Wednesday, March 21, 2012

Toila-Oru 21. augustil 1928

Peatükk Johannes Piiperi looduslaastude raamatust "Pilte ja hääli Eesti loodusest".

Jõuame varahommikuse rongiga Oru jaama ja alustame jalgsimatka mere suunas, kuulsa Oru_Jelissejevi lossi poole. Meie tähelepanu äratavad kasekroonide kuivanud ladvad jaama lähedal soometsas. Otsekui abi otsides sirutavad nad musti oksaraage pilvitu taeva poole.
Ehkki jaamast Konju poole viib laudsile maantee, valime otsema suuna üle kuiva liivanõmme, kus kollendab hobumadara magusalõhnane meri ja valendab õitsvate raudreiarohtude loendamatuid saarekesi. Konju ja Voka vahelises segametsas karjub kurja kassi kombel peoleo (vihkamass). Võib-olla ennustab ta meile vihma, ehkki taevas on pilvitu. Kui avarale Narva maanteele välja jõuame, on päike kuba kõrges keskhommikus ja kuumutab armutult tuules lainetavaid viljapõlde ja kõikjal haljendavaid puistusagaraid.

Kõrgete küünlajalgadena õitseb liivasel maanteeveerul kollakasruugeid voolmerohte ja lillade laikudena katab kuiva nõmmepinda lõhnav liivatee. Loendamatuid mesilasi surub siin õielt õiele ja nende õrn lennusumin levib lõbusa ühislauluna soojas nõmmeõhus.

Puhkame ja einetame Voka külas Lipumäe talus. Siit juhatatakse meid lahkesti sügavaroopalisele põlluteele, mis viib otemas suunas Oru lossi poole. Helelilla lindina palistavad kitsa külatee haljendavaid ääri aas-konnareha õitsvad kodarikud. Lihavad takjapuhmad aga pole avanud oma hallikarvaseid õiskorve veel päikese paitusele ja mesilaste suudlusile. Siin valendab oapõld, seal naeratab haljendaval linapõllul taevassiniseid õissilmi. Paiguti niidetakse veel heina ja lainetavad rukkipõllud on löönud juba kollaseks.

Läheneme Oru lossile, mille neljakandiline torn valendab üle tumerohelise puudemere. Sellega seltsib mingi punakatuseline hoone. Põllurada toob meid lossist lääne poole kõrge pankranniku veerule, kust avaneb vaba vaade kaugele üle sinava Narva lahe.

Pankrannikult siirdume lossi poole. Imetledes vaatame uhkeid hobusetalle, mille siseseinu katavad kaunid seinamaalid. Loss ose on kujukas ja hästi säilinud ehitus. Helelillale aluspõhjale maalitud tumehallid lillepärjad ehivad lossihoone ülaosa välisseinu. Lossi piiravad lopsakad lehismännid, mille krobelisel koorel väänleb metsviinapuuvääte.

Püramiidsed kuused, pehmeokklaised lehismännid ja mitmesugused välismaised okaspuuliigid levitavad soojal päikesepaistel kosutavat vaigulõhna. Kõikjal haljendab võõrapäraseid ilupuid ja põõsaid, nende vahel on aga varjurikkad teed. Avar viljapuuaed tõotab rohket õunasaaki.
Lossi eest alla Pühajõe orgu avanev vaade on kütkestav ja meenutab metsastunud mägimaastikku. Kaua seisame avaral paerõdul, mis lossi ees valendab ja naudime haruldast looduspilti. Rõdu orupoolsel püstseinal on suur kivianum, mis omal ajal on vett sisaldanud ja mida rohelise katusena varjavad eksootilise taime laiad lehelabad.
Oru lossi terrassid enne renoveerimist 1930-ndatel aastatel
Allpool valendab kesk rohelist lehemerd pehmest liivakivist järske kaljuseinu. Ühes neist mustab sügav koobas, mille põhjas on raudkülm allikas. Allika vesi on nõnda selge, et koopa valvakas põhi paistab otsekui kuivana. Astusingi paha aimamata vette, mille külm embus mu illusiooni hävitas. Kristallselge allikavesi voolab sammaldunud kaljuastmelt alla orgu, kus lehtpuude võrade varjus peitub Pühajõgi. Nobedalt hüppavad jõe pruunikad jaod kivilt kivile ja tõttavad metsa taga kohiseva mere poole.
Hõbeallika koobas
Ronime tagasi oru veerule ja suundume avarasse lossiparki, kus kohavad kõrged kuused, sosistavad ruugetüvelised männid, lõhnavad käharad kadakapõõsad ja rida võõrsilt toodud okaspuuliike. Keerdkäikudena läbib parki hulk varjurikkaid kõnniteid, kus me sammud sumbuvad pehmel okkakihil. Kohtame kõrget kadakat, mille pikkust hindame 7 meetrini. Tuulekohinat pargipuude kõrgeis kroonides on raske eraldada pargi taga sinava mere murdlainemühast.

On kuulda okkalinnu kädinat, rohkete kuuse-käbilindude viletaolisi hüüde. Õhus tundub omapärast vaigulõhna, mis osalt on kodune, osalt aga võõras ja meenutab pisut kusgil tajutud viirukilõhna. Kaua viibime pargi roheliste võlvide all ja naudime ta omapärast ilu. Siis suundume mere poole, kus puuderead ikka hõredamaks muutuvad ja punakashallide kuusetüvede vahelt hakkab paistma tumesinine vesi. Ikka valjemaks paisub mere hääl ja peagi ületab murdlainete
kohin metsapuude salapärase sosina.
Pühajõe suue
Pühajõe suudme kohalt väljume pargist mererannale. Imetledes silmitseme paekruusaseid kivivalle, mis eraldavad sügavat jõesuud mere murdlainetest. Nähtavasti on tugevad tormilained valendava klibuvalli alles hiljuti siia üles kuhjanud. Pöörase kiirusega voolab Pühajõe pruunikas vesi läbi kahiseva kruusatõkke ja seguneb rohekashallide merevoogudega, mis muutuvad rannakruusal raskeiks murdlaineiks. Jõevee hele vulin ja merelainete tume kohin liituvad siin meelipaeluvaks looduselauluks.

Ida pool mustab Voka pankranniku võimas külgvaade ja sellest paremal sinab läbi õrna uduloori Päite pankranniku järsk nukk. Veel kaugemal aga piirab sinavat vetevälja hiiglakaarena kauge Ingerimaa hall metsariba.
Jahe tuuleiil paneb hõbedaselt virvendama Pühajõe pruunika vee, kõikuma jäikjad raudreiarohud ja nõtked kaljunäärid rannavallil. Ka rebukollase hobumadara lõhnavad kahlud ja nõmmemailase tumesinised õisikud madalal liivaluitel vabisevad, nagu raputaks neid äge palavik. Kõrged kastevarred on kerksa vibuna looka painutatud ja õrnad kasteheinad värisevad, nagu ähvardaks neid mingi õudne nägemus.

Murdlaine mühin ja metsakohin paisub ja vaibub ajuti, kuid jõe uinutav vulin kahkjas kruusavallis on ikka seesama. Kaeblikult kilkab kalakajakas ja liugleb loogas üle rohekate voogude, mis väsimatult ja raskelt veerevad veest hiilgavale rannakruusale.

Kui oleme küllalt puhanud pehmel luiteliival ja tunneme end jälle värskena, hakkame liikuma Toila poole. Sihvakaist saarepuist palistatud tee viib meid üles Pühajõe oru läänekaldale, kus kohab põline okasmets ja kus jälle kohtame kuuse-käbilinde. Siit heidame viimase pilgu idapoolsel oruveerul ilutsevale Oru lossile.
Vaade oru lossile üle Pühajõe