Odamees nr. 4 1923

Alutaguse rand

Kõrge palistusena piirab järsk paekallas Virumaal Soome lahte. Siin tungib ta kohati täiesti rannani, kust 45-50 meetri kõrguselt võib alla vaadata lainetesse, mis uhavad rannal olemaid vähemaid kivikesi ja suuremaid munakaid ning rändrahne madalal rannaveel. Teises kohas taganeb ta merest kaugemale, jättes mere ja kõrge paeseina vahele laia vöö, millel kasvavad okasmetsad (Türsamäe) ja suuremad lehtpuude tukad (Sillamäel), mille üle paistab eemalt lainetav veeväli, kus aegajalt liiguvad aurikud ja mitmemastilised purjekad, kuna kaugemal silmapiiri äärel selgel ilmal sinetavad Suursaare ja Tütarsaarte siluetid.

Kenamaks kohaks Virumaa (Alutaguse) rannikul on Toila ümbrus, mis enne sõda oli tähtsaks suvituskohaks, kuhu iseäranis palju sõitsid suvitajad Venemaalt. Ja Toila on tõesti väärt, et teda vaadeldakse, teda maitstakse, elades pikemat aega siin, viibides kõige vähemalt mõned päevad varjurikaste puude vilus, lagedal mererannal.

Vaade paekaldalt merele on ülendav, kuid palju ilusam on paekallas alt vaadates. Kohati paistab paljas paesein, mis tõuseb müürina järsku üles, sünnitades kõrges üleval sakke, lubjakivi poste, hiigla täkkeid, suuri lõhesid, nagu neid nähtud piltidel Saksamaa Harzi mägestikust. Sellel seinal kasvavad just serval suuremad puud - kased, männid, üksik kuusk - tarvis on tugevamat tuule tõuget ja puu langeks säält alla sügavusse. Kuid puu mis ajand oma juured kindlasti paepragudesse, ei mõtlegi veel kukkuda, olgugi et juba kohati mõnigi puu on langend alla, seistes ripakil, latv allapoole või kasvades rõhtsalt sügavuse kohal.

Enamasti on aga paekalda alune kattund puudega, mille kasv väga lopsakas, tekitades kena rohelise vöö ülemise lageda loopäälse ja all lageda mere vahele. Siin kasvavad pärnad, jalakad, vahtrad, tammed, pajud, lepad suurte puudena, nende all alapuistuna kuusmanid, koerõispuud, paakspuud, sõstrad jt. esinedes paksu tihnikuna, millest vahest raske läbi tungida.
Ja paekalda alusel ei ole kerge kõndida. Tihti langevad ülevalt kalda servalt alla suured pangad lubjakive, mis veerevad hirmsa jõuga libamisi küljel, purustades puid ja põõsaid, mis nende ette juhtuvad. Niissugusesse kohta jääb hävituste kogu, suured lagedad kivimurrud, mille vahelt paistavad välja kuivand puutüved, oksad, murdunud risu. Sarnased hävitustööd vahelduvad põõsastikuga, mis kasvand juba vanematele kukumiskohtadelle, kus paekivi kattund juba punaka oksüüdi korraga. Siinsamas on ka päratumad liivakivi pangad, mis eraldund paekivi alustest liivakivi kihtidest, murenedes aegamööda kildudeks, täites suuremad augud kivirägas.

Väga raske on kõndida just Toila ümbruses mererannal. Siin on paekallas muutnud mõne koha koguni läbipääsmatuks. Paekaldapäälse loo ja põldude taga on tihti sood, madala metsaga. Soost nõrgub vesi paekivi pragudesse, kust ta valgub mere poole ...
Ja vaevalt leidub Eestis teist nii metsikut randa kui on Toila ja Valaste küla vahel. siin on ilu, mida suurendab just see metsikus.
Mererannalt ülespääseda paekaldale ei ole siin mitte kerge ülesanne. Ja seda võib ainult teatud kohas, muidu takistab ülemine järsk lubjakivi kiht igaüht, kel seks vähegi julgust. Mõnes kohas on paekihid isegi alt õõnsad ja siit ei ole lootustki ülespääseda. Ainult mõnes kohas on liivakivisse ja savikihtidesse tambitud väiksed jalgasemed, kinnitades neile kivikillud puukepikestega; neile kohtadele on pandud käsipuud kõrvale, või murtud maha lähem puu võsu, millele võib toetuda üles-alla ronimisel. Kusagil kaljupraost pääseb ka kaldale; või on jälle tehtud 7-8 meetri pikkused redelid, mida mööda võib pääseda läbi järsust kohast. Ja niisugustel teedel liiguvad üles-alla kaldapäälsed elanikud, kel põllutöö kõrval sissetulekuks kalastus, mere ranna ja paekalda vahel ei leidu siin kuigi palju alalisi elamuid. Harjumata käijatel ei paku neil teil liikuda kuigi suurt lõbu. Hobusega saab ainult paaris kohas alla ja üles (Ontikas, Toilas, Vokas, Konjus), tarvitades sellejuures muidugi kõiki ettevaatuse abinõusid.

Toila, Oru ja Voka

Paekaldal on siin kolm tähtsamat suvituskohta: Toila, Oru ja Voka. Viimane neist on väikese oja suu lähedal. Oja, mis oma alguse saab osalt kraavidest lõunapool raudteed olevatest Alutaguse soodest, uhab Voka lähedal liivakivisse sügava sälkoru, mille veerud kaetud lopsaka taimestikuga. Paekallas kaob siin lähedal vähe kaugemale maa sisse, tekitades suure sämbu üldisesse paekalda sirgjoonesse. Voka mõis, mis siin paekalda veerul, on kenamatest kohtadest*.

* Voka mõisa nimetatakse teistes keeltes Chudleigh. Nimel on Inglise algupära, mis tekkind järgmistel asjaoludel: 19. aastasaja lõpul tuli Peeterburi üks inglise hertsogi proua, kel Briti õueringkondades mingisugune skandaal juhtunud ja ostis Virumaale kolm mõisat: Voka, Toila ja Ontika. Vokale andis ta oma neiupõlve nime Chudleigh. Mõni aeg siin elades läks ta siit Prantsusmaale Calais linna elama. Voka mõisale jäi aga ingliskeelne nimi ametlikkudes paberites alale. (St. Petersb. Zeitung 1832 Nr.9)

Palju huvitavam on Oru ümbrus, Siin on keskkohaks Vene miljonääri Elissejevi loss, mille ehituse pääle kulutatud suured summad. Lumivalge Itaalia stiilis loss on ehitatud kiirelt voolava Pühajõe oru kaldale liivakivi astangule, mille järsud kalda suurendavad metsikult üldist ilu.


















Lossi ümber on tore park haruldaste puudega, suured kasvuhooned, n.n. talveaiad, võrdlemisi suur maneež, toredad elumajad suure arvulisele teenijate hulgale, lossi kirik, terrassid kolonnidega, purtskaevudega, tore vaade Pühajõe orule - kõik see sunnib vaatlema, imestama.
Looduslikku ilu on täiendand igal pool kunstniku käsi ja sellepärast oli enne ilmasõda Oru ümbrus rohkem elavamatest kohtadest, mida käidi kaugelt vaatamas. Praegu on siin kõik enam-vähem laokil, sest puudub peremees, kelle kindel käsi korraldaks endist iludust.


















Ka nüüd voolab küll, niisamuti liivakivi pankade vahelt väikesest koopast maaalune oja, varjurikkad puud annavad samuti varju, pargis kasvab endiselt haruldane Eesti taim põõsasmaran, kuid ei ole neid puhastatud jalgteid, hästi korraldatud alleesid, mis endisel ajal.
Lossi lähedal suundub merde Pühajõgi, Igor Severjaanini luule ilm.
Pühajõgi saab oma alguse Alutaguse suurtest soodest, mille keskel mitmed rabajärved. Paekaldale, kivikihtidele jõudes uuristab ta kõvasse lubjakivisse sügava sängi kõrgete veergudega. Astastmelt tormab jõgi alla, liigutades nõval vähemaid kildusid. Narva maantee kohal kõrge paekivist silla alt läbi pugedes ajab ta alamal kõrge kallaste vahel Lageda veski turbiiniga käima ja voolab siis kataraktina Toila poole, ühinedes Pühjajõe küla lähedal Aluojaga Mägara jõgi. Vee rikkus on iseäranis tähelepanemiseväärt kevadel suurveega ja siis on Pühajõgi tõesti ilus.

Huvitav on ka Pühjajõe suubumine. Meri loksutab välja suurel hulgal paekivi kildusid, mis





















Põhjasild Pühajõel

langend paekaldalt merde. Suurte tormidega paisatakse neist terved vallid rannale, nii et see sulub täiesti jõesuu. Ülevalt alla voolav vesi peab omale uue sängi uuristama ja nii siirdub jõesuu tüki maad ida poole (Samasugune siirdund jõesuu on ka Sõtkejõel Vaivaras).
Toilal ei ole praegu ka seda tähtsust, mis varematel aegadel, kus küla oli täis suvitajaid, kus oli paar kolm pansiooni, poed, pagar ja mitu käsitöölist. Kui meie suurnikud supeluslinnad maha jätavad, et kuskil ilusas kohas vaikselt puhata ja kui suvituskohtade elanikud oma hindu ka rohkem normeerivad, võib olla, et siin Toila ümbruses jälle rohkem elu.
Toila ja Oru ümbrus on juba varematel aegadel rohkem tähelepanemist äratanud. Omal ajal mitmeid teateid paekalda ja selle ümbruse üle pärides, seletati Toilas, et Oru park kõik alt truubitatud olevat. Seda sama olevat ka mõnes paigas Toila ümbruses tähelepanna. Truubitamist aga ei mäletavat keegi vanematest inimestest. Oru ja Voka vahel on väikene männimets n.n. Nõiamets, sääl on olnud ennemalt mitmesuguseid keldrid, mis veel mõnikümmend aastat tagasi kaunis terved olnud, praegu aga suuremalt osalt sisse langend. Niisama olevat Pühajõe põhjapoolsel kaldal Seieri maa pääl Toila küla lähedal 2-3 vakamaa suurusel platsil tublisti lupja maa all, umbes nii nagu hoiti varematel aegadel lupjaaukudes. Seda maaalust lupja on hilisematel aegadel välja kaevatud ja ehitamiseks tarvitatud, näit. Toila Siimoni talu elamu ehitamisel kivimüüri tegemiseks. Praegu olevat aga lubi juba kõlbmatu. Vanemate inimeste jutu järele olevat tahetud Oru ümbrusse linna ehitada, kuid sest ei olevat midagi välja tulnud.
Rahva arvamisel näikse tõsine alus olevat. Eelpool nimetatud ajalehes on muu seas ka tähendatud, et mainitud Inglise hertsoginna proua Vokas sissesäädnud apteegi. Pääle selle tahtnud ta siin mitmesuguseid uuendusi ette võtta, missuguseid just, ei ole tähendatud. Kuid küllap need keldrid ja määratumad lupjaaugud on pärit neilt ajult.

Gustav Aavakannu

Maaliline Eesti : pilte Eesti ilusaist ehitustest, maastikest ja muist vaatamisväärsustest

Raamatu andis 1939. aastal välja Eesti Kirjanduse Selts ja lk. 75-77 leiame infot meie kandi kohta.

Sild üle Pühajõe

... Mainisime Orut, mida õigusega arvatakse Eesti kaunimate maastike hulka. Sügavas orus kaljuste kallaste vahel voolab siin Pühajõgi. See nimi näitab, et me esivanemad austasid selles paigas ta looduslikku pühalikkust. Ent Suure Põhjasõja algul sai see koht ühe tähtsa vahejuhtumi tegevuspaigaks: see oli siin, kus Rootsi kuninga Kaarel XII isiklikul juhtimisel üks Rootsi jalaväe kolonn lõi põgenema kindral Boris Šeremetjevi uljaste ratsanike eelväe, ja seda venelaste strateegilise positsiooni paremuse kiuste, mida nad pealegi olid kindlustanud. See oli suure Narva lahingu eelmäng, kus 20. novembril 1700 rootslased said oma suure võidu, mille tähistamiseks nad sügisel 1936 püstitasid Narva lähedale väärika mälestise.

Oru loss

Siin, selles ajaloolises paigas, kaunis ümbruses, Pühajõe oru kaldal asetseb Vabariigi Presidendi valge, torniga kaunistatud suveresidents. Ehitis oma ilusate terrassidega, lilleparterridega, talveaedadega ja lehtlatega jälgib itaalia renessanssvillade eeskuju, ümbritsetud kõikjalt ulatuslike parkidega, milledes on esitatud peaaegu kõik Eestis esinevad puuliigid.
Maja ei ole vana; oma algupärasel kujul ta valmis aastal 1901. Vene rahamees Jelissejev oli ta lasknud ehitada oma perekonna, eeskätt laste suvielamuks, mispärast ta seda naljatades hüüdiski nimetusega "detski domik" ("laste majake"), kuigi see "majake" sisaldas 55 tuba.

Maailmasõja ja revolutsioonide keerises tühjaks ja päratuks jäänud hooned ja maa omandas viimaks rühm eesti tööstureid ja annetas ta riigile riigipresidendi suviresidentsiks.
Loss restaureeriti, laiendati, dekoreeriti uuesti, osaliselt eesti stiilis, ning varustati uure kõrvalhoonetega, vastavalt meie aja ja riigi esinduslikele tarbeile. Samuti korraldati uuesti vahepeal metsistunud aiad ja pargid ning loodi sellega mitmekülgne ansambl, mida õigusega on nimetatud "Pühajõe pärliks".

Oru läheduses asetseb Toila suvituskoht, seal kus paekallas saavutab oma suurima kõrguse.
Siin kuhjub võrdlemisi kitsale maa-alale hulgana pitoreskset. Kõrge, järsk paesein hästi asetatud ja hoolitsetud laskumisrajaga meenutavad paljude ütlemise järgi Krimmi lõunarannikut. Rannariba all vee ääres katavad vaheldumisi lehtpuud ja rohuväljakud, pakkudes segamatut rahu ja mõnusat juhust jalutuskäikudeks. Luuletajaile ja kunstnikele on Toila seepärast juba ammu eelistatud puhkepaigaks. Ning nad pole väsinud ülistamast, küll värssides, küll proosas, selle ilu.

Kes ei karda kaugemaid rännakuid, see leiab Toilast lääne pool, Ondikas, jälle erakordselt

Päite pank

huvitavaid paiku ja vaateid; ida pool aga, Päite ja Kannuka vahel, klindi ilusaimasse ossa kuuluva rannapartii. Umbes selle rannaosa keskpaiku, Sillamäel, on maastikupilt rahulikum, tõusud ja kurvid mahenenud, mets rikkalikum.

Tallinna Post 1935

Oru muinasjutuloss

Eesti tööstusringkondade poolt osteti hiljuti endiselt omanikult ja kingiti riigile Oru loss, üks kaunimaid ja luksuslikumaid hooneid kogu Eestis, mida ähvardas häving kõikvõimsa ajahamba all, nagu üks kasutamatult seisvaid maju.

Viru rannik kogu ulatuses on Eesti kaunimaid paiku. Eriti ohtral käel on loodus pillanud oma ilu aga just Toilas Oru lossiümbruskonnas. Soodsa ühenduse puudusel on aga Toila ja Oru looduslikule kaunidusele vaatamata jäänud varju teiste suvituskohtade kõrval.

Õitseaeg oli sel “Eesti Rivieeral” enne maailmasõda, mil siin suvitasid Vene aristokraadid ja rikkam kaupmeeskond Peterburist. Vene aristokraatide ja rahamagnaatide laua shestiga elu käis tol ajal enamasti järgmise kava kohaselt: varakevad märtsikuust alates Rivieras, suvi Narva-Jõesuus või Toilas, sügis Kaukaasias. Neil tsaaririigi hiilgepäevil ehitati ka Oru loss, mille toredusliku mineviku, omanike kummalise saatuse ja oleviku juures peatame allpool pikemalt.

Vene suurkaupmees ja rahamagnaat Grigori Jelissejev, kes omas suured mõisad Krimmis, Valge-Venes ja mujalgi Venemaal ning suvimajad Prantsusmaal, tuli läinud sajandi lõpul mõttele ehitada omale suvelossi ka Viru rannikule. Siin leidiski ta Toilas, Pühajõe kaldal, kõige kaunima paiga ja alustas 1897.a. kevadel seal suureulatuslikkude ehitustöödega. Lossi ehituse andis ta Vene kuulsamale arhitektile Baranovskile, kes viis töö lõpule 1901. aastaks. Kuna ehitustöödeks kulus ühede teadete järele neli, teiste järele viis miljonit kuldrubla, siis see annab juba ettekujutuse, millise luksusliku lossi ja ümbruskonna rajamisega tuldi siin toime.

Hoonetest ehitati esmajärjekorras suur 3-kordne loss, mis asub otse Pühajõe kõrgel kaldal. Lossi rõdudelt, millised rajati jõe kaldale kahes astmes, avaneb kaunis vaade Soome lahele ja kogu ümbrusele. Lossi piiravale kõrgele männimetsale on täienduseks istutatud loendamatuid välismaalt kohale toodud, kui ka kodumaisi puid ja põõsaid. Suure pargi teed palistavad praegugi mitmet liiki kuused, seedrite salgad, õlipuud, akaatsiad, pärnad, sirelid, kibuvitsad jne. Lossi kolmandale korrale oli püstitatud veel väiksem rõdu ja neljakandiline torn, mis juba kaugelt hakkab teekäijale silma.

Oru lossi terrassid peale renoveerimist

Lossi tagaküljest hargnevad edasi teised hooned. Esimesena ahitati suur kasvuhoone, mis oli jaotatud viieks ruumiks – viinamarjade, virsikute, palmide, pelargooniate ja loorberipuude jaoks. Sellele järgneb maneesh hobustele, mille tallides on ruumi kuni poolesajale loomale. Lisaks eeltoodule mõnesaja meetri kaugusel kuusemetsa vahel asub lossi kirik kuue kullatud sibula torniga. Umbes kilomeetri kaugusse Toila küla algusesse ehitati veel ruumikas haigla, tugev ja nägus raudkivihoone. Lossi all peitub maa-alune käik, kuhu juhiti allikavett ja rajati tiigid kalade ning vähkide hoidmiseks.

Lossis leidub üldse 57 ruumi, kaasa arvatud ja oma elektrijaam, auruküte jne. On mõistetav, et kui Jelissejevil oli raha pilduda oma suveresidentsi peale välja sarnasel hulgal, siis ka kogu elu peale ehituse lõplikku valmimist arenes seal suureulatuslikumalt ja luksuslikumalt kui meie seda tänapäev oma väikseis taludes suudame kujutella.

Alates 1901. aasta suvest tulid Petrogradist igal suvel Toilasse Jelissejevi proua ühes viie poja ja ainsa tütrega. Seitsme perekonnaliikme suvitamisele tulekul sõitis nendega kaasa umbes 25-liikmeline teenijatepere, kuhu kuulusid köögipersonal, mees- ja naisteenijad, igale lapsele oma kasvataja, kes kuulus perekonda kuni surmani, kodused kasvatajad, välismaalisist koolitajad jne. Nendele lisaks oli suviti lossi juures tegevuses veel hulk ümberkaudseid eesti noormehi ja neide. Üksnes aednikkude abiliste arv tõusis 30 peale. Seega ulatus suvine elanikkude arv Orul ligi sajale, kuna talviti piirdus teenijaskond 25-30 inimesega.

Lossi tallides oli peaaegu 30 puhastverd tõuhobust, kellega ratsutasid Jelissejevi pojad. Ratsutamiskunsti õpetamisega noortele miljonärivõsudele oli ametis ratsaväeohivtser, 30 jahikoera jaoks oli omaette hoone ja teenija. Väiksemate laste sõidutamiseks oli tallis kaks eeslit, kes rakendati selleks kaarikute ette.

Vanem poeg, kuuludes kadettide korpusesse, kutsus kord terve lennu noori ohivtsere-kadette endale külla. Nad jäid Oru lossi peaaegu terveks suveks.

Jelissejev ise käis Oru lossis vaid üksikutel päevadel, umbes kahe nädala tagant, peatudes seal vaid paar päeva. Siis tavaliselt läks lahti suurem pidutsemine. Head päevad olid siis isegi Toila pritsimeestel. Jelissejevile tõtati Jõhvi jaama orkestriga vastu. Alati andis ta 25 rubla jootrahaks. Tal oli alati suurem seltskond kaasas. Oli daame ja härrasid, mundrites ja ilma, välismaalasi ja venelasi, isegi värvilisi. Toila inimesed mäletavad veel tänapäevgi üht “pigimusta” neegrit ja kaht jaapani kaunitari, kes tantsisid sageli lossis pidudel teiste külaliste hulgas.

Suvised peod lossis olid ümbruskonna elanike imetlusobjektiks. Suur ja müstiline park olnud siis õhtuti ilustatud kolmesaja ilutulega, orkestrid mänginud nii aias kui saalides.

Sageli tuldi lossi lõbutsema ka talvelgi. Siis saabuti suurte jahiseltskondadena ning ümbruskonna metsades peeti jahti jänestele, rebastele ja kitsedele. Iga-aastane traditsiooniline talvepidu Oru lossis oli vastlapäeval. Lossi teenijaskond olnud siis alati paar nädalat ametis nõlvikute ja teede muutmisega jäämägedeks, kus härrased vastlapäeval liuglesid.

Sarnane hiilgav elu kestis Oru lossis kuni 1917. aastani, millal suure Venemaa hiilgus hakkas nii sõjarindel kui selle taga kokku varisema. Viimasel suvel Toilast lahkudes oli proua Jelissejeva tähendanud lossi teenijaskonnale, et kui sakslased tulevad, põletage loss maha!

Peale sakslaste lahkumist lubanud ta püstitada samasse kohta uue ja veel uhkema hoone. Sel suvel lahkus proua ühes lastega Orult varem kui tavaliselt ja nagu mõne aja pärast Toilasse saabunud teated jutustasid, oli ta elu jooksnud varsti peale lahkumist õige traagilise lõpuni.

Proua Jelissejeva oli võrdlemisi närviline inimene, kellega läbisaamine osutus sageli õige raskeks. Nii tulnud pargi istutamise ajal, kui mõni puu polnud teistega niidi pealt ühel joonel, proua käsul mitmedki puude read üles kaevata ja uued read jälle asemele istutada. Kord paistnud prouale koguni, et üks lossi nurk pole teistega täpselt ühe kõrgune ja töölistele antud käsk seegi maja lõhkuda ja uuesti ehitada. Tööjuhataja vaheltsobitusel saadi lõpuks siiski niikaugele, et lossi nurk jäi endiselt püsima. Proua Jelissejeva oli väga usklik ja alatasa külastasid teda nunnad lähikonnas asuvast Pühtitsa kloostrist. Eriti sõbralik vahekord oli tal kloostri igumenia Aleksaga; ta annetas kloostrile suuri rahasummasid. Kui proua Jelissejevale pärast viit poega lõpuks sündis tütar, oli ta veendunud, et võlgneb tütre eest tänu vaid Pühtitsa nunnade eestpalvetele. Nunnad muidugi omalt poolt kinnitasid seda veenet, nad mõnikord isegi ütlesid, et tütar kuulub neile.

Miljonäriproua traagilisest surmast tõi hiljem teate Toilasse eestlasest toapoiss Jakob Luup, kes koos perekonnaga Piiterisse sõitis ja seal jäi edasi Jelissejevite teenistusse. Tema jutustuse järgi proua poonud enda oma korteris siidsalliga. Enesetapmise põhjused olid perekondlikku laadi. Mehega tekkisid vastuolud kellegi kolmanda pärast ja need arenesid nii kaugele, et lõpuks tuli lahkuminek. Pärast seda, nagu kuuldub, on proua Jelissejeva õnnetute börsioperatsioonidega kaotanud kogu oma varanduse osa, nii et lõpuks elas väikeses üürikorteris. See arvatavasti viiski endise miljonäriproua meeleheitliku teoni.

Pärast proua surma nähti Jelissejevit kellegi daami seltsis veel korra Oru lossis. Ta sõitnud etteteatamatult Jõhvi jaamast kalessiga kohale, jalutanud ja säitnud mööda sügisesi pargiteid ja lahkunud juba järgmisel päeval. See daam oli toilalastele juba varemaltki tuntud, kuna suvitas eelmisel suvel siin koos õega.

1917. aasta sügisega tuleb lugeda lõppenuks Oru lossi hiilgepäevi. Järgnesid segased ajad, mil loss seisis kord ühe, kord teise võimu käes. Lossi sisemus sai kannatada eriti vene punaste valitsuspäevil. Venelased löönud siis koos külarahvaga lossi uhketes saalides tantsu ja ümbruskonna rahvas kandis laiali suure hulga väärtuslikku mööblit ja riideid. Samuti ei käinud ka saksa okupatsiooni väeosad lossiga kuigi “õrnalt” ümber. Lossi ruumidesse paigutati staap, mis oli alaliseks sõdurite kogumiskohaks. Neil aastatel ei jäänud loss puutumata kuulidest, vene sõjalaevadelt lastud mürskudest tabasid kaks lossi kõrvalehitusi, tehes seal suurt hävitustööd.

Jelissejev põgenes vene revolutsiooni keerise eest Prantsusmaale ning seni pole ta kordagi sõitnud oma endisesse suvelossi, kui see jäi riigi poolt võõrandamata. Tal oli Eestis küll volinik, kes lossi eest pidi hoolitsema, kuid kuna volinik asus ise Tallinnas, siis oli kohapealne järelvalve kogu aeg usaldatud mõne Toila elaniku hooleks, kes selle tasuks sai lossist prii korteri ja kütte.

Ajahammas on siin rea aastate vältel teinud oma laastavat tööd. Väliselt vajab loss praegu tublit kohendamist ja samuti nõuab hulga tööd ka park, mis korraldava käe puudumisel juba osalt metsistunud. Ainuke ehitus, mis on säilitanud peaaegu endise seisukorra, on kirik.

*****

Oru lossi luksuslikumaks ja tähelepanuväärsemaks ruumiks on kaht korda läbistav suur peosaal. Siin leidub otse keisrikoja taolist hiilgust. Saali lagi ja seinad on igatahes peaaegu üleni kaetud nikerdustega. Värvideks on kuld, valge ja kreemikas. Saali piirab rõdu. Laes leidub kuulsa vene kunstniku Makovski maal 1879. aastast, mis kujutab Madonnat pilvedes, kuna tema ümber hõljuvad vallatud Amorid põlevate sädemetega. Laes on kaks suurt kroonlühtrit, mis koostatud sadadest kristallkuulikestest ja litritest ning mis heidavad päevaajalgi pimestavat sära. Lühtrid on määratu suured ja pärit Piiterist ühe endise vürsti paleest, mille ostis Jelissejev. Kummagi väärtust hinnati 20 000 rublale. Nendele lisaks on seinad ilustatud samalaadsete väikeste lühtritega. Saali seinte ääres leidub veel valgeid kergeid toole ja laudu. Laiad uksed viivad esikülje lahtisele rõdule, kust avaneb unustamata vaade all orus voolavale Pühajõele, pargile ja merele.

 Haruldasemaks kambriks lossis on peale selle proua buduaar, kus põhivärvideks on sinine ja kuld. Siin on mööbel tõmmatud üle kuldbrokaatriidega, kullatud lauad ja väikesed postamendid nind maast poole toa kõrguseni ulatuvad jaapanisirmid, kaks seinapeeglit kullatud raamidega, all kapid punasest puust, kaunistatud rikkalikult emailjoonistustega, kõrge portselanvaas, neegritari kuju kullatud alusel, kaks suurt õlimaali, üks neist kunstnik Feodirovilt ja palju muud, mis annab ettekujutuse omaaegsest luksuslikust elust Oru lossis.

Tallinna Post, nr. 10, 1935.a. 8. märts.

Tallinna Post ilmus reedeti. Tellimishind: 3 kuu peale 75 senti, 6 kuu peale 1 kr. 50 senti, 1 aasta peale 2 kr. 75 senti. Aadress: Tallinn Pikk tän. 40

Vaba Maa 1935

Annetamise mõte tuli 1934.a. sügisel. Endine omanik asub Pariisis, ex-Põhja Panga direktor käis seal läbirääkimisi pidamas ja selle tulemusena sõlmiti ostu-müügi leping. J. ehitas lossi ja sanatooriumi Toilasse, viimane ei alustanud tegevust.

Stiililt on loss Itaalia palazzode jäljendus, pole õnnestunud.

Vaba Maa, nr. 45, 1935.a. 21. veebruar.

Loss omal ajal maksis 5 miljonit kuldrubla. Kursi järgi ümber arvestades tuleks 15 miljonit krooni, mis on 1/5 EV 1936.a. riigieelarvest. Sellist hoonet varem polnud Eestis.

Ehitati 1897-1901.a.

Hooned:

kasvuhoone - siit saadi viinamarju, virsikuid. Kasvasid palmid, loorberipuud, pelargooniumid.

kirik - 2 suurt kullatud sibulatorni ja 4 väikest kullatud sibulatorni, kirik sarnaneb Vene suurkirikutele.

kivisillad - kaks silda ehitati üle Pühajõe.

tiigid - kaladele ja otse tiiki allikad.

tallid - 30 suguhobust, mõned eeslid, 30 jahikoera, rebased.

loss - kokku 57 ruumi, lisaks suveaed, talveaed, keskkütteruum, elektrijaam kolme dünamoga.

Lossi tähtsamad ruumid:

I korrus - vestibüül, paremale söögisaal, selle taga teenijate toad, väike köök, suur köök ja puhvet. Teenijate ruumid ja köögid suhteliselt heas korras, mööbel sees. Vasakule jäi piljardisaal. Otse - kahekordne peasaal, mida valustasid Petrogradist toodud kaks suurt lühtrit ja neli väiksemat. Veel - kabinet, proua buduaar - kullatud pehme mööbliga, kaks kõrget peeglit, mis on emailjoonistega kaetud.

II korrus - toad ja proua kabinet, vannituba, bassein, riietustuba.

III korrus - kuus võõrastetuba tagasihoidliku mööbliga.

Trepp katusele - lahtine rõdu ja 4-liikmeline torn.

Vaba Maa nr. 58, 1935.a. 8. märts.

Riigivanem sõidab tutvuma Oru lossiga.

Pühapäeval peaksid tulema K. Päts ja J. Laidoner. Täna pärastlõunal otsustatakse sõit. Kaasa tuleb avalike tööde osakonna direktor Peeren, sest töid teostab Teedeministeeriumi avalike tööde osakond. Komisjon teostab ümberehituste kava, sest lossile on vaja tehnilisi täiustusi keskkütte, veevarustuse ja elektri alal.

Vaba Maa nr. 99, 1935.a. 27. aprill.

Töödeks planeeritud 1935.-1937.a. algus. Töölisi 130. Tööl kohalikud, kaks artelli Mustvee venelasi müüritöödel, puusepad Tallinnast.

Käsil: peahoone puhastamine, seniste rõdude ja terrasside lammutamine, raske siit kõrvaldada suuri raudkive. Autotee vilets: raske üles saada, sõidetakse mäest üles tagurpidi läbi oru, abimehed kõrval, et vajaduse korral palke visata alla.

Vaba Maa nr. 139, 1935.a. 14. juuni.

K. Päts koos riigipankade valitsuse direktori Peeter Pätsiga käisid 5. novembril töödega tutvumas. Pargist on kõrvaldatud kuivanud puud, rajamisel on ilualleed ja iluaiad. Maavalitsus on korrastanud Toila teed. Kestab tee-ehitus Voka vallamaja juures. Uus sild avatakse peagi Toilasse viival teel.

Vaba Maa nr. 262, 1935.a. 6. november.

Päevaleht 1935

Oru loss kingiti riigile

Kingitust hinnatakse 100 000 Kr. Selle moodustavad kolm kinnisvara:

1. “ORRO” nimeline mõisamaa koht, loss, ehitised.
2. “FÖHRENHOFI” nimeline mõisamaa koht ja ehitised
3. “PÜHAJÕE” mõisa järele “NÕIAMETSAKS” nimetatud mõisamaa kohta.

Ühelgi kinnisvaral pole võlgu.

20. veebruaril valitsuse koosolekul otsustati tänuga annetis vastu võtta. Kingitus meenutab analoogilist kingitust Soome riigile Kultaranta lossi näol, mille sai Soome president. Arvatavasti saab Oru ka meie riigivanema suvituskohaks. Kuulduste järgi saadakse loss suveks korda.

Päevaleht, nr. 52, 1935.a. 21. veebruar.

Alustati varakevadel: valitsejahoone, siis peahoone ümber tellised ja algas välisseinte taastamine. Ehitusmaterjali veoks ehitati 100 m sild laevadele ja mai keskel toodi esimene pargas puksiiris Narvast. Tõi liiva. Autodega tuuakse materjale Toila jaamast. Paas tuuakse 1,5 km kaugusel olevast kivimurrust.

Vanad rõdud, mis piirasid lossi esikülge kahelt astmelt, lammutati.

Töid juhib insener Kaasik, tal 50 töölist ja kuulda, et tööjõu vajadus veel suureneb.

Päevaleht, nr. 148, 1935.a. 30. mai.

Murdvargad rüüstasid Oru lossi kiriku.

Ööl vastu 24. juulit tungisid murdvargad Oru lossi lähedal asunud õigeusu kirikusse. Viisid kaasa hõbe- ja pronksesemeid ja lõhkusid sisustusest klaaskupleid ja klaaskapa. Valevõtmetega avasid 2 ust, kolmanda ukse lõid puruks, klaasist ukse purustamisel keegi vigastas enda kätt (verepritsmed kirikus ja vere jälgi õues).

Orul tööl üle 300 inimese, ei osata kedagi kahtlustada. Tehti kontrollkäik Jõhvi ja tabati vargad. 32-aastane Rudolf Pruunes ja 21-aastane Robert Olli. Mõlemad varem varguse eest karistatud. Vargad olid jõudnud väärtesemed puruks peksta või kokku sulatada. Nad üllatusid, kui kuulsid, et suurem osa varastatud esemetest pole kullatud vaid pronksist. Vargad viidi Narva vanglasse.

Päevaleht, nr. 204, 1935.a. 26. juuli.

Vaba Maa 1927

Oru loss väljamaalastele?

1917.a. sai loss palju kannatada, omanik sellest ajast Prantsusmaal ja ilmselt aineliste raskuste tõttu ei suuda enam lossi eest hoolitseda.

Nüüd valitseja Laur on lahkunud, uueks J. esindajaks valiti endine kauaaegne teenija Kuben, kes on asunud elama Oru lossi.

J. on andnud korralduse loss korda seada, praeguseks on parandatud katus ja asendatud plekk-katusega, toimuvad värvimistööd. Viis tuba on korda seatud, oodatakse J. tulekut kas juuli lõpul või augusti algul. Lossi remondi kulud kaeti kohaloleva varanduse realiseerimisest, eriti Pühajõe mõisa inventari realiseerimisest, kuna mõis määrati põllutööministeeriumi poolt tükeldamisels. Kuulduste järgi tahab J. müüa lossi välismaalastele, võimaliku ostjana on nimetatud prantslast.

Vaba Maa, nr. 179, 1927.a. 3. august.

Vaba Maa 1923

Kõdunev loss

Loss ehitati 23 aasta eest, nüüd lagunemas – näitab Vene inseneride ehituskunsti. Lossi paljud sambad ja ilustised, mis pidid marmorist olema, on hoopis puust ja ülevärvitud, krohv langeb lagedelt.

Ehitas insener Baranovski, ta ehitas endale Nevski peale veel suurema lossi. See pole ka imekspandav, sest terved materjalide rongid haagiti Kiltsis või Tapal ümber ja saadeti Peterburi poole.

Pühajõe suue nihkub ikka enam Venemaa poole. Nimelt ei lase meri jõge otse merre joosta, vaid toob liiva- ja kivivallid ette, nii et jõgi veerand versta mõne aastaga on Venemaa poole nihkunud.

Vaba Maa, nr. 179, 1923.a. 9. august.

Postimees 1900

Orult: ehituse juures on suur, kahekordne telliskivist maja kokku langemas. Hoone ehitati teenijate jaoks, kuid külma ilmaga laotud müüd pole kindel. 6. veebruaril oli -34 kraadi.

Postimees, nr. 35, 1900.a. 12. veebruar.

Postimees 1899

Orule, mere äärde tahab J. rajada suure tsemendivabriku. Mõni tundritäis põletati prooviks, asjatundjad nimetavad heaks.

Orule ehitatakse õigeusu kirikut. Vundament on lõpetatud, pühitsema tuleb piiskop Agahvangel Pühtitsast.

Postimees, nr. 145, 1899.a. 7. juuli.

Kiriku õnnistamine

Toimus 16. augustil 8 preestri ja piiskopi poolt.

“...kirik on väike, ilus, isemoodu ehitus kollasest telliskivist Oru kõrgel kohal”.

Õnnistamise järel toimus suurepärane pidu, asjaosaliste seas oli ka Eestimaa kuberner Dirin. Mängis kroonu muusikakoor, õhtul tehti tulevärki, töölistele anti süüa, juua ja jagati kinke. Ilm oli külm, tuuline, tibas vihma.

Anti edasi kuberneri vastus, et Brückmanni kõrts jääb lahti, nüüd ilmunud uus sulgemise palvekiri, millele alla kirjutanud üks senaator ja neli kindralit.

Postimees, nr. 182, 1899.a. 20. august.

Eesti Postimees 1898

Omalt maalt: Virumaalt

1897. a. suvel Peterburi miljonär Jeliseev ostis Oru mõisa ja hakkas ehitama suvelossi. Kuulda, et J. on asutanud aktsiaseltsi, kes on ära ostnud ümberkaudsed rannamaad ja suurepärased supluskohad asutab, mida Jõhviga ühendab elektriraudtee. Kohalikele sellest suuri lootusi, sest veel 15 aasta eest ei teadnud keegi Narva-Jõesuud, nüüd elab seal igal suvel 30 000 inimest ja talvel 3 000 inimest.

Eesti Postimees, nr. 20, 1898.a. 13. mai.

Olevik 1897

 JÕHVIST. 14. mail oli meil külm, nii et weel oli jääkord pääl neil kellel ju roosid, georginid j.m., wälja olid pantud, on külm nad ära näpistanud, õunapuu õied ja tikerberid on kõik ärarikutud.
Ilmad on wäga soojad, töö edeneb õige jõudsaste, kaer ja kartulid on jo kõigil mullas, odra maad walmistatakse külwi wastu, rohi on ju hästi kaswanud.
Meie kihelkonna supeluspaik "ORU" on omale uue omaniku saanud, üks hra Jelissejew paari teisega on Oru krundi kõige majadega ära ostnud ja tahhab seda õige suureks supelsupaigaks muuta, on ju pool miljoni teliskiwa tellinud, siis ehitatakse ka "Kuurhaus" ja seatakse puiestik sisse, sest looduse poolest on Oru õige kena, ja kui kunst senna juure tuleb, siis saab üsna tore.

OLEVIK mai 1897

 “RAHA AJAB RATTAD KÄIMA”, ütleb vanarahva sõna ja see sünnib meie nurga kohta käesoleval ajal täies mõttes.

Meie pool käivad rattad praegu täie auruga. Sealt sadik, kui päälinna suur miljonär Jeliseejeff omale Pühajõe ümbrusest merekaldalt tüki maad ostis, on mürinat-kärinat kõik kohad täis. Praegu on nimetatud isandal suur lossi ehitamine käsil, kus pääle 300 mehe tööd teevad, ja mis kümneid tuhandeid võtab, enne kui ta katuse alla saab. Pääle selle on veel ehituse materjali juurde vedajad. Telliskivi, lubja, raua, liiva jne. voorid venivad päevast päeva. Isegi mõisnikud võtavad voorimisest osa, sest teenistus on hää. Ligemad mõisnikud ei suuda nii palju telliskiva põletada kui tarvis läheb, seepärast on mitmed talupojad põletama hakanud ja teenivad sellega hääd raha. Tööliste palgad on kõrged, kuna töö ise väga aegamööda edeneb.

Suurem hulk töömehi on venelased. Peab ütlema, teenistus on hää kõikidel, ka siitnurga elanikkudel. Piim, või, leib, jne. on hinnas. Kõige suurema suutäie saavad muidugi ligemad kõrtsid – Pühajõe ja Toila. Pühapäeviti on nimetatud kohtades nii suur õlle ja viina nõudmine, et kõrtsipidajatel tegemist on kõikide tahtmist täita. Neid on nüüd küll, kes viimase kui kopika oma nädala teenistusest ära lakuvad, aga sellest ei saa veel himu täis, paremad riidehilbud müüakse ka veel poolmuidu mõistlikumale naabrile ära, ja saavad ka need kopikad otsa, siis pole enam midagi pääle hakata, peab järele jätma. Õhtu eel, siis hakkavad mehed karja kaupa kodu poole venima, kes neljakäpukil, kes tuigerdades. Ja juhtub ka sagedaste neid olema, kes hääks arvavad kõrsti õue pääl ehk kus juhtub, öökorterit pidada. Mõned lakuvad veel mitu päeva järjest, ilma et tööle läheksivadki. On neid ka mitmeid minema aetud, aga see kõik ei aita. Sarnasel korral läheb mees ila poole kopikuta teele.

...

Ilmad on vihmased, paar nädalat järgemööda on iga päev vihma sadanud; takistab põllutööd ja kartuflid hakkavad mädanema. Viljad hääd. Ristikheina ädal väga hää. Rukki orased alles veikesed, teed on halvad vihma ja veo pärast. Nõnda on asjalood mede pool.

OLEVIK 9. september 1897

Eesti Postimees 1897

Omalt maalt: Tallinnast

J., kes Oru on ära ostnud, tahab veel Toila supluskohta omandada. Oru lossi ehitustööd on juba alanud, puiesteed rajamisel.

Eesti Postimees, nr. 31, 1897.a. 31. juuli.

Ajavaod

Oru lossi terrassid möödunud sajandi 30-ndate lõpus

ETV saade Elu läbi Oru

Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale 1866

Wirro makonnast. [Kolikatsumine]

Jõhwi kihelkonnast kirjutab meile üks kolisõbber nenda: "Minna ollin 23. Juunil Toila valla elementarkolis, kus sel päeval awwalik kolikatsumine olli... Seal kolis sain ma wägga rõmustud ja mo südda laulab praego Toila rahwaga: "Oh wõtgem Jummalat...".
"Ma pannin wägga immeks, et lühhikese 2 aastaga koggoni õppetamatta tallolapsed - meie tunneme jo keik nende koddust õpetust ja ello - otsego ümbermudetud ollid ni hästi ellokombede, kui kele ja mõistuse poolest.
Vokka ja Toila mõisa pärrisherra Wilcken, kes selle koli assutaja ja holekandja on, olli ka isse omma laste ja wõerastega seal keigest ossavõtmas. Ma panin immeks, kui lahke meelega ja ilma torreduseta temma keige allamatega ennast rõmustas ja wahhesein tema ja rahwa wahelt oli kõrwale lükkatud.
Sesinnane Toila elementarkool on sedda seltsi kolide essimene taimelavva Eestimaal, kus jubba laiemalt õpetust antakse. Kül oleks sowida, et eesti kolid keik sennamale jõuaksid."

Eesti Postimees ehk Näddalaleht ma- ja linnarahvale 8. oktoober 1866

Pärnu Päevaleht 1937

Kas see on õige?

Sestsaadik, kui eesti töösturid ostsid ära ja kinkisid riigivanema suveresidentsiks Oru lossi Toilas meie põhjaranniku ilusamas kohas, käivad seal kibedad ülesehitamisetööd, et tõsta Toila suvituskohana jälle sama kõrgele, kui ta oli enne maailmasõda.

Selle töö vastu ei saa kellelgi midagi olla, sest Toila on tõesti seda väärt, et temast saaks eelistatuim suvituskoht neile, kes otsivad tõelist puhtust ja rahu. Nüüd võis aga paar päeva tagasi ajalehtedest lugeda, et Toila väljaarendamise kavad lähevad veelgi kaugemale. Isegi nii kaugele, et Toilast võib saada võistleja meie senistele mudaravikuurortidele.

Nimelt tahetakse Toilasse luua ka mudaravila, transporteerides vajaliku muda laevaga Haapsalust. /…/ Meil kõigil on ju teada, kuidas meie kuurortide vahel käib kibe võistlus suvitajate ja ravivajajate pärast. Üksteise võidu püütakse leiutada ikka uusi abinõusid külaliste juurdemeelitamiseks. Seni on õnneks külalisi jätkunud kõigile meie kuurortidele.

Kas see ka edaspidi nii saab olema, eriti veel, kui arvestada, et kuurortides tehtavate järjest suurenevate investeerimiste rahuldavaks tasuvuseks peaks ka suvitajate ja ravijate arv vastavalt tõusma – seda on raske ette näha. /…/

Pärnu Päevaleht, 3. juuni 1937

Postimees 1938

Toila kalurite võitlus tormise merega.

Võrke päästma minev mootorpaat paisati ümber.
Toila kalurite võitlus tormiga 7. ja 8. veebr. räimepüügil olles.

Postimees, 09.02.1938, nr. 39, lk. 6.

Postimees 1937

Leiti märgitud lind.

Voka vallas Kunnapõhja küla juurest leiti surnult hall lind, mis suurem kui kajakas. Selle linnu jalast leiti rõngas märgiga: "Helsingfors, Finland D 5856". Tuntud vanavarakorjaja Daniel Paurmann esitas järelepärimise Soome zooloogia muuseumile, et lähemaid andmeid saada selle linnu kohta.

Postimees, 04.01.1937, nr. 3, lk. 6.

Postimees 1936

Eesti Naisüliõpilaste Seltsi suvipäevad Toilas.

Eesti Naisüliõpilaste Selts pidas suvepäevad 4. ja 5. juulil Toilas.

Postimees, 07.07.1936, nr. 179, lk. 3.

Kaunistati Toila kirikut.

Kuna lähemal ajal on oodata Soome presidendi küllatulekut Eestisse ja ühtlasi ka Toilasse, siis astusid kohapealsed tegelased samme selleks, et Jõhvi kirikunõukogu astuks mõningaid samme ka oru lossi lähikonnas asuva Pühajõe kiriku korrastamiseks. Nüüd viidigi Toila kiriku juures läbi laiaulatuslik väline korrastustöö, värviti kirik valgeks ja katus punaseks, millega kirik palju nägusamaks muutus.

Postimees, 23.07.1936, nr. 195, lk. 6.

Pärnus valmis Oru lossi mööblit.

Teatavasti valmistati osa Oru lossi möblit Pärnus V. Puistama mehaanilises puutööstuses. Osa lossi sisseseadet, nagu suitsetamise-, biljardi ja kaardimängu toa mööbel valmis varem ja saadeti mõne aja eest Pärnust Toila. Nüüd valmis ka teine osa Oru lossi sisseseadest V. Puistama puutööstuses, ... saadeti koosviibimise ruumi ja baari mööblit üks autotäis Pärnust Toila.

Postimees, 09.07.1936, nr. 181, lk. 1.

Virumaa elektrofitseerub.

Laiaulatuslikuma elektrofitseerimistööga tehti algust Toila ümbruskonnas, kus ehitatakse 14 km pikkune elektriliin Toilasse välja. Sealt hakkab valgust saama ka Oru loss, sügisel seal avatav kodumajanduskool ja arvukas kogu ümberkaudseid põllupidajaid.

Postimees, 21.04.1936, nr. 106, lk. 5.

40 meetri kõrgune paekallas varises.

Toila ranna kalurid avastasid omapärase loodusõnnetuse, mis aset leidis Pühajõe suudmest umbes paar kilomeetrit Valaste poole, kõrgel paekaldal. ... Variseva kalda jõud oli nii suur, et kiskus juurtega maast lahti ees leiduvad põlised puud, ... Allavarisenud hiigelkalju on keskmise talumaja suurune, ...

Postimees, 25.03.1936, nr. 82, lk. 5.

9 perekonda jäi peavarjuta.

Tulekahju Toilas. Voka vallas Toila rannas süttis pühapäeval kella 3 / 4 10 ajal põlema riigile kuuluva Oru lossi maa-alal asuv Ehrenhofi maakoha peal asuv kahekordne puust elumaja, mis põles maani maha. ... Mahapõlenud hoones elas 9 perekonda, Oru lossi töölisi ja ametnikke.

Postimees, 29.06.1936, nr. 171, lk. 3.

Soome president kõikide sõber.

Soome presidenti ja riigivanemat tervitati kõikjal südamest ja vaimustusega. Tutvuti Kurtna laagri, Narva ja N.-Jõesuuga. Tagasisõit kodumaale esmaspäeva õhtul. - Soome president ja riigivanem Narvas ja Narva-Jõesuus. - Soome president eesti rahva külalisena.

Postimees, 03.08.1936, nr. 206, lk. 1.

Pühajõe üleujutamiskoht kõrvaldatakse.

Põllutööministeeriumi korraldusel on nüüd käimas eeltööd liigvee- ohu kõrvaldamiseks ja juba lähemal ajal tahetakse alustada jõe süvendamise ja õgvendamisega. Üldse tuleb töid läbi viia 10,5 km ulatusel, alates Lageda veskist ja lõpetades Järve asunduse juures. Esialgsete arvestuste järele läheb tööde läbiviimine maksma 19.500 krooni. Jõe korrastamine puudutab otseselt 52 maakoha omaniku maid ja liigvee võimusest vabaneb kokku 133 ha heinamaid. Peale selle paraneb ka kaudselt veel mitmekümne talu heinamaade seisukord.

Postimees, 15.07.1936, nr. 187, lk. 3.

Kanakari mõsteti õigeks.

Virumaal, Konju koolimajas peeti omapärast põllumajanduslikku kohut, kus kaebealusteks olid kanad, kuna süüdistajana esines nende omanik - taluperemees. Kohtu eesistujaks oli maatulunduskonsulent H. Lipp. Peremehe kaebuse järgi oli tegemist raskesisulise kuriteoga, sest kanu süüdistati raiskamises. ... Kõige enam kahju tegevat kanad vilja raiskamisega, sest suure osa neile antud toidust jätavad nad söömata ja siblivad selle hoopis aluspõhkudesse.

Postimees, 31.03.1936, nr. 88, lk. 2.

Oru loss riigivanema suvituskohaks.

Tõestisündinud lood paistavad legendina. Kuidas lossi ehitati. Balti mere pärl uuesti korda seatud. Ajakirjanike külaskäik Oru lossi.

Postimees, 21.07.1936, nr. 193, lk. 3.

Uusi eriehitisi Viru rannikule.

Veeteede valitsuse korraldusel on tuletorni meeskonna jaoks Narva-Jõesuhu ehitatud eluruumid, mis on saadud sel teel, et tuletorni laoruumidele ehitati teine kord peale. See läks maksma umbes 8000 krooni. Mahus ehitatakse veeteede valitsuse poolt uus sadam, mis detsembrikuus saab valmis. Peale selle veeteedevalitsusel on kavatsus Oru lossi juure väikest sadamat ehitada, kus võiksid peatuda väiksemad laevad.

Postimees 24.10.1936, nr. 288, lk. 4.

Vokalaste eestipärasuse rekord.

Esimeseks organisatsiooniks, kelle liikmeskond koosneb 100-protsendiliselt eestipärastest nimedest, osutub ÜENÜ Voka osakond. Võõrapäraseid perekonnanimesid oli selle organisatsiooni liikmeskonnas varemalt 29. Nüüd on need nimed kõik eestistatud. Ka võõrapärastest eesnimedest, mille arv oli kogusummas 41, on eestistatud juba 23.

Postimees, 05.02.1936, nr. 34, lk. 1.

9 perekonda jäi peavarjuta.

Tulekahju Toilas. Voka vallas Toila rannas süttis pühapäeval kella 3 / 4 10 ajal põlema riigile kuuluva Oru lossi maa-alal asuv Ehrenhofi maakoha peal asuv kahekordne puust elumaja, mis põles maani maha. ... Mahapõlenud hoones elas 9 perekonda, Oru lossi töölisi ja ametnikke.

Postimees, 29.06.1936, nr. 171, lk. 3.

Alatskivi "Apollo" Oru parki.

Nagu teada, laskis endise Alatskivi mõisa omanik von Nolken mõisa lähedal asuvasse looduslikult kaunisse Kõdesi metsa omalajal püstitada valguse ja teaduse jumala "Apollo" kuju, mis oma ehituse tehnikalt oli üks paremaid "Apollo" kujudest. 1905. a. revolutsiooni keerises sai kuju kannatada, kuna tema käsi löödi maha. Hiljuti viidi aga haridusministeeriumi loal kuju Oru lossi kaunistamise komitee poolt Oru parki, kus see ühte silmapaistvasse kohta üles seatakse. Ka mahalöödud käsi pannakse uuesti külge.

Postimees, 19.09.1936, nr. 253, lk. 5.

Südamlikud tervitused Soome presidendile.

Teel Oru lossi lehvisid lipud. Omavalitsused tervitasid külalisi. Pühapäeval on ringreis Kurtna laagris ja Narvas.
Külaliste saabumine ja nende tegevus lossis filmiti Eesti kultuurfilmi poolt. Pühapäeval saabuvad Oru lossi peaministri asetäitja Eenpalu, ministrid Akel ja Selter.

Postimees, 02.08.1936, nr. 205, lk. 1.

Nimetati Oru lossi komandant.

Kaitseministeeriumist saadeti riigisekretäri käsutusse major Enn Urpalu. Nüüd on riigisekretäri käsukirjaga major Urpalu nimetatud Oru lossi komandandiks.

Postimees, 15.05.1936, nr. 130, lk. 3.

Postimees 1935

Töösturid kinkisid riigile Oru lossi.

Riik sai maid ja hooneid. Eesti tööstuslikkude ringkondade poolt tehti riigile suur kingitus, mille väärtust hinnatakse 100.000 kroonile. Selle kingituse näol Eesti riik saab kolm kinnisvara Virumaal Voka vallas, mis enne kuulusid Grigori Jenissejevile [p. o. Jelissejevile]. Need kinnisvarad on järgmised: 1) Orro nimeline mõisakoht ühes sellel asuva lossi, teiste ehituste ja muude varandustega, 2) Föhrenhofi nimeline mõisamaa koht, ühes kõigi ehituste ja muude päraldistega, 3) Pühajõe mõisa järele Nõiametsa nimeline mõisakoht ühes kõigi päraldistega. Ühes nende päraldistega saab Eesti riigi omanduseks ka Orro ja Föhrenhofi hoonete sisustis, mis seni samuti kuulunud Grigori jenissejevile [p. o. Jelissejevile]. ... See annetus Eesti tööstuslikkude ringkondade poolt riigile on määratud kasutamiseks riiklikuks otstarbeks.

Postimees, 21.02.1935, nr. 51, lk. 1.

Riigivanema loss Orul.

Suured ümberehitused käimas.

Postimees, 14.06.1935, nr. 159, lk. 3.

Fotol: Oru loss enne ümberehitust.

Suurvesi Virumaal.

Viimaste vihmasadude puhul oli Jõhvi algkooli keldritesse vett kogunud 120 cm. Et uputusest pääseda, kelleks kutsuti kohale tuletõrjujad, kes keldrist pumpasid vee välja, kuid nüüd on jälle keldris 35 cm vett. Samuti on vee all Oru paemurru augud, kus lossi ümberehituse jaoks paasi muretsetakse. Töö tuli seisma panna ja kohale kutsuda tuletõrjujad, kes paemurru augud veest tühjaks pumpavad. Toilas on suurvesi jõge mööda merre kannud puid, põõsaid ja mättaid, mille läbi nüüd Toila mereranda kerkinud väikesi saarekesi.

Postimees, 19.09.1935, nr. 255, lk. 6.

Toilast lahkuvad suvitajad.

Riigivanema lossi ja Uus-Balti metsatööstuse asutamise puhul on nüüd Toila ümbrus muurtunud tööliste rajooniks, sest riigivanema lossi juures on tööl 150 ja metsatööstuses umbes 100 töölist, kes perekondadega Toila rajooni elama asunud. Suvitajad ei leia nüüd enam Toilas vaikset ja rahulikku elu. Eriti pühapäeviti on suvitajatel Toilas raske liikuda ja suvitada, sest siis on tööliste poolt kõik ilusamad kohad okupeeritud. Nüüd ei jää suvitajatele muud üle kui lahkuda Toilast. Üks osa suvitajaid ongi juba lahkunud ja teine osa on lahkumisel.

Postimees, 03.07.1935, nr. 177, lk. 6.

Tööd Oru lossi juures.

Praegu tööl 50 töölist. Lossi ette ehitatakse uued terrassid. Oma sadam tegevuses. Juba lähemate päevade jooksul suurendatakse tööliste arvu 150 peale. Töölisi toodi kohale Tallinnast, Narvast ja mujalt, ... sest ümbruskonnas töötuid pole. Praegu on juba alanud lossihoone välised korrastamistööd. Lossi seesmiste töödega alustatakse lähemate päevade jooksul. Suuremaid pingutusi nõuab lossiesiste terrasside mahavõtmine ja uuesti ümberehitamine. Teatavasti langes lossiesine plats kahe terrassina alla parki. Nüüd võetakse need terrassid maha ja ehitatakse uuesti ümber. ... Kuna aastate jooksul on park pea täiesti järelevalveta olnud, siis on sealgi tegemist küllalt. ... Kuna suurema osa tarvisminevast ehitusmaterjalist kohale toimetatakse veeteel, siis osutus oma sadama ehitamine möödapääsmatuks. Selleks ehitati umbes 100 meetri kaugusele merre sadamasild, mille juure nüüd laevad sõidavad.

Postimees, 30.05.1935, nr. 146, lk. 3.

Postimees 1934

Toila raudteelased-esperantolased on ühinenud esperantoringiks; ringi juhatusse kuuluvad R. Peenemaa esimehena, H. Paju ja M. Sepp.

Postimees, 30.12.1934, nr. 355, lk. 5.

Päites põlesid taluhooned maani maha.

24. detsembri hommikul süttis põlema Jüri Ernsti loomalaut, kust tuli elumajale üle läks. Tuli olevat alguse saanud laternast, mis laudas ümber läks. Kahjusumma tõusis 5000 kroonile.

Postimees, 27.12.1934, nr. 352, lk. 1.

Postimees 1933

Toilas algas kalapüük uuesti.

Viimaste päevade tormide ja sula tõttu on Põhja-Eesti rannik peaaegu täielikult jääst vabanenud. Kalurid kasutasid soodsat juhust kalapüügiks. Praegu käib Udrias ja Toilas hoogne kalapüük. Püütakse peaasjalikult räimeid ja angerjaid.

Postimees, 07.02.1933, nr. 31, lk. 6.

Kalurid lähevad merele. Toila rand 1913.

Toila kalurite võrgud Käsmu rannas.

Läinud nädalal ajas torm Toila kalurite võrgud ulgumerele. Kalurid katsusid traalimise teel võrke kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Nüüd teatati Käsmu rannast, et torm on osa võrke seal kaldale ajanud.

Postimees, 25.05.1933, nr. 121, lk. 6.

Toilas leiti salapiiritust.

Narva-Jõesuu raiooni piirivalvurid leidsid Toila ja Purtse kordonite vahel mererannast 130 liitrit salapiiritust, mis oli paigutatud 13 plekknõusse. leitud piiritus asetses peidetuna kahes kohas, ühest kohast leiti 60 ja umbes veerand kilomeetrit eemal 70 liitrit. Arvatakse, et piiritus on alles hiljuti mootorpaadiga Purtse randa toimetatud, et järgmisel ööl oleks sealt kergem edasi viia. Esialgu jäi piiritus piirivalve korraldusse.

Postimees, 14.07.1933, nr. 162, lk. 1.

"Jõhvi" jaam Tallinna-Narva laiaroopalisel raudteeliinil nimetatakse ümber "Toila" jaamaks, arvates 1. septembrist s. a.

Postimees, 31.08.1933, nr. 203, lk. 5.

Mereside rühm Vokka.

Neil päevil asutati Voka kaitseliidu kompanii juure mereside rühm, mis on esimeseks sellesarnaseks Eesti kaitseliidu peres.

Postimees, 10.02.1933, nr. 34, lk. 5.

Tulekahi Voka vallas.

Neil päevil põles Voka vallas Heinrich Kuulbergile kuuluv turbakuur maha. Millal tegelikult kuur maha põles, ei teata, sest kuuri süttimist ei näinud keegi.

Postimees, 17.02.1933, nr. 40, lk. 5.

Postimees 1932

Konju algkool 100-aastane.

Pühapäeval, 11. dets. pühitseb Virumaal, Konjus asuv Konju algkool oma 100-dat aastapäeva. Kooli juubeli puhul on ette nähtud suuremad pidustused.

Postimees, 11.12.1932, nr. 291, lk. 1.

Vokas paljastati piiritusevabrik.

Voka piirivalve paljastas neil päevil kohaliku suurema salapiiritusevabriku, mis tegutses kõigi tundemärkide järele juba kauemat aega. ... Piiritusetööstuse omanikuks osutus talupidaja Jaan P., kelle juurest leiti täielik vabriku sisseseade, kuna valmispiiritust leiti ainult üks pudel. Nii piiritus kui ka vabriku sisseseade konfiskeeriti.

Postimees, 14.12.1932, nr. 293, lk. 5.

Laulupidu Toilas.

Käesoleval suvel 31.juulil korraldab Toila muusikaselts Toilas Oru pargis oma seltsi 65 aastase juubelipäeva puhul Alutaguse laulu- ja muusikapäeva. Kavas on 10. üldlaulupeo laule ja pasunakooride ettekandeid. Muuhulgas on Toila Muusikaselts üks vanemaid sellelaadilisi koondusi Alutagusel, kusjuures on tähelepanu väärt, et Toila oli esimeseks kohaks meie kodumaal, kus püstitati esimene teatrihoone Eestis. Sellest ajaloolisest hoonest on nüüd järel ainult varemed, kuna möödunud suvel mitte küllalt korralikud ekskursandid tulega hooletult ümber käimisel hoone põlema panid.

Postimees, 05.04.1932, nr. 78, lk. 3.

Kolmekordne juubelipäev Toilas.

Toila laulupeoga ühtlasi pühitsetakse ka kohaliku lauluseltsi 70 a., muusikaseltsi 65 a. ning maateatri 50 a. juubelit. Mees, kes püstitas Eesti teatrihoone.
31. juulil peetakse Toilas kohalikku laulupidu. Toila muusika- ja teatrielule alusepanija - Abram Siimon. A. S. on sündinud Pühajõel, Steppani talus 12. jaanuaril 1844. Toila laulukoor esimesel laulupeol 1869. a. A. Siimon ehitas esimese Eesti teatrihoone. 29. nov. 1881. a. kanti ette Toila koolis esimene näidend "Säärane mulk". Teatrimaja valmis 1882.

Postimees, 30.07.1932, nr. 176, lk. 4.

Kolm juubelit Toilas.

30. ja 31. juuli tõotavad kujuneda suurejoonelisteks Toila peopäevadeks. Siis pühitsetakse Toila maateatri 50 aasta, laulukoori 70 a. ja muusikakoori 65 a. juubelit. Samal ajal korraldatakse ka Toila laulupäev Põhja-Eesti kaunimas pargis. ... Üldkoorisid juhib Kalju Otto, muusikakoorisid Peeter Veevo. Peokõne peab Juhan Pitka. ... Juubeli puhul kantakse ette Lydia Koidula "Säärane mulk", ... Toila teatri juubelile sõidab ka esindaja haridusliidust. Toila suurpäevadega ühtlasi peetakse Ü. E. N. Ü. Virumaa osakondade suvipäev, kus kõnedega esinevad J. Pitka ja rkl. Bachmann.

Postimees, 23.07.1932, nr. 170, lk. 3.

Toila suvitusrand liivastub.

Teatavasti on meie Põhja-Eesti kaunima suvituskoha Toila üheks suuremaks paheks tema kivine rand, mis suplejail merde minnes jalatallad tujuvõtvalt kriimustab. ... Toila kalda liivaseks muutumine on seletatav Ontika ja Päite kalda taganemisega mererannast. Nimelt on kõrge paekallas iga-aastase sisselangemisega veepiirilt kaugemale tõmbunud nõnda, et paekalda sisselangemisel paasi merde ei kuku. Sellega on merelt ära võetud ka "lõbu" sisselangenud paetükke lihvida ning hiljemini siis neid lihvitud paekilde Toila randa paisata.

Postimees, 27.07.1932, nr. 173, lk. 5.

Pühajõe orus kõlas laul.

Toila laulupeol üle 5000 inimese.
31.juulil peeti Toilas kohaliku lauluseltsi 70 a. ja muusikaseltsi 65 a. juubeli puhul laulupäeva. Peokõne pidas adm. Johan Pitka. Kontserti juhatasid: P. Veevo, K. Otto, K. Valfried. Vabaõhuetendus "Parvepoisid" K. Otto lavastusel.

Postimees, 02.08.1932, nr. 178, lk. 5.

ÜENÜ Virumaa noorte päev Toilas.

Möödunud laupäeval peeti Toilas Virumaa ÜENÜ osakondade noortepäeva. ... Ühise tulelõkke ümber Jõhvi skautidega, merekalda veerul - lauldi ning peeti kõnesid. Tervitusi ütlesid ÜENÜ virumaa keskkorralduse esimees V. Mustel. ÜENÜ keskjuhatuse sekretär Meikop jne. Noorte päevast võttis osa ka Ingeri ehitajana pr. Reijo, kes ka järgmisel päeval peetaval Toila laulupäeval ingerlaste nimel ingeri keeli tervitusi pidulistele ütles.

Postimees, 03.08.1932, nr. 179, lk. 5.

Postimees 1930

Toila piimaühing muudab nime.

Toila piimaühing, missugune asub Jõhvi alevi juures ja on täiel määral alevi administratiivpiirides, kavatseb oma senist nime muuta "Jõhvi piimaühinguks".

Postimees, 14.08.1930, nr. 218, lk. 5.

Alutaguse tahab peatuskohta.

Voka vald Virumaal, mis end hiljuti Alutaguse vallaks ümber nimetas, pööras neil päevil raudteevalitsuse poole palvega, et lubatakse asutada Jõhvi ja Oru vahelisele raudteeliinile 278 km peale peatuskohta, kuna ümbruskonna küladest vankritee viib. Piletite müük oleks sündinud rongis, kuna ooteruumi oleks elanikud nõus ise üles ehitama.

Postimees, 12.08.1930, nr. 216, lk. 5.

Päite merekallas muutub hädaohtlikuks.

Paekallas taganeb. Viru ranniku kõrge paekallas tungib iga aastaga ikka rohkem ja rohkem sisemaa poole. Kevadised veed urgitsevad alt pehmemad kihid läbi ning mürinaga langevad igal kevadel suured paerahnud alla. Säärane paekalda taganemine muutub aga hädaohtlikuks kalda lähedusest mööduvatele teedele, rääkimata veel väikestest kalda jalgradadest. ...Eriti kardetavaks näib muutuvat kõrge Päite kallas, mis aasta-aastalt nihkunud kuni Tallinna-Narva 1. kl. maantee servani.

Postimees, 26.08.1930, nr. 230, lk. 5.

Päite panga all 1913.a.

Voka vald mutis nime.

Voka vald on endale uue nime võtnud - Alutaguse. Endine nimi Voka oli pärit Voka mõisa omanikult Fock.

Postimees, 08.08.1930, nr. 212, lk. 5

Postimees 1926

Päite koorejaam maha põlenud.

Reedel, 22. skp. kell 10 õhtul pääsis tuli lahti Vaka vallas, Päite külas asuvas koorejaamas. Tuli sai alguse aurukatlast ja lagunes ruttu üle hoone laiali, levinedes isegi teistesse lähidalolevaisse hoonetesse. Kohalikkude elanikkude kaasabil suudeti tulele piir panna, kuna maani põles maha Daniel Puu päralt olev koorejaama hoone ühes täieliku sisseseadega, kui välja arvata piima kaal ja mõned kannud. Hoone ühes sisseseadega oli kinnitatud kõigest 50.000 marga eest, kuna omaniku kahju on mitu korda suurem.

Postimees, 26.10.1926, nr. 291, lk. 1.

Õpetajate valimised Vokas.

Neil päevil olid kooliõpetajate valimised Voka kõrgem. algkoolile. Kandideerijaid oli 40, peaaegu kõik isiklikult ilmunud. Valiti uuteks õpetajateks Alise Korbe Vaivarast, Joh Viikmann ja H. Juurik Vokast.

Postimees, 06.08.1926, nr. 210, lk. 4.

Inimene tuleõnnetusel surnuks ehmunud.

Toilas kaks rehehoonet maha põlenud. Kahju miljoni marga ümber.
1. septembril toimus Toilas raske tuleõnnetus. Sarapi ja Seestrandi rehehooned põlesid koos viljaga maha.

Postimees, 02.09.1926, nr. 237, lk. 2.