurk on wastasnurgast madalam ja oma silmapetet lähemalt kontrollimata andis ta töölistele kohe käsu madalam lossitiib maha lõhkuda ning selle asemele uus ehitada. Arhitekti poolt suudeti aga proua tujukust sel korral lõpuks siiski rahustada ja lossi nurk jäänud maha kiskumata. Kärneritel ja aiatöölistel tuli aga seewastu sageli teha mitmekordset tööd. Puude istutamise juures leidis proua ikka siin ja seal midagi ebameeldiwat ja siis tulnud alati suured hulgad puid ja põõsaid kiskuda maast wälja ning istutada nende asemele uued. Puude read pidid olema igal juhul nöörsirged ja siin suudeti esimesel istutamisel harwa proua soowe täita. 

Lisaks eeltoodule arwatakse surmamineku põhjuseks olewat ka wahekord Jelissesewiga. Kuna lossis käisid ringi wisad kuuldused, et wiimane tahtnud ennast naisest lahutada ja uue kaasa kosida. Wiimast asjaolu kinnitab ka see, et peale proua surma tuli Jelissejew weel kord sügisel oma lossi ja seekord juba ühe wõõra daami seltsis. Selles daamis tundsid aga Toila elanikud ära isiku, kes oli eelmistelgi suwedel wiibinud ühes lähedases suwilas. Seega wõis siis olla tegemist juba pikemat aega kestnud armuwahekorraga. 

Sel külaskäigul ühes oma uue wäljawalituga jalutanud Jelissejew mööda pargi teid ringi, nagu aimates, et ta siia oma elus enam kunagi ei tule. Rinde lähenemise tõttu hakati warsti lossist wedama ära ka hinnalisemaid mööbleid. Kuigi palju aga siiski ära ei weetud, waid ainult mõningaid üksikuid eriti wäärtuslikke kallisesemeid, milliseid ei tahetud jätta vaenlaste kätte. Kui sõjaliin lõpuks Toilasse jõudis, siis leiti siit eest ikkagi kogu hiilguse ja luksusega sisustatud hoone, millest segastel aastatel paljugi häwines ja kadus.