Oru Loss - Grigori Grigorjevitš Jelissejevi ajastu (1897-1935)

Katkendeid CD-raamatust "Oru lossi saladus ja rikkus". 

Autor: Vambola Kaasik-Aaslaav

Eesti ajalehest Olevik 1897. aasta septembris loeme, et raha paneb rattad käima. Peterburi miljonärist suurkaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe suudmest 144 hektarit maad 124 000 rubla eest, omandades Kantsi ja Looga talud ning pargi rajamiseks parun von Rosenilt Pühajõe mõisa koos Pühajõe vasakul kaldal männikus olevate suvilatega, seega endise Föhrenhofi karjamõisa. 

Oru lossi ehitaja – Peterburis rikkuselt teine multimiljonär
Grigori Jelissejev 1864-1949. Suri Pariisis.

Mõeldes tollasele raha väärtusele, teame, et 36hektariline talumaa maksis 3000 rubla ja selle raha eest oleks saanud osta 41 sellist talu või 4100 hobust, kuna üks hobune maksis keskmiselt 30 rubla. Töölise palk sajandivahetusel oli 30–50 rubla kuus. Toop viina – 1,23 liitrit – maksis umbes 1 rubla, head säärikud 10 rubla. Kuigi 1897. aastal autosid veel ei olnud, siis 1902. aastal maksis Tallinnas esimene 8hobujõuline auto 2500 rubla.

Jelissejevi kaubamaja Peterburis tänapäeval.

Vaata, armas lugeja, kuidas elasid rikkad Vene impeeriumis
majanduse hiilgeaegadel! Täna ollakse juba kadedad, kui aastal 2000 on mõnel väike osmik, nn individuaalmaja suurusega 100 – 200 m2. Kuidas küll 100 aastaga on muutunud rikkuste vahekorrad!
Kes praegu on rikas, oleks 1900. aastal olnud vaene mees.
Selleni on jõutud kahe maailmasõja, rahvussotsialistide ja kommunistide
valitsuse abil, püha eraomandi likvideerimise ning tarkade ja rikaste hävitamisega.
Vene aristokraatide ja rahamagnaatide laia žestiga elu toimus enamasti järgmise kava kohaselt: varakevadel, alates märtsikuust, Rivieras, suvel Narva-Jõesuus või Toilas, sügisel Kaukaasias.
 

Otsides suvemaja krunti, sõideti 1897. aastal Pariisist
ostetud Renault’ga läbi mererannad Narvast Riiani. Miljonärile meeldis Toila.

Jelissejevil olid mõisad Krimmis, Valgevenes ja Prantsusmaal Rivieras, kus asus
juba tollel ajal välja kujunenud tervisliku kliima ja kauni loodusega kuurordipiirkond.
Kuna need olid kauged, pealegi oli ärimees tüdinenud soojadest lõunamaadest,
siis andis ta 1896. aastal tellimuse Vene kuulsale arhitektile Gavril Baranovskile:
otsida Läänemere rannikult avara vaatega merele mõni looduslikult ilus koht suvitusvilla rajamiseks. Sõideti läbi ja vaadati ning uuriti randu Narvast kuni Läti ja Leeduni. Miljonäri nõudmistele näis kõigiti vastavat ainult Toila-Oru. Sinna otsustatigi ehitada itaalia neorenessansi stiilis loss. 

Arhitekt Baranovskil valmis 1897. aastaks projekt 57 ruumiga hoonele, mille üldpindala oli 4062 m2. (Võrdluseks olgu toodud Kadrioru lossi pindala – 1600 m2, so 2,5 korda väiksem.) Ehitis koos kõrvalhoonetega valmis kahe aastaga. Samuti kujundati Pühajõe suudmeala suurejooneliseks pargiks, mille väärtuseks sai tema liigirikkus koos kohaliku maastiku eripära esiletõstmisega.
 

Kui Jelissejev 1917. aastal Prantsusmaale emigreerus, jäi loss ilma omanikuta ja seisis tühjana, kuni 1934. aastal Eesti Vabariigi ärimehed selle 100 000 krooni eest ära ostsid ja kinkisid vabariigi valitsusele presidendi suveresidendiks. Lossi peremeheks oli Konstantin Päts, kuni NSVL okupandid Eesti Vabariigi ja lossigi
hävitasid.

Allikas:  http://aerling.blogspot.com/2010/05/oru-loss-grigori-grigorjevits.html