Näitetegevus Toilas läbi aegade

Toila suvituspaigana hakkas rahvast köitma juba möödunud sajandil. Siin puhkas rohkesti Peterburi ja Moskva haritlasi. Elavnes aga ka oma haridustegevus ja seltskonnaelu.

1863.a. asutati Toilas laulukoor ning septembris anti juba esimene kontsert.

Järgmisel aastal ehitati koolimaja, kolm aastat hiljem loodi vaimuvalguse levitamiseks selts „Concordia“, kus aktiivselt kõnesid peeti.

1868.a. asutati pasunakoor, mida ka D. O. Wirkhaus juhendamas käis. Laulukooriga võeti osa esimesest Eesti üldlaulupeost 1869.a.

Selle kõige hingeks olid kooliõpetaja, Cimze seminari kasvandik Hans Glass ja ärgas talumees Abram Simon.

Ajakiri „Odamees“ nr. 1/1925 kirjutab Hans Glassist:

„Olles Toilas kooliõpetajaks 1867-1891, on ta jätnud püsiva mälestuse lugupidamis-väärilise mehena. H. Glass oli oma aja kohta haruldaselt laialdaste huvidega mees. Oma suurest raamatukogust ammutanud teadmisi püüdis ta õpilastele ja rahvale edasi anda, juhtides Toila haridust ja kultuuri anduva rahvamehena.“

Märgatava jälje jättis Toila ellu ka Abram Simon. Tema kätetööna valmisid 8 suvilat ja 2 koolimaja, mitmesugust mööblit endale ja ümberkaudsele rahvale, purjepaate, viiuleid ja teisi keelpille. Hoolega jälgis ta kõike, mis ärkamisajal Tartu ja Tallina seltsielus huvitavat toimus, oli isiklikult tuttav J. W. Jannseni, Fr. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, K. A. Hermanni ja teiste rahvusliku liikumise tegelastega.

D. O. Wirkhausi kutsel käidi Tartus „Vanemuises“ näitemängu vaatamas.

„Meid haaras mõte, et ka meie Toilas säärase näitemänguga hakkama saaksime. Tegelikult oli mul see mõte juba varemalt olnud, kuid meil puudusid näiteseinad, -põrandad ja muud vajalikud abinõud,“ kirjutab A. Simon oma elulookirjelduses 1924. aastal.

Organiseeriti näitemäng ning esimesed etendused anti 1881.a. koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“, teine L. Koidula „Säärane mulk“.

Jõhvi kirikuõpetajale pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas, „komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha?

„Sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin „Vanemuise“ ja Tallinna linnateatri sisseseadeid ning tegin olude kohaselt plaanid, kuid siiski nii, et saaksime avarama näitelava ja parema sisseseade kui „Vanemuises“. 1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli minu teatrimaja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“ (A. Simoni elulookirjeldusest).

Nii kiiresti valmis Eesti esimene teatrimaja. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud.

Sellest hoolimata oli teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61 näidendit.

Esimesest teatrimajast pilte säilinud ei ole, Toila selleaegse isetegevuslase Nigulas Otto ülestähendustes on aga kirjas:

„Saaliruum asus elumaja ja selle otsas ühe katuse all oleva lauda ja hobusetalli peal pööningul sarikate all. Saali külgseinad moodustasid umbes 3-4 sülla kõrgusel sarikate külge kinnitatud postidele löödud lauad. Lae moodustasid seinte ülemistest äärtest alates mööda sarikaid ja pennisid löödud lauad, nii oli saali lagi kumer ja kaunis kõrge. Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda platside poole ja tagumisele rõdule. Rõdusid oli kolm, üks saali tagumise poole otsas ja kaks saali kummalgi pool küljel lava lähedal. Lava oli kaunis suur, riietusruumi ei olnud, samuti ka orkestri süvendit. Vaheaegadel ja pidu alguses mängis orkester lõunapoolsel küljel oleval rõdul, pääsmete müük toimus alumisel korral üles viivate treppide juures.“

1901.a. hävis esimene teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas A. Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.

„Ehitamisega oli õnne, sest sel ajal ehitati Jelissejevi lossi ja sealt käisid 32 müürseppa teatrimaja tegemas. 18. septembril 1901.a. olid laval juba kaks näidendit: „Nurjaläinud näitemäng“ ja „Viru Villemi viimane otsus.“ (Elulookirjeldusest).

Uues majas oli küla kohta väga suur ja kena saal, nagu mäletatakse. Endised puudused ei kordunud: lava taga oli riietusruum ning lava ees süvend orkestri jaoks. „Näiteseinad“ oli ostetud Peterburist ühelt suveteatrilt ja olid parimad ümbruskonnas.

Mõni aasta hiljem ehitasid tuletõrjujad endale kõigi Toila elanike abiga oma maja ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn pritsimajast on praegune Toila maakultuurimaja, osa põles maha. Tules hävis ka A. Simoni teine teatrimaja.

Näitetegevus Toilas ei vaibunud. Kui 1905-1907 töötas Toilas kooliõpetajana Jaan Anvelt, osales temagi aktiivselt näiteringis. Repertuaaris olid M. Gorki „Põhjas“, A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ jt. R.

Majak kirjutab oma mälestusteraamatus „Tee tuli endal leida“ viimatinimetatud näidendi ettekandest:

„Muud publikut, sealhulgas ka mind, haaras näidend jäägitult. Võib-olla aitas etenduse kordaminekule kaasa asjaolu, et näitlejad ise olid kalurid või rannaelu head tundjad, kellele näidendi materjal oli tuttav. Saalisistujatele aga olid südamelähedased laval esitatavad probleemid. Minule isiklikult meeldis eriti üks peategelasi – Geert Vermeer (Jaan Anvelt).

Pärast esimest vaatust oli publiku aplaus üksmeelne. Ka politseipristavil polnud rahulolematuse tunnuseid.

Skandaal algas teise vaatuse ajal, kui Geert alustas laulu „Julgesti, vennad, nüüd tööle“. Tookord ma ei teadnud, et näidendi järgi oleks Geert koos teistega pidanud laulma uljast meremehe, mitte aga revolutsioonilist võitluslaulu, mis oli tuttav 1905. aastast. Jõuliselt ja kogu südamest kõlas võimas viis ja ülestõusule kutsuvad sõnad.“

Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa I maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati peoõhtuid.

Kui 1926. aastal paljud seni näitemängu teinud inimesed Toilas lahkusid, paistis sellele harrastusele lõpp tulevat, ent ... pääsetee leiti.

1927.a. 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis 1931.a. Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.

Tõenäoliselt oli Näitlejate Ring toilalaste hulgas väga populaarne. Liikmeks võeti alles kahe tegevliikme soovitusel ja eksamitega. Proovile mõjuva põhjuseta ilmumatajätmise pärast võidi avaldada noomitus; distsiplineerimatuse ja ebasündsa käitumise pärast arvati inimesi isegi ringi liikmeskonnast välja.

Kõigile liikmetele olid kohustuslikud kõne- ja referaadiõhtud, mida korraldati vähemalt kord kuus. Need olid teemadel „Näidend ja näitleja“, „August Kitzbergi elu ja looming“ jt.

Mida siis sel ajal mängiti?

Ühes ringi laiendatud juhatuse koosoleku protokollis 1929. aastast on kirjas:

„Näidendite valiku kohta ei ole laiendatud juhatusel erilisi soovitusi. Nähakse muidugi meelsasti, et kantakse ette väärtuslikke näidendeid.“

Näidendite valik jäi näitejuhtide hooleks. Mängiti väga palju. Juhtus muidugi sekka ka kergekaalulisemaid, kuid juhatuse soovitustest näidendite valiku suhtes peeti üldiselt kinni. Mängitavad autorid olid A.H. Tammsaare („Vargamäe vanad ja noored“, „Andres ja Pearu“, „Kõrboja peremees“), A. Kitzbergi („Neetud talu“, „Kauka jumal“, „Pila-Peetri testament“, „Libahunt“, „Kosjasõit“, „Püve talus“), O. Luts („Kapsapea“, „Tagahoovis“), A. Kivi („Seitse venda“, „Nõmmekingsepad“), E. Vilde ja H. Raudsepa näidendid jt. Eelistati kodumaist repertuaari, mängiti aga ka välismaa klassikat.

Ajajärk Toila Näitlejate Ringi moodustamisest kuni Suure Isamaasõja alguseni oli Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.

Sõjajärgsetel aastatel enam sellist hoogu sisse ei saadud.

Vaheldusid kultuurimaja juhatajad, vaheldusid näiteringide juhid. Viimased paarkümmend aastat on aga Toila Maakultuurimaja tunnistatud pidevalt üheks paremaks rajoonis. Maie Paumetsal maja direktorina jookseb juba 24. tööaasta. Näiteringi põhitugi on 1956. aastast Teodor Eljas. Näitejuhina sai viimane kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi aegadel. Lavastas ja mängis siis, lavastab ja mängib kaasa ka praegu. Dekoratsioonide kavandid ja dekoratsioonid teeb Teodor Eljas enamasti ise valmis. Selleks on ta „Estonia“ teatris hea kooli saanud: töötas seal butafoorina, tegi rekvisiite, maalri- ja puutööd. Ka „Vanemuises“ töötas ta lühikest aega ning viis aastat Tallinna Draamateatris inspitsiendina. Draamateatris oli tal osigi, on mänginud koos praeguste teeneliste ja rahvakunstnikega.

Näiteringi kuulub tänavu (1982) 18 liiget. Aastaga saab tavaliselt esinemisküpseks üks-kaks näidendit. Viimase aja edukamat – A. Uustulndi „Kaugused kutsuvad“ esitati mitmel pool, kokku 10 korra ringis. Oli nö meeste tükk, raske küll, aga kuidagi südamelähedane ning saadi nelja kuuga selgeks.

Tänavu on esinemisküpsed A. Liivese „Tütarlaps otsib õnne“ ja „Sikud ja lambad“ ning R. Parve-L. Prometi „Naine on ka inimene“. Käsil on Chr. Rutofi „Väimehed“ uue koosseisuga. Et Rutoff ise Virumaa mees oli, siis on toilalased tema näidendit üsna palju mänginud: 1932, 1947, 1970. Meelde tuletati seda ka kirjaniku juubeli puhul 1979.a. Ja kõigis „Väimeeste“ lavastustes on kaasa mänginud Ilma Reetli.

Toila näitering on oma koosseisult püsiv. Üle 20 aasta on mänginud apteegijuhataja Milvi Palandi, peaaegu kõigis näidendites kaasa teinud raamatupidaja Vaike Matt, üks tugevamaid mehi on väikelaevastiku kapten Arvo Lossi.

Näitemänguharrastus kandub mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kust praegu mängib kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust lisaks isa Lembitule mängib ka tütar Eve.

Toila on kasvav alevik. Elanikke oli 1982.a. Alguseks 678. Viimastel aastatel areneb hoogsalt individuaalehitus. 1981.a. lõpul võeti vastu 7 uut elumaja, ehitamine jätkub 37 krundil.

Tooni aleviku elule annab kalurikolhoos „Oktoober“. Suureks majandiks kujunes ta X viisaastakul, mil liitusid kalurikolhoosid „Virulane“ ja „Oktjabr“ ning Toila kalakombinaat. 1982.a. Kevadel ühines „Oktoobriga“ veel Kurtna sovhoos.

X viisaastakul kasvas „Oktoobri“ kalurikolhoosi aastatoodang 2,6 miljonilt rublalt 12,5 miljonini ning moodustas 1981.a. 14 miljonit rubla.

Kolhoosil on oma kultuuriosakond, kes pöörab palju tähelepanu töötajate vaba aja sisustamisele: teatri-, kontserdi- ja näitusekülastused, ekskursioonid. Tegutsevad ka oma taidluskollektiivid. Hulk aastaid kasutuna seisnud varemetest ehitati uuesti üles uus hoone „Meretare“, mille saaliruumid sobivad kolhoosi perekonnaklubi, raamatusõprade või muudeks üritusteks.

Tugevneb kolhoos – paraneb kolhoosnike olme, suurenevad võimalused kultuuritööks.

Toilalased viivad edasi oma kultuuritraditsioone. Eelmisest sajandist valla pääsenud teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi.

Koostas Hulda Lepisk 1982. aastal