Nädal Pildis 1936

Oru loss - Pühajõe pärl

Johannes Kaup

Oru loss peale renoveerimist

Oru lossi kandiline tornehitus paelub võõra tähelepanu juba kaugelt asfalt-siledalt maanteelt, milline lookleb mööda lossist, kulgedes Tallinnast Narva ja Narva-Jõesuhu. Loss kõrgel kaljul paistab kaugele merelegi.

Neid, kes külastanud lossi mõni aasta tagasi ja kes teevad seda käesoleval aastal uuesti, üllatab esimene mulje lossist tõsiselt. Täielikult on kadunud kõikjalt hallus ja kõdunemisilme. Välismaiste eriteadlaste juhtimisel on rajatud uuesti oivaliselt mõjuv iluaed lossi lõunaküljel ja sissesõitutee äärde on istutatud puiestee. Kõdunenud terrassid lossi ümber on kadunud, need on avarad, puhtad ja uued. Uus on ka kivimüür iluaia ümber. Samas, üsna müüri läheduses, ühendatud kauni trepistiku kaudu iluaiaga - asetseb korrastatuna lossi omapäraseim haruldus - grott kristallselge kaljulõhest niriseva veega, mida raske märgata käega katsumata ja mille joojaid rahvasuu arvab elavat saja-aastaseks. Samas on Sannamehe skulptuur - valgest marmorist Narcissus.

Põhjalik remont on toimunud lossi kauni kasvuhoone juures, mille otsa muule lisaks on ehitatud vihusaun. Taas on muudetud tarvitamiskõlvuliseks lossi kõrval asetsevad tallid ja maneež. Põhjalik remont on toimunud ka lossi sees. Lossil on praegu 55 tuba ja on seatud sisse uus veevärk ja uus valgustusvõrk, seinad kaetud kalliste tapeetidega.

Vana põlise õunapuuaia asemele rajati iluaed nõgude ja terrassidega. Müür aia ümber on ehitatud valitud graniidist, tsemendist rõdupalistused asendati dolomiidist väljaraiutud kaunistustega. Lossi hiigelpargis pole veel korrastutöödega jõutud lõpule, kuid juba nüüd võib kinnitada, et siin on valmimas meie ilusaim ja kunstipäraseim park. Läbi pargi on rajatud uus tee, mis viib läbi mahakaevatud kõrgete kallaste ja üle raudsilla Pühajõel. Selle kaudu viib tee lossist merele, külaliste supelkohta.

Oru lossi laskis ehitada 1901. aastal tolleaja vene rikkamaid kaupmehi Jelissejev tolleaegse kuulsaima arhitekti Baranovski plaanide järele, valides lossi asukohaks Põhjaranniku kauneima koha. Aia ja pargi planeeris Riia linna arhitekt Kuffeld, lossi saali laemaali valmistas kuulus vene kunstnik Vladimir Makovski. Miks loss ehitati kindla stiilita, aimates järele segastiile Vahemere rannikult, jääb selgumata, kuid arvatavasti võimaldas see suurema õhulisuse ja paidlikkuse mõjulepääsu. On tõenäoline, et selles ümbruskonnas on olnud kord esivanemate püha hiis, millest saanud nime lossi kõrvalt mööduv Pühajõgi. Koht on ajalooline hilisemastki ajast. Siin leidsid aset ägedad võitlused Vene-Liivi kui ka Põhjasõja päevil, siinse kiriku juures koondas tuntud vene kindral Sheremetjev oma kuulsa ratsaväe.

Tüüpilise vene rahaka kaupmehena, kellel oli hiigelvarandusi kõikides suuremates vene linnades, si säästnud Jelissejev lossi ehitamisel raha. Sellega ongi seletatav, et lossi poolkelder-korrale ehitati teatriruumid, kus teatrietendusi ja kontserte andsid kuulsamad vene artistid. Olles suur hobusearmastaja, laskis Jelissejev ehitada suure hulga kõrvalhoonete seas ka rea avaraid talle ja maneeži, kus leidus alaliselt sõiduvalmis üle 30 suurepärase ratsahobuse. Maneeži seinad kaeti vene nimekailt kunstnikelt tellitud hinnaliste ja kunstiväärtuslike ratsaspordi-stseene kujutavate freskodega, millised säilinud tänini. Suuris ja sel ajal eeskujulikes kasvuhooneis valmisid viinamarjad, sidrunid ja teised lõunamaa päritoluga puuviljad ning õitsesid roosid ja teised lilled. Ei puudunud lossil isegi oma elektrijaam, kuigi see meie mõistes oli väga algeline ja sobib praegu muuesumi. Kroonlühtreist, mööblist ja muust ärgem rääkigem.

Kui palju lossi ehitamine Jelissejevile maksma läks, selle kohta ei saa anda vastust. Teada on, et Vene viimane tsaat Nikolai II tahtis osta lossi troonipärijale suveresidentsiks ja pakkus 500 000 kuldrubla. Selle peale vastas Jelissejev, et ta on ärimees ega ole harjunud müüma midagi alla oma hinna. Lossi hinnaks olevat 5 miljonit (mõnede kuulduste järgi ka 3 miljonit) kuldrubla, kuid ta võib lossi ka kinkida. Tsaar igatahes pidanud ostuhinna nimetatud summat liiga kalliks.

Kulutama pidi Jelissejev Oru lossile aga tohutuid summasid. Juba lossi maa-alagi on suur - 144 ha, millest umbes 90 ha on pargi all, rääkimata kuludest, mida nõudis lossi ehitamine. Oma sõna ütleb ka asjaolu, et lossi ehitajad läksid rikkaks ja omandasid suuri kinnisvarasid Venemaa linnades.

Ei ole huvituseta märkida, et lossi ehitajad on vedanud osavat kaupmeest Jelissejevi veel osavamalt ninapidi. Nagu nüüd selgunud, ei ole uhke lossi ehitamisel üldse kasutatud esmaklassilist materjali, kuigi kuludes see arvestati. Marmorilustusi imiteeriti pleki, puu ja kipsiga, tubades on parketi asemel ainult tsemendist põrandad, millised kaetud linoleumiga, iluaeda piirab massiivne müür täideti seest mitmesuguse prahiga jne.

Vaatamata suurtele kulusummadele, milliseid nõudis omanikult Oru loss, ei peatunud Jelissejev ise siin sageli. Lossi kasutasid vaid ta sugulased ja siin peatusid kaupmees-miljonäri parimad sõbrad. On aga huvitav lisandada, et neile ei lubanud miljonär kunagi ratsutamiseks oma tallides seisvaid hobuseid - külalistel tuli hobused hankida talumeestelt.

Sõdade ja revolutsioonide keeris tõi Jelissejevi ellu täieliku pöörde. Ta kaotas kõik oma varandused ja siirdus vaese mehena Prantsusmaale. Oru loss jäi hooldajate pidada, kuid hakkas kiiresti lagunema.

Kohalikud elanikud teavad jutustada enamlaste ajast palju õudsaid jutte lossi rüüstamise ja laastamise kohta. Kui loss siiski võrreldes teiste sellelaadiliste ehitustega pääsis kergemalt ja mõnigi hinnaline kunstiväärtus jäi hävitamata, siis tulevat seda panna enamlaste ninamehe Anveldi teeneks, kes parajal ajal olevat jaole saanud. Kuna ta olevat kavatsenud lossi sisse seada oma suveresidentsiks, siis keelanud ta edaspidised hävitus- ja laastamistööd. Nii jäänud lõhkumata ka saalis olevad kroonlühtrid.

Rohkem sai loss juba kannatada okupatsiooni ajal. Sinna asus saksa sõjaväe staap. Siis kadus lossist kõik kergemini transporditav. Peale saksa sõjaväe staabi lahkumist jättis lossi sisemus äärmiselt armetu ja rüüstatud mulje.

Juba Eesti iseseisvuse ajal asus seda lossi kasutama põllutööministeeriumi ringkonnavalitsus. Tol ajal toimus ka lossi ümbruse planeerimine ja tükeldamine.

Hiljem sõlmiti kokkulepe Jelissejevi ja põllutööministeeriumi vahel ja loss läks Jelissejevi voliniku Kubeni valdusse.

Kubeni ajal tekkis kaupmeeste ja suurtöösturite ringkonnas mõte - osta see loss Jelissejevilt ja kinkida riigipeale puhkelossiks. See mõte leidiski teostamise. Algasid ümberkorraldamis- ja ehitamistööd, mis kestsid mineva kevadest kuni käesoleva aasta sügiseni.

Tänu kapitaalremondile, mis toimitud nii lossi pea- kui kõrvalhooneis ning korrastustöödele aias ja pargis on praegune Oru loss muudetud tõeliseks Pühajõe pärliks põhjarannikul.

Nädal Pildis, nr. 25 1936