Thursday, November 24, 2011

Toila kandis sündinud ja siin elanud või käinud tuntud inimesi

Abram Simon (1844-1925)

Abram Simon
Abram Simon (ka Siimon) sündis 24.01.1844 Pühajõe külas Stepani talus. Lugemist, kirjutamist ja saksa keelt õpetas talle ema Liisa ja seda siis, kui Abram oli kolme ja poole aastane. Kui aga Abram sai kuue aastaseks, sai temast isa abiline. Abrami isa Peeter tegi talutöö kõrval ümbruskonnale vankreid ja muud puutööd.
Muusikahariduse sai Abram kõster Lugenbergi juures ja kuna kirikus orelit ei olnud, siis laulis ta köstrile kaasa. Kolme aastaga sai ta ka nooditundmise selgeks ja 1859.a. läks Abram Peterburi Apraskini töökotta tõldsepa ametit õppima. Viie kuu pärast tuli koju tagasi. Nimelt tuli Apraskini parim sell Limberg Vokka ja rajas siia oma töökoja. Siin õppis Abram ametit edasi kuni 1863.a.
1863.a. ostis isa Abramile Toilasse Kangrumaa talu. Maja ja töökoja ehitas siia aga Abram ise ja põllupidamise kõrval valmistas ta peamiselt mõisnike tellimisel kupee- ja landootõldu, toredaid ja lihtsaid vankreid. Toila ja ümbruskonna peremeestele tegi aga kahe- ja ühehobusevankreid.
1863.a. kutsus Abram oma kaks venda ja veel teisi noormehi, kokku sai 12 lauljat- ja õpetas neile neljahäälse koraali “Meil abi tuleb jumalast”…
Septembris, pärast viljakoristuse lõppu, toimus meeskoori esimene esinemine – Pühajõe kirikus esitati kuus koraali. Peagi hakati õppima ka J. W. Jannseni koorilaule.

1868.a. loodud pasunakoor

1864.a. ehitas A. Simon koolimaja Toila-Altkülla ja peale selle on ta ehitanud veel ühe koolimaja.
1867.a. oli Abram Simon “ühe ilmaliku teaduse omandamise seltsi” “Konkordia” üks asutajaid ja aasta jooksul pidas ta seltsis kuus referaati.
1868.a. oli ta üks kohaliku pasunakoori asutajaliikmeid ja 1869.a. käis koos oma meeskooriga (11 laulumeest) Tartus Eesti esimesel laulupeol.
1870.a. oli A. Simon Toila kalmistu rajajamise eestvedajaid.
Suurima kuulsuse võitis ta esimese maale ehitatud teatrimajaga Toilasse.

1882. aastal valmis Toilas Eesti esimene maa-teatrimaja (trepile toetub Abram Simon)

Kui Abram Simon, Hans Glass ja mõned teised lauljad "Vanemuises" näitemängu vaatamas käisid, tekkis neil mõte, et selliseid näidendeid saaks ka Toilas teha.
Nii tehtigi Toila kooli ruumidesse näitepõrand ja linadest pandi eesriie ette. Ettendus õnnestus ja sissetulek oli 138 rubla, millest 100 rubla sai Aleksandrikool. Ülejäänud 38 rubla jäi näitemängu kulude katteks ja 8 rubla sai peterburi seltskonnategelane ja näitleja Jaan Vodja, kes oli Toila näidendi eestvedaja ja korraldaja.
Teine etendus toimus 29. novembril 1881. aastal, mil sissetulek oli 88 rubla ja 92 kopikat. Sellest 15 rubla sai J. Vodja. etendati Lydia Koidula etendust "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola".
Sellega lõppes näidentite esitamine Toila koolimajas, sest pastor Christoph keelas selle kui lubamatu tegevuse õnnistatud kooliruumides. Kus aga jätkata näidendite esitamist?
Abram Simon käis mööda teatreid vaatamas ja nii tekkiski mõtte ehitada oma teatrimaja. Nii valmisidki plaanid ja 1882. aasta kevadel alustati ehitustöid. Juuli alguseks oli teater valmis.

1884. aastal toimunud muusikaõhtu kava
Teatrimaja ehitus läks Simonile maksma 2508 rubla ilma tema ja mõne peremehe abi arvestamata. Näitelava sisustuse ja ruumide valgustite muretsemisekskulus tal 551 rubla. Dekoratsioonide maalimise tegi algul Narva linnateatri dekoraator. See oli Eesti esimene maateatrimaja.
Toila kultuurielu hakkas jõudsalt edasi liikuma, aga peale 1884. aastat tekkisid konfliktid Simoni ja pasunakoori vanemliikmete vahel rahalistes küsimustes. Sellest ajast oli Toila seltsielu kahes leeris.
Kuni 1917. aastani tegutsesid Toilas näidendite esitamisega karsklusselts "Kiir", tuletõrjeühing ja muusika ning haridusselts. 1927. aastal koondusid kõik ringid ühise "Teatriringi" nime alla. Lavastati "Kaval-Antsu ja Vanapaganat". Tavaliselt mängiti eesti kirjanike näidendeid. Kuni 1936 aastani on esinenud Toila uues teatrimajas 97 inimest.
Tänu "Teatriringile" läksid Toila seltsid taas ühte leeeri ja leiti ühine keel. See tagas seltsielu jõulise edenemise rahulikus ja leplikus vaimus.Olgu lõppu ka kirja pandud A. Simoni praktilise tegevuse viljad:
teatrimajale valmistas ta lavaseadmed ja mööbli, parandas ja häälestas mõisate klavereid ja tegeles kalapüügiga.
Abram Simon ehitas purjepaate (neist 8 endale), valmistas 5 viiulit, 2 altviiulit ja ühe tshello. Viimase eest pakuti isegi 1000-rubla – see oli omamoodi kvaliteedinäitaja.
Abram Simoni ühiskondliku tegevuse juurde kuulus laulmine koorides, mängimine näidendites ja orkestris, kus ta mängis bassi ja oli ka aktiivne Eesti Kirjameeste Seltsi liige.
"Abram Simonit võib kõrvutada paljude XIX sajandil üldtuntud kultuuritegelastega." Nii hindab teda tuntud kultuuriloolane Rudolf Põldmäe.
Abram Simon suri 12.03.1925.a. ja on maetud Toila kalmistule. Tema haud on muinsuskaitse objekt.
Abram Simoni elulookirjeldus (kirjutatud 1924.a. Eesti Kirjanduse Seltsi soovil):
"Et Toila külas praegu viis seltsi, neli suurt kauplust, üks aednik, kaks pagarit, üks lihunik, apteek, postimaja ja koolimaja on, pimedatel õhtutel lambid tänaval valgust annavad, peremehed jõukalt ja puhastes eluhoonetes elavad, endised viletsad põllud viljarikkad ja karjalautades veevärgid sees on, seda kõike pean mina hariduse viljaks. Seda on andnud kooliharidus, laul, muusika, näitemäng ja ühistegevud, milles kõik noored peremehed 1863. aastast tegevad on olnud."
Simoni järeltulijate kiri Eesti Kirjanduse Seltsile 1925. aastal

Abram Simoni ja Hans Glassi bareljeefid Toila Rahvamaja seinal.


Hans Glass (1846- peale 1920)

Hans Glass
Hans Glass sündis 1846. aastal Suure-Jaani kihelkonnas Vastsemõisas. Suure-Jaani kihelkonnakoolis õppis ta J. Kapi käe all. 1865-1868 valmistus ta õpetajakutseks Cimze seminaris Valgas.
1868-1891 töötas Toilas algul elementaarkooli koolmeistri-juhatajana, hiljem samas koolis vallakooli juhatajana.
Toilas asus ta ümber Austraaliasse, kus ta pärast 1920.a suri Melbourne'i lähedal.
Hans Glassil on suuri teeneid Toila haridus- ja kultuurielu arendamisel. Ta oli silmapaistev õpetaja ning laulu- ja pasunakoori juht.

"Odamehes" nr. 1, 1925 meenutab teda endine õpilane:

" Põhjapanev seltskonnategelane Eesti ärkamisajal Toilas, Viru rannikul, oli Zimse seminari kasvandik Hans Glass.
H. Glass oli oma aja kohta haruldaselt laialiste huvidega mees. Oma suurest raamatukogust ammutatud teadmisi püüdis ta õpilastele ja rahvale edasi anda, juhtides Toila haridust ja kultuuri anduva rahvamehena. Tänu Glassile omas Toila Virumaal eriliselt silmapaistva kultuurilise ilme.
Et sääl igas talus on oma raamatukogu ja klaver nagu laulab tuntud Vene poeet Igor Severjanin (kes olgu tähendatud juba kauemat aega Toilas asub), on Glassi teene. Eesti raamatule, näitemängule ja muusikale avas Glass Toilas tee, mis on kestnud siiamaani.
Ta tõstis kõrgele järjele oma eelkäija kooliõpetaja Mihkel Rentiku asutatud laulukoori, asutas pasunakoori (1868), korraldas esialgu koolimajas Koidula, Kunderi jt. algupäraseid näitemängude etendamisi, asutas kooli juure suure, eeskujulise viljapuu-aia jne. /.../"

16. detsembril 1868. aastal laulukoori harjutusel otsustati lõplikult asutada Toilasse pasunakoor. Eeltööd oli selleks juba ennegi tehtud ja raha korjatud ca 170 rubla. Otsuse langetamist kiirendas ajalehe kuulutus puhkpillide müügipakkumisega Tartust. Nii sõidsid järgmisel päeval Abram Simon, Hannes Otto ja koolmeister Hans Glass mänguriistu ostma. Kuna aga neid pille kõlbmatuks peeti telliti Saksamaalt uued pillid. 1869. aasta märtsikuus saabusidki kaua oodatud pillid. Tellitud oli 9 pilli, millele saadi hiljem lisaks veel 5 pilli. Et keegi puhkpille mängida ei osanud, telliti Väägverest õpetaja. Esialgne õppus kestis umbes 3 kuud, mil mängijad igal õhtul koolimajas harjutamas käisid. Pühapäeviti puhuti terved päevad. Selle ajaga saadi juba palju algteadmisi. Peale õpetaja lahkumist hakkas koori juhatama Hans Glass. 1871. a. märtsi lõpul andis pasunakoor esikkontserdi Vaivara kirikus kontserdi. 70. aastatel tuli pasunakoorile kutse tulla parun Nikolai von Wilckeni juubelile mängima. Pillimehed olid loomulikult nõus sõitma Peterburi - saadi ju esmakordselt sõita raudteel. Peale seda said nad veel kutse Tallinnasse, kus esineti kolmekuningapäeval Tallinna Kaarli kirikus. Harjutati kuus nädalat, seega olid meestel lood käes nii puhtalt kui võimalik. Lõpuks sõidetigi rongiga Tallinnasse. Kõik läks hästi, ainult kuulajaid oli vähevõitu. Kontserdil oli ka palju Tallinna tähtsaid muusikuid. Sama päeva õhtul esineti veel Kanuti gildi ruumes. Saal oli puupüsti täis. Mehed said hea teenistuse, aga kojusõidu päeval paluti neil veel vähekeseks Tallinna jääda, et nad saaksid esineda ka Eesti kubernerile. Järgmisel päeval läksidki mehed Toompea lossi. Kubernerile nende esinemine meeldis. Järgneval söömingul löödi veel viimast korda kokku ja pasunakoori mehed hakkasidki koju tulema. Suvel tuli aga teade, et Eesti kuberner Toila Pasunakoorile oli saatnud 25 rubla, kuna nad olid talle väga oma kauni pillimänguga südamesse läinud.

Endise õpilase meenutus jätkub:

"Toila pasunakoor oli sel ajal üldiselt hääs kuulsuses, esines kontsertidel Tallinnas, Viiburis jm. Näitemängude etendamine keelati ülemalt poolt koolimajas selleaegse pastor Christoffi nõudel, mille järele üks ärksamaist Toila peremeestest, Abram Simon, kivist teatrimaja omal kulul ehitas, mis on õieti esimene sellekohale hoone Eestis.
Sellele järgnes, et pastor Christoff A. Siimoni kui pagana lapsi leeri ei võtnud.
Tüdimatuma mehena leidis H. Glass, olgugi, et koolitöö kestis augusti algusest jaanipäevani, aega nootide kirjutamiseks. Ei olnud ju sel ajal trükitud noote mängu- ja laulukooridele, vaid üksikud hääles tuli partituurist ära kirjutada. Sealjuures leidis ta veel aega kooride ja näitemängude harjutamiseks ja juhendamiseks.

Et praegu igas Toila talus suurem viljapuu aed, on jällegi Glassi teene. Oma eeskujulisele kooliaiale, mida ükski ta järeltulijaist pole osanud korras hoida, pani ta aluse õige algupärasel kombel: ta ostis mõisast suuremal hulgal õunu, mis jagas kooliõpilastele, kes pidid seemned talle tagasi tooma. Seemnetest asutas ta koos õpilastega puukooli ja nii sai Toila kool omale eeskujulise kooliaia, mis korra ja puhtuse poolest parema mõisaaiaga võis võistelda.
Ka esimesena Toilas haris Glass koolimaid eeskujulise põllumehena, puhastades koolikrundi heinamaid ja koplit mätastest jne.

Kõigeks selleks jätkus Glassil jõudu päevast päeva majatäit lapsi õpetades, hääs meeleolus õhtuid ja pooled ööd koore ja näitemänge harjutades, ilma et tal iial tüdimust oleks nähtud.
Venestamise tulekul puhkesid lahkhelid üksikute jonnakate kaastegelaste poolt Toila haridustöös, mis sõi üksmeele ja tõi vastuolusid. Muusikakoor jagunes kaheks. Õiglasele ja vahest ülearugi otsekohesele Glassile tõusis vastasrind, olgugi väheste toilalaste poolt.
Glass, kes üksildasena oli ohverdanud kogu oma nooruse jõu Toilale, kelle arm, nagu ta ise ütles, oli tema koolitöö, tema aed ja tema koorid, lahkus õigejoonelisena soovides Toilale puhtast südamest kõige paremat edu ja reisis ära Austraaliasse, kus ta mõne aasta eest Melburni lähedal kõrges vanaduses surnud. /.../"


Kaarli Aluoja (enne eestistamist Karl Otto) 1899-1975

Karl Otto sündis 20. juunil 1899.a. Toilas Aluoja talus.
Pärast kohalike koolide lõpetamist jäi Kaarli vend isatalu pidajaks. Kaarli aga lõpetas 1924.a. Draamastuudio teatrikooli. 1924-1948 (vaheaegadega) töötas ta Tallinna Draamateatris näitleja ja lavastajana. Sellesse ajavahemikku kuulub veel töö 1935-1940 "Vanemuise" peanäitejuhina ja 1944-45 lavastajana. 1948-1951 oli ta ENSV Riikliku Teatriinstituudi lavapraktika õppejõud ja 1951-1952 "Endla" lavastaja.

Kaarli aluoja lavastustest on silmapaistvamad A.H. Tammsaare "Vargamäe" (1932), "Abielu ja armastus" (1934, 1942), "Vargamäe vanad ja noored" (1935, 1942) ja "1905" (1936).
Tema näitlejaloomingust nimetatakse esmajoones Piibelehte (Ed. Vilde "Pisuhänd"), Indrekut (A.H. Tammsaare "Armastus ja abielu") jt.

Tema võttis "Vanemuisesse" tööle ka legendaarsed mehed - Kaarel Irdi ja Helend Peebu.

1941. aastal oli ta sunnitud lõpetama töö "Vanemuises" , kuna oli võidelnud Vabadussõjas ja olnud Kaitseliidu liige.
Kaarli Aluoja sünnikodus Toila-Altkülas on Toila valla Hariduse ja Kultuuri seltsi poolt paigaldatud mälestuskivi.
Nõukogude ajal töötas Aluoja teatripedagoogi ja näitlejana.
Ta oli Kaljo Kiisa vanaonu.
Kaarli Aluoja suri 4. veebruaril 1975.a. Viljandis.



Kalju Haan meenutab:
"Ei miimidele punu pärgi järelilm" on halb lohutus teeneka teatrijuhi Kaarli Aluoja hindamiseks. Ta oli üks Draamastuudio Teatri (a-st 1937 Eesti Draamateater) asutajaid ja siin kogu eesti teatri tarvis nii olulise A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi sule alt tulnud dramatiseeringutega viis K. Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatrilukku 1932. a alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. a alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas, Arno Suuroru Köögertal.
Kaarli Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa jääb Vanemuisesse, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega paneb teatrijuhina aluse mitmezhanrilisele teatrile – 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin. Sellest ansamblist tulid, võitsid ja jäid mitte ainult Vanemuise, vaid kogu eesti teatrilukku arvukas ja võimekas rida – Ida Suvero, Aino Talvi, Linda Tubin, Kadi Taniloo, balleti kaudu Velda Otsus ja Udo Väljaots, ooperi- ja operetitrupist Elsa Maasik, Tooni Kroon, Rudolf Alari, Harri Kaasik, Priit Hallap ... Endel Pärn ja Helmi Aren.
1940. a heitis suurema osa neist koos direktori ja hiljem teatrijuhiga üle parda, vähesed esialgu jäänudki läksid hiljem teistesse ansamblitesse või lahkusid kodumaalt. Uus rezhiim ei suutnud Kaarli Aluojale andestada tema vabatahtlikku astumist Kaitseliitu ja osavõttu Vabadussõjast. Aluoja kirjasõnalist arhiivi säilitatakse Eesti Ajaloo Arhiivis Tartus ning Teatri- ja Muusikamuuseumis. Viimases on ta erilise hoole ja täpsusega kirja pannud oma teatritöö: esinenud näitlejana laval 1923–53 1875 korda ... mänginud 222 osa, lavastanud teatrites ja hiljem harrastusteatrites 136 teost. Saame teada, et tema 1932. a "Vargamäe" lavastust mängiti Draamateatris 110 korda, Vuolijoki "Niskamäe naisi" 1936 Vanemuises 116 korda, samas 1937 H. Raudsepa "Lipud tormis" 95 korda."



Igor Severjanin (kodanikunimega Igor Lotarjov) 16. mai 1887-20. detsember 1941

"Oleks vale nimetada teda suureks luuletajaks, tema looming ei mõtesta maailma nii sügavalt ja avaralt kui näiteks Aleksandr Bloki, Ossip Mandelštami või Boriss Pasternaki teosed. Ometi on Severjanin praegusele laiale vene lugejaskonnale paljus lähemal kui luulekultuuri tipud. Erakordse lüürikuandega Severjanin luulendas argifilosoofiat, lihtsaid ideaale, püüdu looduse, kunsti ja igas mõttes ilusa elu poole. Et suurem osa tema kirjanikuelust oli seotud Eestiga, köidab ta siinsegi kirjandushuvilise tähelepanu" – nii kirjutas kirjandusteadlane Rein Kruus kirjaniku 100. sünniaastapäeval.
Eesti-sümpaatiat märkab Severjanini loomingus juba 1916. aastal tema luulenduses "Koidust ja Hämarikust" ("Koit i Emerik. Estljandskaja legenda o belõh notshah").
Luulespetsialistid leiavad, et see on musikaalne ja laulev, selles on palju kordusi, assonantse, alliteratsioone, sõnamängu. "Kogu see poeetiline mäng aga jääb Faehlmanni muistendist siiski kaugele ega avalda kuigi sügavat muljet," kinnitas Tartu Ülikooli professor Sergei Issakov oma 1983. aastal ilmunud raamatus "Arhiivide peidikust".

Severjanin elas alates 1913. aastast suviti, 1918. aastast alates aga alaliselt Eestis, põhiliselt Toilas.

Igor Severjanin ja Felissa Kruut (Lotareva) oma kodu aknal Toilas 1925. aastal
Selles majas Pikal tänaval suvitas ja elas Igor Severjanin Toilas olles

Mälestuskivi
Ta tegi korduvalt kirjanduslikke esinemisturneesid nii Eestis kui ka Poolas, Saksamaal, Prantsusmaal, Bulgaarias ja Jugoslaavias.
XX sajandi alguse vene avangardistlik "poeetide kuningas" emigreeris 1918. aastal Eestisse. Oma eestlannast naise Felissa Kruudi abiga tõlkis ta eesti luulet vene keelde ja propageeris seda oma esinemisturneedel välisriikides. 1920. aastate algul kujunes Severjanini eluase Toila kalurikülas eesti luuletajate (Hendrik Visnapuu, August Alle, Jaan Kärner, Valmar Adams) sagedaseks peatuspaigaks. Severjanini luulel, mis oli täis värskeid, tabavaid kujundeid ning haruldast laulvust, oli Venemaal eriti suur menu aastail 1913–1916, mil ta tegi pikki etlemisringreise, saavutades lühiajalise, kuid ülisuure populaarsuse.

Kohe pärast Eestisse asumist oli Severjanin tihedates sidemetes "Siuru" poeetide, eriti aga Henrik Visnapuuga. Tema vahendusel ilmusid vene keeles Henrik Visnapuu kogud "Amores" (Moskva, 1922) ja "Polevaja fialka" (Narva, 1939), samuti Marie Underi "Predtsvetenije" (Tallinn, 1937). 1928. aastal avaldas Severjanin tõlkeantoloogia "Poetõ Estonii", mis sisaldas 33 eesti luuletaja värsse. Igor Severjanini enda luulet ilmus eesti ajakirjanduses peamiselt Visnapuu tõlkes.

Eesti luule tutvustamisel vene lugejatele tegi Severjanin ära rohkem kui ükski teine enne teda. Tõlketegevuse tunnustusena määrati Severjaninile korduvalt Eesti Kultuurkapitali toetus.
Eesti-perioodi lüürikas kujutas Severjanin uue kodukoha looduse ilu. Ta jätkas siin venekeelsete luuleraamatute avaldamist (nt "Creme des violettes", "Pärlijõgi", 1919), osales almanahhis "Via sacra" (1923).

Kõige selle juures polnud luuletaja elujärg kiita. Iga aastaga muutus tal üha raskemaks oma loomingut avaldada, poeediuhkus aga ei lubanud muusse ametisse asuda. Välisreisid lõppesid, asendudes elukohavahetustega Eestis – 1935. aastal lahkus Severjanin Toilast ning elas kord pikemat, kord lühemat aega Tallinnas, Pühajõel, Saarkülas, Narva-Jõesuus, Paides.

Elumurede kütkes Severjanin peaaegu loobus luuletamisest ning kuulutas 1940. aasta veebruaris ajalehes „Vesti Dnja": "Ma hindan Luulet ja oma nime liiga kõrgelt, et lasta uutel luuletustel kirjutuslaua sahtlisse vedelema jääda."

Peale 1940. aasta riigipööret lootis Severjanin saada pidevat kirjanduslikku tööd ja avaldada seisvaid käsikirju Nõukogude trükisõnas. Lootusteks see jäigi. Paar tema luuletust ilmus ajakirjades "Ogonjok" ja "Krasnaja Nov". Ja see oligi kõik.

Vene poeet Igor Severjanin suri Tallinnas 20. detsembril 1941 ja maeti Tallinna Siselinna kalmistule.

Tänu tema hauale jäi nõukogude ajal läbi kalmistu kavandatud otsetee rajamata ja kalmistu püsima. Selle surnuaia hävitamine oleks olnud omamoodi hoop Eesti ajaloole, sest Siselinna kalmistul on leidnud oma viimase puhkepaiga paljud eesti suurmehed. Siin on näiteks Laidoneri perekonna matmisplats, kus kindrali naise ja poja hauatähisele on jäädvustatud Kirovi vangla kalmistule maetud Johan Laidoneri nimi; Jaan Poska perekonna rahula, Venemaa patriarhi Aleksius II vanemate haud…

(Ajalehest Kesknädal 9. mail 2007)


Igor Severjanin - Haldjas Eiole
Кто движется в лунном сияньи чрез поле
Извечным движеньем планет?
Владычица Эстии, фея Eiole.
По-русски ei ole есть: нет.
В запрете есть боль. Только в воле нет боли.
Поэтому боль в ней всегда.
Та боль упоительна. Фея Еiole
Контраст утверждения: да.
Она в осиянном своем ореоле,
В своем отрицаньи всего
Влечет непостижно. О фея Еiole ,
Взяв все, ты не дашь ничего...
И в этом услада. И в боли пыл воли.
И даже надежда - тщета.
И всем своим обликом фея Еiole
Твердит: "Лишь во мне красота".

Severjanini 100. sünniaastapäevaks kokkupandud luule- ja muusikasaadet Vikerraadios saab kuulata siit!
Kirjandusloolane ja tõlkija Juri Šumakov jutustab Igor Severjanini elust ja loomingust, eriti seoses Eestiga. Jüri Krjukov loeb Severjanini luule tõlkeid (muusikalise kujundusega). Saatejuht on Mari Tarand.

Igor Severjanin - Toila
(kirjutatud 1918.a. Toilas)

Siit Petrogradi on kakssada
ja jaama seitse versta maad,
siin on nii kerge luuletada,
siin kuusemetsad kohavad!

siin pleegib eha põhjamaine,
kui pärlitoone merre kaob,
ja hellitades lauge laine
siin kõrge kalda juurde vaob.

Kui võlujooma peekril huuled,
kui merineitsi nõidust joon, -
mind ära teinud Toila tuuled,
siin laulavad mets, merevood.

Teil' tere, sprott ja lõhekala,
teokarbid kirjud rannal maas
ja hääled, eemalt kostvad ala,
ja sina, minu kallis laas!

Mul ammu meeles Toila väike,
näen unes tihti Eestimaad!
Oo süda! Meri! Mai! ja päike!
Ja Toila kuused kohavad!

Carl Sarap (04.03.1892-05.11.1942)


 
Fotomees ja kirjastaja Carl Sarap 04.03.1892.a. sündis Sompas. Tema isa Johan Sarap oli lõpetanud 1878.a. Rakvere kreisikooli ja oli Vokas koolmeister, hiljem Sompas mõisavalitsejaks.
Carl lõpetas Tartus gümnaasiumi ja astus ülikooli. Siin katkestas tema õpingud I maailmasõda.
1918.a. asutas C. Sarap Tartus oma kirjastuse ja raamatukaupluse "Odamees - Carl Sarap" ja ta avaldas peamiselt ilukirjanduslikke teoseid eesti autoritelt, vähem ka teaduslikku kirjandust.

Tartu perioodil ilmusid ka tema väljaandel:
1) kirjandus-,kunsti- ja teadusajakiri Fr.Tuglase toimetusel - 5 numbrit aastal 1919;
2) kirjandusliku huumori ja päevasündmusete ajaleht 1919.a. A. Alle
toimetamisel - 10 numbrit.
Mõlema eelmainitud väljaande nimi oli "Odamees" (ka Põlevkivimuuseumis on materjale nendest väljaannetest, eriti varasema ajaloo kohta);
3) 1922.a. äratati ellu ajakiri "Odamees" A. Kivikase poolt Berliinis. 1923.a. kolis toimetus jälle Tartusse ja see illustreeritud ajakiri, mis käsitles kultuurielu, peamiselt kirjandust ja kunsti ilmus ebaregulaarselt 1929.a.-ni.

Kui Carl Sarapi isa vabanes mõisavalitseja kohast, siis ostis ta Toilasse talukoha ja maja - nii sai ka Carl seotud Toilaga. 
Carl Sarapi isakodu Toilas Pikal tänaval
Carl Sarapi ema
 
Kui Tartu perioodil ümbritsesid Carli peamiselt kirjanikud ja tema 10-toaline korter oli üheks nende kogunemiskohaks. Toilast kujunes ka kirjanike meelissuvituskoht ja üheks kirjanike sõbraks siin oli ka Carl Sarap. Tema kirjastus- ja raamatuäri aga sattus peagi raskustesse. Ilmselt elati ka üle jõu ja nii tekkisid suured võlad ja 1927.a. läks äri pankrotti.
Carli abikaasa koos tütrega siirdus USA-sse ja nüüd tuli Carlil tekkinud võlgu tasuda sugulastel, tuttavatel ja sõpradel, kes olid olnud noore ärimehe veksleid käendanud. Carl Sarap asus uue elukaaslase, endise Toila kooliõpetaja Johanna Triefeldtiga elama Rakverre ja siin nad avasid Johanna Triefeldti nime all raamatukaupluse.
 
Carl ise hakkas tegelema fotograafiaga ja selle tulemusena ilmus suur postkaartide sari "Kaunis kodumaa" Johanna Triefeldti nime all (Carlil endal olid veel osa võlgu kaelas ja seetõttu ei saanud ta enda nime all avaldada).
1936 ilmus Narva ehitusajalugu kajastav monograafia, mille autorite seas
oli ka Carl Sarap. 
1939.a. ilmus Tallinnas kirjastus-osaühingu "Kultuurkoondis" väljaandel fotoalbum "Vana Narva", mille 63 heal tasemel fotot on Carl Sarapilt ja ajalooline ülevaade on Narva linnaarhivaarilt magister Arnold Soomilt.
See on üks siiani parim ja üksikasjalikum teos sõjaeelsest Narvast - kuulsast rootsiaegsest Narvast, mis muutus olematuks vaid ühe öö jooksul - 06.03.1944. Päev, mida ei saa unustada ja mida ei tohi unustada!
Carl Sarap sattus küüditajate kätte ja suri Solikamski vangilaagris 05.11.1942.a.

Carl Sarapi elutööd viis edasi vägev virulane Peeter Tooming, kes käis 55 aastat hiljem Carl Sarapi jälgedes ja nii on sündinud tema üks elutöödest sarjas „55 aastat hiljem“.

Rannarahvas naerab

Suvitajad Toila rannas 1933.a.Foto C. Sarap

Käisid kord saksad Peterburist Toilast suvituskohta vaatamas. Lepiti kõiges ühe perega kokku. Varsti tuli aga Peterburist kiri: "Unustasime küsida, kus asub WC?" Kirja saajaile ja külarahvale osutus see küsimus kaunis keeruliseks: mis on WC? Lõpuks jõuti selgusele (saksa keele oskajaid saksakeelse elementaarkooli päevilt mõni ikka oli). Jõuti järeldusele, et see tähendab "Wald Capelle". Lähetatigi sakstele vastus teele: "WC asub kahe versta kaugusel ilusas kohas jõe ääres puude salus. Protseduur toimub igal pühapäeval kella 11-st oreli saatel."


Kui Toilasse suvitajad tulid, siis siitkandi poisid alati kodus ei söönud, sest sakste köögitüdrukud toitsid neid paremini kui oma emad. Poisid käisid tüdrukutega õhtuti jalutamas, siis kutsuti poisse õhtulisteks ja jäädi ka ööseks, kui hästi läks.
Olid kolm venda (kõige noorem ei olnud kõige lollim): Ants, Jaan ja Jüri. Ootab siis isa poisse päikesetõusu ajal koju, et heinamaale niitma minna.
Tuleb Ants. "Noh, pojake, kuidas sul läks ka?" - "No mis sa, isa, siis hullu asja mõtled!" - "No, Ants-pojuke, võta siis vikat ja mine niitma!"
Tuleb Jaan. "No, pojuke, kuidas läks?" - "Isa, ole nüüd mõistlik, mina nüüd ...." - "Võta vikat ja mine heinamaale!"
Viimasena tuleb Jüri. "No, Jüri-pojakene, kus sa nii kaua olid?" - No isa, ega siis kõike kohe nii ruttu lõpetada ka ei saa!" - Kuule, poeg, sa oled väsinud, mine maga keskhommikuni!"


Kord peoõhtul üks purjus kalur seganud vahelehüüetega näitemängu vaatamist. Politseikonstaabel hoiatanud meest, kuid see polevat hoiatusest väljagi teinud. Siis võtnud konstaabel ühe käega mehe turjast ja teisega püksitagumikust kinni ning visanud mehe saalist välja. Varsti tulnud mees konstaabli juurde tagasi, võtnud taskust rahakoti ja küsinud: "Mida tuo soitto maksa?"


Kõrve kõrtsmik Teltvei sai Jõhvi mõisnikult õlut 8 kopikat pudel. Edasi müüs ta selle aga 13 kopika eest. Kui keegi küsinud temalt pudeli õlut, siis ta vastanud: "Võta kaks, saad ise kah!"


Teltvei sõitnud kord endale tellitud erarongiga Peterburist Jõhvi, et kätte tasuda Jõhvi jaamaülemale, kellega ta oli pahuksis. Erarongi pidi jaamaülem isiklikult vastu võtma valged kindad käes!


Toila mehe käest, kes käinud Peterburis kartuleid müümas, küsiti: "Kuidas sa seal müümisega hakkama saad, sa ei oska ju vene keelt?" Mees vastanud: "Ega siis venelane vene keelt taha, seda ta oskab isegi. Ta tahab ikka kartuleid."


Suvitaja pereemand soovis endale köögitüdrukut, kes ei lase enda juurde poisse ja soldateid. Saigi lõpuks. Kord läks proua kööki, avas kapiukse ja leidis kapist soldati. "Kes see sul siin on?" - "Ah, see! See on siin veel endisest tüdrukust!"


Kõrtsmik Andreas Brückmann ostis suvitajate toitlustamiseks kohalikult talumehelt looma võlgu. Kui talumees tuli raha küsima, siis Brückmann vastas: "Niid see mul raha ei ole. Tule istu lauda!" Nii meelitas ta meest mitmed korrad enda juurde sööma ja jooma. Kui viimaks mees tuli lõplikult võlga nõudma, siis esitas Brückmann talle arve söökide ja jookide kohta, mis kattis kogu looma ostusumma. "Niid sa mäletad, istud lauas. See keik maksas."


See oli siis, kui seltse hakati asutama. Madis oli teiste eesrindlike talupidajatega koos ja arutasid, millist seltsi asutada. Leiti - asutame karskuse seltsi. Siis ei olnud veel rahvamaja ja mindi Brückmanni kõrtsi ja telliti tagakamber. Kaua sa seal tagakambris ikka niisama istud ja kohta kinni pead? Kuna jutt oli karskuse seltsist, siis ei tellitud mitte kangemat jooki, vaid telliti mõdu. Brückmann aga kuulis, et jutt on karskuse seltsist ja viinajoomise maha jätmisest. See paneb ju tema ärile pirni!
Igaks juhuks pani kõrtsmik mõdule natuke piiritust hulka. Mehed lasid mõdu hea maitsta ja kiitsid veel pealegi, et Brückmannil nõnda hea mõdu on.
Eks arutelu läks pikaks ja telliti siis teised mõdud. Sinna pani kõrtsmik juba rohkem kanget hulka. Siis tulid valimised ja Madis valiti karskuse seltsi esimeheks. Vastne esimees tegi muidugi kõigile mõdud välja. Sellele ringile lisas Brückmann oma kulu ja kirjadega juba õige tublisti seda vägevat juurde.
Asi lõppes sellega, et Madis jäi laua alla magama. Kõrtsmik käskis nüüd sulasel hobused priipassiga saani ette rakendada ja hobustele kellad kaela panna. Madis pandi saani magama ja siis hakkas sulane teda küla vahel edasi-tagasi sõidutama, ise hüüdis: "Alt ära! Karskuse seltsi esimees sõidab!"

Wednesday, November 23, 2011

Die Gartenkunst 1904

Vaade Oru lossile üle Pühajõe möödunud sajandi alguses
Pargirajatis Orul (Venemaal)

Riia aedade direktor G. Kuphaldt
/.../

Aastal 1899 valmistasin ma plaanid aiahaljasalade kujundamiseks ja juhendasin seda järgneva kahe aasta jooksul.
Pühajõe suue
Palee on ehitatud ühele järsult merre ja Oru jõele laskuvale pangale. Oru jõgi on enda sängi sügavale kalju sisse uuristanud. See on suudmealal tõeliselt väike, umbes 10 m laiune mäestikujõgi, mis kohisedes ja vahutades graniitplkkide vahel oma teed otsib. Palee vastas on jõesäng end andekalt avardanud, nii et jõesängi piiravad kaljuseinad tõusevad palee küljel järsult 30 m kõrgusele. Läänest ja idast on pargi maa-ala tumedate okaspuumetsadega ääristatud, lõunasse rändab pilk kaugele sisemaale, põhjas asetseb meri.

Kõrguste vahe merepinna ja kõige alumise terrassi vahel on 50 m. Maa langeb nii kaugele kui silm ulatub järsult vastu merd. Sisemaa on kõrgplatoo, mille järsakut vastu merd nimetatakse Eestimaal klindiks. Maad klindi ja mereääre vahel on pisut, sageli ei ole sugugi. Vaikse ilma korral võib Orult loodes 60 km kaugusel asuvat Kõrgessaart näha, idas võib näha kallast kuni tuletornini Narva lahe ääres. Mererand on madalate lahtedega, enamuses metsastunud ja väikeste neemekujuliste eelmäestikega.





















Kaldal lebavate lihvitud merekividega mängib kerge lainetus või müristab väsimatu, lõpmatu meri. Kliima on Orul karm, mai lõpul hakkavad puud roheliseks minema ja augusti keskel on soojad ilmad möödas. Suvi on lühike, aga oma valgete öödega lõunapoolsetel aladel tundmatu võluga. Taimekasv on vähem rikkalik kui Saksamaal, aga veel küllaldaselt mitmekesine, et vaheldusrikkaid maastikupilte luua.
Mandri lääneosas metsi kujundavaist puuliikidest puuduvad tegelikult vaid pöök ja euroopa nulg. Hästi kasvavad Eestimaal kased, tammed, vahtrad, saared ja jalakad erinevates teisendites; okaspuud ületavad oma õdesid-vendi Saksamaal sageli kõrguse ja kasvuiluga. /.../

Oru lossi terrassid Jelissejevi ajal
Palee on lamedakatuseline, selle lodzad on rikkalikult punasel põhjal asuvate freskodega kaunistatud. Terrassid on valmistatud tahutud hallist graniidist ja müürid balustraadiga kroonitud. Terrasside ja parterite kaunistuseks kasutatavad kujud ja vaasid on antiiksete eeskujude järljendid pronksist ja terrakotas. Purskkaeve ja basseine toidetakse palee tornis asuvast veepaagist. Muruplatside kujundus meenutab oma rikkalikkuses renessansiaegseid rooma aedu. Seal olev lillerohkus avaldab võimsas looduses tugevat mõju. /.../

Vaade Oru lossile üle Pühajõe
Pargimaastiku järgi seatud teede kulgemine jõeorgu, metsa ja uusistandike vahel vastab kohalikule olustikule ja Oru kliimale. Läbi pargi suunduvad sõidu- ja ratsutamisteed, on mitmesuguse spordi tarbeks mõeldud väljakud, eelistatud vaatekohtadele on puhkekohad sisustatud ja paviljonid ehitatud. Sillad on valmistatud massiivsest graniidist, jõe paisutamisega on kujundatud joad. /.../

Die Gartekunst, Berliin, 1904

Nädal Pildis 1936

Oru loss - Pühajõe pärl

Johannes Kaup

Oru loss peale renoveerimist
Oru lossi kandiline tornehitus paelub võõra tähelepanu juba kaugelt asfalt-siledalt maanteelt, milline lookleb mööda lossist, kulgedes Tallinnast Narva ja Narva-Jõesuhu. Loss kõrgel kaljul paistab kaugele merelegi.
Neid, kes külastanud lossi mõni aasta tagasi ja kes teevad seda käesoleval aastal uuesti, üllatab esimene mulje lossist tõsiselt. Täielikult on kadunud kõikjalt hallus ja kõdunemisilme. Välismaiste eriteadlaste juhtimisel on rajatud uuesti oivaliselt mõjuv iluaed lossi lõunaküljel ja sissesõitutee äärde on istutatud puiestee. Kõdunenud terrassid lossi ümber on kadunud, need on avarad, puhtad ja uued. Uus on ka kivimüür iluaia ümber. Samas, üsna müüri läheduses, ühendatud kauni trepistiku kaudu iluaiaga - asetseb korrastatuna lossi omapäraseim haruldus - grott kristallselge kaljulõhest niriseva veega, mida raske märgata käega katsumata ja mille joojaid rahvasuu arvab elavat saja-aastaseks. Samas on Sannamehe skulptuur - valgest marmorist Narcissus.

Põhjalik remont on toimunud lossi kauni kasvuhoone juures, mille otsa muule lisaks on ehitatud vihusaun. Taas on muudetud tarvitamiskõlvuliseks lossi kõrval asetsevad tallid ja maneež. Põhjalik remont on toimunud ka lossi sees. Lossil on praegu 55 tuba ja on seatud sisse uus veevärk ja uus valgustusvõrk, seinad kaetud kalliste tapeetidega.

Vana põlise õunapuuaia asemele rajati iluaed nõgude ja terrassidega. Müür aia ümber on ehitatud valitud graniidist, tsemendist rõdupalistused asendati dolomiidist väljaraiutud kaunistustega. Lossi hiigelpargis pole veel korrastutöödega jõutud lõpule, kuid juba nüüd võib kinnitada, et siin on valmimas meie ilusaim ja kunstipäraseim park. Läbi pargi on rajatud uus tee, mis viib läbi mahakaevatud kõrgete kallaste ja üle raudsilla Pühajõel. Selle kaudu viib tee lossist merele, külaliste supelkohta.

Oru lossi laskis ehitada 1901. aastal tolleaja vene rikkamaid kaupmehi Jelissejev tolleaegse kuulsaima arhitekti Baranovski plaanide järele, valides lossi asukohaks Põhjaranniku kauneima koha. Aia ja pargi planeeris Riia linna arhitekt Kuffeld, lossi saali laemaali valmistas kuulus vene kunstnik Vladimir Makovski. Miks loss ehitati kindla stiilita, aimates järele segastiile Vahemere rannikult, jääb selgumata, kuid arvatavasti võimaldas see suurema õhulisuse ja paidlikkuse mõjulepääsu. On tõenäoline, et selles ümbruskonnas on olnud kord esivanemate püha hiis, millest saanud nime lossi kõrvalt mööduv Pühajõgi. Koht on ajalooline hilisemastki ajast. Siin leidsid aset ägedad võitlused Vene-Liivi kui ka Põhjasõja päevil, siinse kiriku juures koondas tuntud vene kindral Sheremetjev oma kuulsa ratsaväe.

Tüüpilise vene rahaka kaupmehena, kellel oli hiigelvarandusi kõikides suuremates vene linnades, si säästnud Jelissejev lossi ehitamisel raha. Sellega ongi seletatav, et lossi poolkelder-korrale ehitati teatriruumid, kus teatrietendusi ja kontserte andsid kuulsamad vene artistid. Olles suur hobusearmastaja, laskis Jelissejev ehitada suure hulga kõrvalhoonete seas ka rea avaraid talle ja maneeži, kus leidus alaliselt sõiduvalmis üle 30 suurepärase ratsahobuse. Maneeži seinad kaeti vene nimekailt kunstnikelt tellitud hinnaliste ja kunstiväärtuslike ratsaspordi-stseene kujutavate freskodega, millised säilinud tänini. Suuris ja sel ajal eeskujulikes kasvuhooneis valmisid viinamarjad, sidrunid ja teised lõunamaa päritoluga puuviljad ning õitsesid roosid ja teised lilled. Ei puudunud lossil isegi oma elektrijaam, kuigi see meie mõistes oli väga algeline ja sobib praegu muuesumi. Kroonlühtreist, mööblist ja muust ärgem rääkigem.

Kui palju lossi ehitamine Jelissejevile maksma läks, selle kohta ei saa anda vastust. Teada on, et Vene viimane tsaat Nikolai II tahtis osta lossi troonipärijale suveresidentsiks ja pakkus 500 000 kuldrubla. Selle peale vastas Jelissejev, et ta on ärimees ega ole harjunud müüma midagi alla oma hinna. Lossi hinnaks olevat 5 miljonit (mõnede kuulduste järgi ka 3 miljonit) kuldrubla, kuid ta võib lossi ka kinkida. Tsaar igatahes pidanud ostuhinna nimetatud summat liiga kalliks.
Kulutama pidi Jelissejev Oru lossile aga tohutuid summasid. Juba lossi maa-alagi on suur - 144 ha, millest umbes 90 ha on pargi all, rääkimata kuludest, mida nõudis lossi ehitamine. Oma sõna ütleb ka asjaolu, et lossi ehitajad läksid rikkaks ja omandasid suuri kinnisvarasid Venemaa linnades.

Ei ole huvituseta märkida, et lossi ehitajad on vedanud osavat kaupmeest Jelissejevi veel osavamalt ninapidi. Nagu nüüd selgunud, ei ole uhke lossi ehitamisel üldse kasutatud esmaklassilist materjali, kuigi kuludes see arvestati. Marmorilustusi imiteeriti pleki, puu ja kipsiga, tubades on parketi asemel ainult tsemendist põrandad, millised kaetud linoleumiga, iluaeda piirab massiivne müür täideti seest mitmesuguse prahiga jne.

Vaatamata suurtele kulusummadele, milliseid nõudis omanikult Oru loss, ei peatunud Jelissejev ise siin sageli. Lossi kasutasid vaid ta sugulased ja siin peatusid kaupmees-miljonäri parimad sõbrad. On aga huvitav lisandada, et neile ei lubanud miljonär kunagi ratsutamiseks oma tallides seisvaid hobuseid - külalistel tuli hobused hankida talumeestelt.

Sõdade ja revolutsioonide keeris tõi Jelissejevi ellu täieliku pöörde. Ta kaotas kõik oma varandused ja siirdus vaese mehena Prantsusmaale. Oru loss jäi hooldajate pidada, kuid hakkas kiiresti lagunema.
Kohalikud elanikud teavad jutustada enamlaste ajast palju õudsaid jutte lossi rüüstamise ja laastamise kohta. Kui loss siiski võrreldes teiste sellelaadiliste ehitustega pääsis kergemalt ja mõnigi hinnaline kunstiväärtus jäi hävitamata, siis tulevat seda panna enamlaste ninamehe Anveldi teeneks, kes parajal ajal olevat jaole saanud. Kuna ta olevat kavatsenud lossi sisse seada oma suveresidentsiks, siis keelanud ta edaspidised hävitus- ja laastamistööd. Nii jäänud lõhkumata ka saalis olevad kroonlühtrid.

Rohkem sai loss juba kannatada okupatsiooni ajal. Sinna asus saksa sõjaväe staap. Siis kadus lossist kõik kergemini transporditav. Peale saksa sõjaväe staabi lahkumist jättis lossi sisemus äärmiselt armetu ja rüüstatud mulje.

Juba Eesti iseseisvuse ajal asus seda lossi kasutama põllutööministeeriumi ringkonnavalitsus. Tol ajal toimus ka lossi ümbruse planeerimine ja tükeldamine.
Hiljem sõlmiti kokkulepe Jelissejevi ja põllutööministeeriumi vahel ja loss läks Jelissejevi voliniku Kubeni valdusse.
Kubeni ajal tekkis kaupmeeste ja suurtöösturite ringkonnas mõte - osta see loss Jelissejevilt ja kinkida riigipeale puhkelossiks. See mõte leidiski teostamise. Algasid ümberkorraldamis- ja ehitamistööd, mis kestsid mineva kevadest kuni käesoleva aasta sügiseni.

Tänu kapitaalremondile, mis toimitud nii lossi pea- kui kõrvalhooneis ning korrastustöödele aias ja pargis on praegune Oru loss muudetud tõeliseks Pühajõe pärliks põhjarannikul.

Nädal Pildis, nr. 25 1936

Wednesday, November 16, 2011

Uus Eesti 1940

Oru lossi külastamise kord.

Vabariigi Presidendi Kantselei ülem pani maksma külastamise korra:

Komandandi eriluba ja tema poolt antud saatja ajal, kui presidenti pole Orul.

Park: suvel 1. juuni kuni 15. september K, L, P kella 9-20, kaasas külastajate juht. 15. september kuni 1. juuni igal ajal, kaasas saatja. Presidendi viibimine Orul ei takista tutvumast pargiga. Sissepääs ainult peavärava kaudu.

Kuna saatjatele ei maksta tasu lossi eelarvest, siis tuleb külastajatel tasuda: kuni 10.a. - tasuta, 10-15.a. - 5 senti, üle 15 aasta - 10 senti.

15. september kuni 1. juuni lossi ja pargi külastamise eest tasu ei nõuta.
xxxxxx
Enne seda määrust tasu ei nõutud ja lossi pääs oli vaba. Tundemärk, et President on Orul - riigilipp lossi tornis.

Uus Eesti, nr. 159, 1940.a. 16. juuni.

Konstantin Päts perega puhkamas























Vaba Maa 1936




Oru loss korrastatud.

Tööd lõpule jõudmas. 1. augustil võib riigivanem sisse kolida. Tööd toimusid väga intensiivselt, ka talvel. 





Rajati uued juurdepääsuteed, uus elektrijaam, teostati ümberehitused, korrastati veevärk, osa müüre tehti paekivist.



F. Sannamees: "Nartsissi" kuju, valgest marmorist. Loss tehtud roosaka värviga, annab eemalt mulje, et loss on välja raiutud ühest suurest
marmorimürakast.

Vaba Maa, nr. 162, 1936.a. 21. juuli.

Päevaleht 1937

Raudtee Toila ja Oru suvituskohta.

Mõte on juba aastatid kaalumisel olnud, tahetakse 1937.a. suvel alustada.

Oru jaam - Toila suvituskoht, kokku 7 km. Idee oli juba J.-l, kuid I MS takistas rajamist. Raudteed on vaja puhkajatele, Oru lossi kaitsevägedele, kohalikele elanikele.


Toila sadama ehitust tänavu ei tule.

Eeltöid talvel teha ei saanud, sest merele ei tekkinud nii tugevat jääd, et oleks saanud ette võtta merepõhja täitmist. Seetõttu kevadel jäävad ära muud tööd. Alustatakse uuel talvel, kui jääolud võimaldavad.


Päevaleht, nr. 78, 1937.a. 19. märts.

Päevaleht 1936

Korrastustööd lõpule jõudmas, käsil on krohvimine. Lossi sisustamine usaldati Pärnu linnaarhitektile, O. Siimanile. Tal on kavandid valmis ja komisjon nõustus nendega.





















Alumisele korrusele: saal, koosviibimiste ruum, einetamisruum, piljardi- ja mängutoad. Stiil mängutubades eestipärane.




















O.S. uuris palju vana ja uut elamukultuuri. Mööbli tellimine on antud Pärnu mööblitööstusele.

Päevaleht, nr. 19, 1936.a. 20. jaanuar.

Tulekahju Oru lossi maa-alal.

28. juunil puhkes tulekahju. Põles riigile kuuluv Föhrenhofi puust, kahekordne elumaja, kus peavarju said 9 perekonda. Hoone põles maani maha, tuletõrje päästis lähedal olevad hooned.

Päevaleht, nr. 172, 1936.a. 29. juuni.


Tähelepanekud Oru lossist, maanteelt ja Narva-Jõesuust.

Kõik uus, alates maanteest Jõhvist kuni lossi aiateedeni. Sees põhjalikud ümberehitused: osa kinni müüritud, leiti, et ehitusel kasutati palju prahti.

Tallid: Ühel silt - Jalaväerügemendi ratsakomando. Nad on valmis, et üle lahe külalisi vastu võtta.

Päevaleht, nr. 194, 1936.a. 21. juuli.



Friday, November 4, 2011

Toila Viru rannikul














TOILA asub Soomelahe lõunarannikul - 8 kilomeetrit eemal samanimelisest raudteejaamast. Tallinnast Toilani 4-tunniline sõit kiirrongil; Toilast Narva-Jõesuuni, mõõtes mererannikut mõõda, 37 kilomeetrit.

 
Juba ammu enne maailmasõda oli Toila paljude Peterburgi suvevõõraste tähelepanu endale tõmmanud ja osutus nende armsamaks suvituspaigaks. Toila võtab oma alla 2-kilomeetrilise maaala, kaasaarvates aga kõik ümbruses leiduvad talud jne. suureneb Toila pind umbes 7 kilomeetrini.
Toilas on kõik nõuetavad ja tarvilised asutused juba olemas, nagu: post ja telegraaf, arst, apteek, 5 kauplust, pagari- ja kondiitriäri, teater 400-le inimesele, pansion „lnda" jne.


Toila on võluvalt ilus. Iseäranis ilus on org „Pühajõe" kaldal, milline 7 kilomeetri pikkuselt kuni «Lagedi" veskini ulatub. Jõgi ise on looklev ja kääneterikas, kaldad järsud ja väga maalilised. Kaladest nimetatud jões on: forelle, ahvenaid, särgi jne. Varakevadel, kohe peale jää lagunemist ilmub „Pühajõkke" lõhe ja siis saab teda hõlpsalt õngega püüda. Lõhe ilmub jõkke ka veel hilissügisel, mil teda peale kudemist uss-söödaga saab püüda.


Toilal on õigus oma pargiga uhkeldada, sest on ju see tõesti laialdane — ulatudes jõest mereni.
Teda ehivad peamiselt männid ja kuused, kuid ka paljud lehtpuud, nagu: tammed, pärnad, pihelgad, sirelid, barbaritsia puud, haavad, toomingad jne. Seal kasvab teatud ajal valgeid kaseseeni, riisikaid, mürkleid, tammeseeni jne.
Marjadest väärivad nimetamist maasikad, lähemas ümbruses ka mustikad, sinikad, põldmarjad, jõhvikad, pohlad jne. „Pühajõe" orus õitsevad kevadel lõhnavad sinililled, anemoonid, lumekannikesed ja teised kevadlilled.
Jõgede «Pühajõgi" ja „Alaoja" ühtumisel asetsevad kosed — seitsmes astmes — ja kui täituvad jõed peale vihma,tuleb esile mainit koskede ilu eriliselt. 

Läbi ilusaid kohte, pansion „lnda" läheduses, viib tee nimetatud koskedeni.
Suurepärased on Toila valged ööd, mil siis — sel ajal alati nii vaikne meri — mitmesugused värvingud omandab; alles oli ta virsikuvärviline, juba pistatsiale sarnane; nüüd helgib ta opaaliliselt — ja jälle kohe sidrunivärviliselt, lõpuks on ta toon aga jällegi vaevalt erinev sirelipuhmast, milliseid muuseas Toilas nii palju kasvab, et omad tahtmatult mulje, nagu uppuksid sealsed majad ja majakesed nendesse. Sügavat mõju avaldab valgeil suveöil valge sirel. Tema õites nagu pesitseks midagi müstilist, midagi kõditavat, midagi väsitav-vaikselt kannatatavat.

Peadpööritavalt kõrged ja järsud merekaldad ulatuvad kuni 60 meetri kõrguseni ja 25 km. pikkuseni. Pargis on varjurikkad tamme-, papli- ja pärna puiesteed; samuti on seal üks koobas kristallselge allikaga; loogeldes viivad sealt jalgrajad mägestikku. - Selgete ilmadega on nähtavad Soome „Tütarsaared" j. t. Kauguses paistab Narva-Jõesuu tuletorn.

Peamised Toila elanikud on põllumehed ja kalurid; viimased sõidavad mootorpaatidega merele. Suvitajaile valmistab palju lõbu kaluritega seltsis merele sõita, et näha, kuidas viimased võrke vette panevad ia väiia tõmbavad.

Talvel — jõulu vaheajal — harrastavad sealsed elanikud tublisti suusa- ja rodel-sporti, mis otstarbeks ka olevad mäed väga kohasteks osutuvad ja millistel kelgud alghooga peagu kuni poole kilomeetrini libisevad. — On ette näha, et Toila tulevikus üks eelistatuim talispordi koht olema saab.

Toila pargis „Pühajõe" kaldal (paremal), n. n. „Oru's" elab suvel Eesti Riigivanem oma lossis Oru.

Lossi terassid, palkonid ja kõrge vaatetorn pakuvad toredaid väljavaateid Toila omapärasesse loodusesse. Viimasel ajal sai loss restaureeritud, nagu üldse praegu veel väga palju lossi ja ümbruse ilustamiseks tehtud saab.

Tee Toila jaamast kuni Toila rannani viib esiteks mööda Narva-Tallinna maanteed, keerab siis järsku pahemale ja läheb läbi tihedast metsast, hiljem üle põldude, nagu põimides end ümber sealsete talukohtade. — Juba umbes 3/4 km. pansionist „lnda" eemal avaneb rändurile üpris tore vaade (läbistades parki) sinisele merele, „Oru" lossile, ..Pühajõe" orule. Siin oleks kohane mainida, et paljud, kes Prantsusmaal viibinud, sellel vaatel suurt sarnasust leiavad teatud kohaga Nizzas.

Ei ole kavatsuses, et Toila liiga palju rahvast koguneks, sest just oma üksilduse tõttu on see koht eriti võluv. Sellepärast palutakse neid, kes Toilas viibida soovivad, enne järele küsida kas pansion „lndas" vaba tube saada on.
Pansion „lnda" püüab mugavuse, hea ja rikkaliku eine ning sõbraliku seltsivuse kaudu oma pansionäridele sealviibimist kõigiti meeldivaks teha. Hind pansionis on päeviti a Ekr. 2.50 kuni 3.50, kuu viisi — kokkuleppel. Aadress: Pansion „lnda". Toila. Telefon — Toila 21.

S õ i d u v õ i m a l u s e d : Tallinna-Narva rongiga Toila jaamani, Toila jaamast — Toila randa hobustega. Hobused tuleb ettetellida kirjalikult ehk telefoniteel pansionist „ l n d a " , Toila 21. Omnibus sõidab Jõhvist (üks jaam enne Toila Tallinna poole) Toila randa igapäev kl. 19.25.

Brošüür "Toila Viru rannikul" ilmus aastal 1936.