Kilde Toila priitahtliku tuletõrjujate seltsi ajaloost

(Ühingu protokolliraamatu põhjal aastatest 1901-1918)

1901

Protokoll nr. 1 kinnitab: „12. augustil 1901 aastal tulivad kõik Toila küla krundi omanikud ja maja omanikud koolimajasse kokku, et Toila külase tuletõrjujate seltsi asutada. Et aga niisugune ettevõtte palju rahalist jõudu tarvitab, siis lubasivad kõik koosolijad rahalisest küljest võimalikult abi anda.“

Krundi peremehel tuli maksta 5 rubla talu pealt, majaomanikul 3 rubla ja väikse maja omanikul 1-2 rubla. Seltsi liikmeks astus kohe 40 isikut. „Auhoolekandjad“ valiti kolme ja eestseisuse liikmed ühe aasta peale.

Eestseisuse esimeseks hooleks otsustati jätta:

1) „Kust kõige paremini pritsi osta saab ja missuguste tingimustega, et siis järgmisel koosolekul läbi harutada, kust prits tuleb osta.“

2) „Et seltsile pitser ja põhjuskirjad saaksivad muretsetud.“

Järgmine koosolek otsustati pidada 2. septembril, mis aga jäi ära, sest koosolekule oli tulnud väga vähe inimesi... Nüüd tuli ju liikmemaks üle anda!

29. septembril otsustati prits osta Peterburist, kuid nii, et pool ostuhinnast jäetaks üheks aastaks võlgu. Samas otsustati tuleval suvel näitemüük ette võtta, et raha saada. Järgmine koosolek otsustati kokku kutsuda siis, „kui prits kodu tuleb.“

Järgmisel kuul hakkaski prits tulema. Peeter Siimon saadeti vaksalist seda ära tooma, tasuks sellele 1 rubla ja 20 kopikat. Prits otsustati A. Brückmanni juurde panna.

25. oktoobril hakkasid pritsimehed kihama, sest pritsiga taheti esimest proovi teha.

„Sai Pühajõe mõisa mindud, et seal puhta veega esimest proovi teha.“ kirjutatakse 28. oktoobri protokollis. Kahel esimesel minutil oli prits pumpamisele vastu pidanud, kuid ... siis oli keskelt võlvi kohalt katki läinud.

Kohe otsustati prits järgmisel päeval vabrikusse tagasi saata sooviga, et sealt teine, ikka korras olev vastu saadetaks.

... Otsustatakse muretseda kolm veevaati, kolm tulekahju pasunat ja üks väike signaalpasun peamehe jaoks. Siis veel voolikuid ja kaks redelti, kumbki kaks sülda pikad.

... Vabrikust tuleb vabandus, et nende süü läbi prits vastu ei pidanud.

... Pritsi jaoks tahetakse lasta vanker teha, aga mitte vedrudega, sest see läheb liiga kalliks maksma.

1902

12. veebruaril jaotatakse tegevliikmed jaoskondadesse. Seega sai igaüks teada, mida ta tulekahju puhul peab tegema, kas pumpama, vett muretsema, veelaskja olema või korrapidaja ülesandeid täitma.

Hea nõuga oli siin toilalastel abiks Jõhvi Ühingu peamees Winkel. Winkel soovitas ka ühingu valitsuse (eestseisuse) liikmed kõige vähemalt kolmeks aastaks valida, sest iga-aastane vahetus võib ainult kahju tuua.

... Otsustatakse „uniformid muretseda, kui raha ikka peaks jätkuma... Uniformide proovid tellida Peeterburgist.“

... Kel põhjusraha maksmata, saadetakse kirjad järele, et kahe nädala jooksul kogu lubatud raha kohal oleks.

... Näitemüügi ahaks tahetakse Iisaku laulukoor ja Puru mängukoor kohale paluda.

... Näitemüügist, oksjonist, korjandusest, puhvetist jne. ulatub kogu õhtu puhaskasum 510 rublani ja 23 kopikani.

... Juba valmistutakse uueks peoks, kus ka muusikamehed oleks platsis.

... Peetakse nõu pritsisara ehitamise kohta. Selleks valitakse 6-liikmeline komisjon.

1903

... Pritsisara ehitamine lükatakse edasi raha vähesuse pärast, pealegi lubab Jüri Otto selleks oma ruumi kasutada.

... Uus pidu, kus ei puudunud ka Toilast Sillamäele sõit Jelissejevi auruvankriga, tõi puhastulu sisse 380 rubla ja 55 kopikat.

... Arutatakse pritsimaja ehitamist. Ühed pooldavad suuremat, mis oleks 15 sülda pikka ja 5 sülda lai, teised väiksemat. Vaidlused jätkuvad ehitusplatsi ümber.

... Pritsi vedamise ja veeaami vedamise jaoks kaubeldakse kahe ree tegemine välja. Samas peetakse vajalikuks muretseda 2 kangi, labidas, 2 väikest pootshaaki ja 2 väikest redelit, mida võib tulekahjul vaja minna.

... Vaheajal lastakse koosolekult jalga, eelkõige need, kel liikmemaks on tasumata. Jääbki otsustamata, kes põhjusmaksu tasumata jätjatega kohtusse läheb.

1904

... Pritsimaja ehituseks hakkab lahti minema. Selle eelarveline maksumus ulatub 3000 rublani.

... Tekib mitterahulolemine vankrite ostmise pärast. Eestseisuse liige teeb üldkoosolekule teatavaks, et tema seltsist välja astub ja riided ära annab.

... Pritsimaja käiku andmise pidu koos söögilauaga määratakse 6. detsembrile. Meestele määratakse osavõtu maksuks 1 rubla, naistele 50 kopikat. Kutsed saadetakse Jõhvi, Konju ja Kannukale, kui sõprus- ja naaberühingutele, et need omad esindajad saadaksid.

1905

... Maja ehitamiseks kulutatud rahadega arvatakse asjad mitte päris korras olevat, pealegi on veel osa töid seal tegemata.

... Kirjatoimetaja nõuab töö eest palka. Otsustatakse talle maksta 15 rubla aastas.

1906

... Pritsimaja taha otsustatakse sara ehitada, 3 sülda pikk ja 1,5 sülda lai.

... Pannakse ette 6. jaanuaril „Näokatte pidu“ toime panna, mispeale on kubernerile palvekiri saadetud.

1907

... Otsustatakse, et seltsi eestseisus võib teha kassa rahadega ainult kuni 20 rubla väljaminekutega otsusi.

... 5. augustil pani üldkoosolekul J. Anvelt koosolijatele ette, et mispärast söögi ja jookidega aastapidusid pidada, kui võib ennast ka muul moel lõbustada, näiteks muusika, näitemängu, laulu või kõnedega. Seltsi juhataja püüab tähendada, et kõigil tuletõrjeseltsidel olevat see kombeks.

Järgmine koosolek otsustati 12. augustil pidada. J. Anvelt nõudis: Et oleks tarvis eesoleva koosoleku päevakorrasse „mitmesugused läbirääkimised seltsi asjus“ ka ülestähendada“.

J. Anvelt tahtis seltsi ninamehi pigistada, et nad oma korjanduste ja näitemüükidega liiale ei läheks, hakkaks ka aja kasulikuma möödasaatmise peale mõtlema. Ent lihtsatele tuletõrjujatele see siiski vaevalt mõju avaldas.

... Arutati, kuidas kiirendada tulekahjudele pritside ja aamide viimist ning ka tuletõrjujate kohalejõudmist. Otsus langetati materiaalse huvitatuse kasuks: kes kõige enne hobusega pritsimaja juurde jõuab ja hobuse pritsi ette rakendab ning sellega tulekahjule välja sõidab, saab 5 rubla auraha, veeaami puhul 3 rubla auraha, kes tuletõrjujaid sõidutab (3 meest peal) ning kes tulekaitse riistu tulekahju kohale veab, need saavad 1 rubla auraha.

Samas peeti vajalikuks, et seltsi tarbeks lastaks teha 2 looka, ostetud kahed ohjad, kahed trengid ja 1 kang, samuti 3 laternat.

1908

... Nüüd on läbirääkimised palju elavamad kui seltsi algusaastatel. Üldse ei olda nõus puhveti ja selle pidamisega. Tuleb välja, et seltsil polegi selle pidamiseks luba nõutatud. Tuleb keegi pidu pidama või kontserti andma, lööb ise puhveti üles nii nagu heaks arvab: märjuke jookseb ja raha tuleb, pärast on kakerdajaid kui palju tahes. Otsus: puhveti pidamiseks olgu luba, pritsimajas kord, pandagu või omad tuletõrjujad valvesse, kui näiteks tullakse väljaspoolt. Nõutakse, et tuletõrjuja inventarile oleks parem juurdepääs, ka uksevõtmete saamise suhtes, nõutakse uute lukkude ettepanemist, et saali üür oleks mõistlik, sealhulgas ka haridustöötajatele. Samuti otsustatakse, et revidendid vaataksid põhjalikult järele kontsertide sissetulekud ja väljaminekud ja alles siis selts otsustab, kas saab aruandeid uskuda või mitte. Pooldatakse seltsile puhkpillide muretsemist, et õhtuid kultuursemaks muuta.

Ilmselt olid J. Anveldi poolt esitatud seisukohad inimestele tõukejõudu andnud.

1909

... 25. jaanuaril toimunud üldkoosolekul on jälle möllu kui palju. Revideerijad on kindlaks teinud, et seltsimajale ostetud laudu on kaks korda kassadokumentidest läbi kantud, järelikult on see raha tasku pistetud. Tõstetakse üles muidki vigu ja puudusi. Tehakse vaheaeg, et nende asjade üle lähemalt mõelda ja nii mõndagi oma silmaga üle vaadata.

Koosolekul ülestõstetud puudused osutusid õigeks. Läheb ägedaks vaidluseks. Seltsi president, auhoolekandja ja peamees A. Brückmann ühes isikus ning eestseisus jäävad omadega vahele. Tõstetakse üles uue presidendi valimise küsimus.

A. Möller paneb ette Toila külas asuvatele seltsidele koosolekute pidamiseks saali suvel prii lubada, talvel väikese tasu eest. J. Otto toetab seda ettepanekut. Otsustatakse iga koosoleku pealt ainult 1 rubla võtta.

R. Gabrieli asemele, kes revideerimist põhjalikult ei teinud, valitakse kooliõpetaja A. Möller. Valitakse 3 korrapidajat, kes pidude ajal korda nõuavad ja seltsi varandust ei lase rikkuda.

1910

... Pritsimaja ümber otsustatakse aed teha. Aia jaoks kraami anda, vedada ja jala tööd teha lubasid suurem osa seltsi liikmeid ilma maksuta, kelle nimed iseäralise paberi peale märgiti.

Seltsimajale otsustatakse riietumiseks kammer teha.

Otsustati seltsimaja puhastamine ja korraspidamine Matvei Jeskevitsihhoole alla anda. Lampide puhastamise, põlema panemise, pühkimise eest saab ta 50 kopikat, põranda pesemise eest saalis ja kõrvalruumides 1 rubla 50 kopikat iga korra eest.

... Selts lubas musikantidele 15 rubla mängu eest maksta.

Selts otsustas gümnastika jaoks postid või redelid üles panna.

... Peetakse plaani seltsimaja suurendamise asjus.

1911

... Seltsi liige apteeker P. Muller pani ette, et „juhtumise korral tulekahju juures, mõni seltsi liige viga juhtub saama, siis võtab tema selle ravitsemise oma peale ja lubab ka mõnda teist seltsi liiget selles asjas õpetada, mis eest tema mingit tasu ei võta“. Selts võttis selle teate tänuga vastu.

1912

... Seltsimaja juurdeehitus läheb maksma umbes 1500 rubla. Otsustati selle plaani juures kindlaks jääda ning sügisel, kui ühing rahaliselt kosub, ehitusega ka algust teha.

... Raha, mis kassas on üle 25 rubla, otsustati Jõhvi Hoiu ja Laenu Ühisusse jooksva arve peale 4,5-protsendilise kasumi saamisele panna.

1913

... Otsustatakse „Seltsimajale keskhommiku poole nurga pääle uut järku umbes 1000 rubla väärtuses juurde ehitada. Ühtlasi ka endist ehitust tarviliselt parandada.“

... Otsustatakse lasta Toila Hariduse Seltsil tuletõrje seltsimajas oma raamatukogu pidada ja neid laenutada, kui kuberneri herra seda lubab, mida haridusselts peab küsima. Tasu selle eest saab tuletõreselts 50 kopikat korra pealt, s.o 26 rubla aastas, selle tingimusega, et Toila haridusselts raamatute väljaandmise ajal soojendab, valgustab ja põrandad korras peab.

1914

... Otsustatakse, et liikmed, kes seltsi tegevuspiirkonnast väljaspool asuvad ja koosolekust osa ei saa võtta, mitte liikmeteks, vaid seltsi toetajateks ja kinkijateks lugeda.

... Otsustati aumärkide ette 28 rubla ja 50 kopikat kassast välja maksta ja neid liikmetele edasi müüa ja auliikmetele hinnata kätte anda.

1915

... Otsustati seltsimaja katust tõrvata lasta ja volitati eestseisust selleks inimesi palgata ja materjali muretseda.

1916

... 28. veebruaril määrati seltsi üldkoosolekul kindlaks esimehe ja eestseisuse liikmete kohustused.

„Esimees, peale oma otsekoheste kohuste (eestseisuse kokkukutsumine jne) vastutab maja ja majainventari eest, hoiab maja võtmeid, annab eestseisuse nõusolekul ehk volitusel maja koosolekute ja pidude pidamiseks ja sellesarnaste ettevõtete toimepanemiseks määratud tingimustel välja. Komandu ülem juhatab komandut harjutuste ja tulekahju korral, vastutab tulekaitse riiete eest, määrab iga pidu korraks 4 korrapidajat ja täidab esimehe kohused viimase äraolekul. Komandu ülema abi vastutab mundrite, labidate, kirveste, mütside jne eest ja täidab komandu ülema kohused tema äraolekul. Kassapidaja vastutab kassa ees ja peab kassaraamatud korras. Kassapidaja abi hooleks on riiete ruumis raha vastuvõtmine ja ta täidab kassapidaja kohused selle äraolekul. Kirjatoimetaja abi täidab kirjatoimetaja kohused tema äraolekul.“

See oli Toila tuletõrjujate ühingu senises tegevuses esimene kord, kus eestseisuse liikmete ametite kohustused on kirja pandud, vähemalt protokollitud.

1917

... Tuletõrjeselts laenab kohalikule haridusseltsile 1000 rubla.

... Tuletõrjeselts otsustab haridusseltsi raamatukapi oma ruumidesse kaitse alla võtta, tasu selle eest lepivad omavahel kokku tuletõrjeseltsi eestseisus ja haridusseltsi esindajad.

1918

... Tuletõrjeselts annab oma ruumid üheks kooliaastaks haridusseltsile kasutada. Tasu: 400 rubla kooliaasta eest. Ruumid tuleb korras hoida, mis jäetakse tuletõrjujate P. Mulleri, M. Kruuti ja J. Klumanni valve alla.

Näitetegevus Toilas läbi aegade

Toila suvituspaigana hakkas rahvast köitma juba möödunud sajandil. Siin puhkas rohkesti Peterburi ja Moskva haritlasi. Elavnes aga ka oma haridustegevus ja seltskonnaelu.

1863.a. asutati Toilas laulukoor ning septembris anti juba esimene kontsert.

Järgmisel aastal ehitati koolimaja, kolm aastat hiljem loodi vaimuvalguse levitamiseks selts „Concordia“, kus aktiivselt kõnesid peeti.

1868.a. asutati pasunakoor, mida ka D. O. Wirkhaus juhendamas käis. Laulukooriga võeti osa esimesest Eesti üldlaulupeost 1869.a.

Selle kõige hingeks olid kooliõpetaja, Cimze seminari kasvandik Hans Glass ja ärgas talumees Abram Simon.

Ajakiri „Odamees“ nr. 1/1925 kirjutab Hans Glassist:

„Olles Toilas kooliõpetajaks 1867-1891, on ta jätnud püsiva mälestuse lugupidamis-väärilise mehena. H. Glass oli oma aja kohta haruldaselt laialdaste huvidega mees. Oma suurest raamatukogust ammutanud teadmisi püüdis ta õpilastele ja rahvale edasi anda, juhtides Toila haridust ja kultuuri anduva rahvamehena.“

Märgatava jälje jättis Toila ellu ka Abram Simon. Tema kätetööna valmisid 8 suvilat ja 2 koolimaja, mitmesugust mööblit endale ja ümberkaudsele rahvale, purjepaate, viiuleid ja teisi keelpille. Hoolega jälgis ta kõike, mis ärkamisajal Tartu ja Tallina seltsielus huvitavat toimus, oli isiklikult tuttav J. W. Jannseni, Fr. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, K. A. Hermanni ja teiste rahvusliku liikumise tegelastega.

D. O. Wirkhausi kutsel käidi Tartus „Vanemuises“ näitemängu vaatamas.

„Meid haaras mõte, et ka meie Toilas säärase näitemänguga hakkama saaksime. Tegelikult oli mul see mõte juba varemalt olnud, kuid meil puudusid näiteseinad, -põrandad ja muud vajalikud abinõud,“ kirjutab A. Simon oma elulookirjelduses 1924. aastal.

Organiseeriti näitemäng ning esimesed etendused anti 1881.a. koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“, teine L. Koidula „Säärane mulk“.

Jõhvi kirikuõpetajale pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas, „komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha?

„Sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin „Vanemuise“ ja Tallinna linnateatri sisseseadeid ning tegin olude kohaselt plaanid, kuid siiski nii, et saaksime avarama näitelava ja parema sisseseade kui „Vanemuises“. 1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli minu teatrimaja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“ (A. Simoni elulookirjeldusest).

Nii kiiresti valmis Eesti esimene teatrimaja. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud.

Sellest hoolimata oli teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61 näidendit.

Esimesest teatrimajast pilte säilinud ei ole, Toila selleaegse isetegevuslase Nigulas Otto ülestähendustes on aga kirjas:

„Saaliruum asus elumaja ja selle otsas ühe katuse all oleva lauda ja hobusetalli peal pööningul sarikate all. Saali külgseinad moodustasid umbes 3-4 sülla kõrgusel sarikate külge kinnitatud postidele löödud lauad. Lae moodustasid seinte ülemistest äärtest alates mööda sarikaid ja pennisid löödud lauad, nii oli saali lagi kumer ja kaunis kõrge. Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda platside poole ja tagumisele rõdule. Rõdusid oli kolm, üks saali tagumise poole otsas ja kaks saali kummalgi pool küljel lava lähedal. Lava oli kaunis suur, riietusruumi ei olnud, samuti ka orkestri süvendit. Vaheaegadel ja pidu alguses mängis orkester lõunapoolsel küljel oleval rõdul, pääsmete müük toimus alumisel korral üles viivate treppide juures.“

1901.a. hävis esimene teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas A. Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.

„Ehitamisega oli õnne, sest sel ajal ehitati Jelissejevi lossi ja sealt käisid 32 müürseppa teatrimaja tegemas. 18. septembril 1901.a. olid laval juba kaks näidendit: „Nurjaläinud näitemäng“ ja „Viru Villemi viimane otsus.“ (Elulookirjeldusest).

Uues majas oli küla kohta väga suur ja kena saal, nagu mäletatakse. Endised puudused ei kordunud: lava taga oli riietusruum ning lava ees süvend orkestri jaoks. „Näiteseinad“ oli ostetud Peterburist ühelt suveteatrilt ja olid parimad ümbruskonnas.

Mõni aasta hiljem ehitasid tuletõrjujad endale kõigi Toila elanike abiga oma maja ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn pritsimajast on praegune Toila maakultuurimaja, osa põles maha. Tules hävis ka A. Simoni teine teatrimaja.

Näitetegevus Toilas ei vaibunud. Kui 1905-1907 töötas Toilas kooliõpetajana Jaan Anvelt, osales temagi aktiivselt näiteringis. Repertuaaris olid M. Gorki „Põhjas“, A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ jt. R.

Majak kirjutab oma mälestusteraamatus „Tee tuli endal leida“ viimatinimetatud näidendi ettekandest:

„Muud publikut, sealhulgas ka mind, haaras näidend jäägitult. Võib-olla aitas etenduse kordaminekule kaasa asjaolu, et näitlejad ise olid kalurid või rannaelu head tundjad, kellele näidendi materjal oli tuttav. Saalisistujatele aga olid südamelähedased laval esitatavad probleemid. Minule isiklikult meeldis eriti üks peategelasi – Geert Vermeer (Jaan Anvelt).

Pärast esimest vaatust oli publiku aplaus üksmeelne. Ka politseipristavil polnud rahulolematuse tunnuseid.

Skandaal algas teise vaatuse ajal, kui Geert alustas laulu „Julgesti, vennad, nüüd tööle“. Tookord ma ei teadnud, et näidendi järgi oleks Geert koos teistega pidanud laulma uljast meremehe, mitte aga revolutsioonilist võitluslaulu, mis oli tuttav 1905. aastast. Jõuliselt ja kogu südamest kõlas võimas viis ja ülestõusule kutsuvad sõnad.“

Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa I maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati peoõhtuid.

Kui 1926. aastal paljud seni näitemängu teinud inimesed Toilas lahkusid, paistis sellele harrastusele lõpp tulevat, ent ... pääsetee leiti.

1927.a. 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis 1931.a. Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.

Tõenäoliselt oli Näitlejate Ring toilalaste hulgas väga populaarne. Liikmeks võeti alles kahe tegevliikme soovitusel ja eksamitega. Proovile mõjuva põhjuseta ilmumatajätmise pärast võidi avaldada noomitus; distsiplineerimatuse ja ebasündsa käitumise pärast arvati inimesi isegi ringi liikmeskonnast välja.

Kõigile liikmetele olid kohustuslikud kõne- ja referaadiõhtud, mida korraldati vähemalt kord kuus. Need olid teemadel „Näidend ja näitleja“, „August Kitzbergi elu ja looming“ jt.

Mida siis sel ajal mängiti?

Ühes ringi laiendatud juhatuse koosoleku protokollis 1929. aastast on kirjas:

„Näidendite valiku kohta ei ole laiendatud juhatusel erilisi soovitusi. Nähakse muidugi meelsasti, et kantakse ette väärtuslikke näidendeid.“

Näidendite valik jäi näitejuhtide hooleks. Mängiti väga palju. Juhtus muidugi sekka ka kergekaalulisemaid, kuid juhatuse soovitustest näidendite valiku suhtes peeti üldiselt kinni. Mängitavad autorid olid A.H. Tammsaare („Vargamäe vanad ja noored“, „Andres ja Pearu“, „Kõrboja peremees“), A. Kitzbergi („Neetud talu“, „Kauka jumal“, „Pila-Peetri testament“, „Libahunt“, „Kosjasõit“, „Püve talus“), O. Luts („Kapsapea“, „Tagahoovis“), A. Kivi („Seitse venda“, „Nõmmekingsepad“), E. Vilde ja H. Raudsepa näidendid jt. Eelistati kodumaist repertuaari, mängiti aga ka välismaa klassikat.

Ajajärk Toila Näitlejate Ringi moodustamisest kuni Suure Isamaasõja alguseni oli Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.

Sõjajärgsetel aastatel enam sellist hoogu sisse ei saadud.

Vaheldusid kultuurimaja juhatajad, vaheldusid näiteringide juhid. Viimased paarkümmend aastat on aga Toila Maakultuurimaja tunnistatud pidevalt üheks paremaks rajoonis. Maie Paumetsal maja direktorina jookseb juba 24. tööaasta. Näiteringi põhitugi on 1956. aastast Teodor Eljas. Näitejuhina sai viimane kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi aegadel. Lavastas ja mängis siis, lavastab ja mängib kaasa ka praegu. Dekoratsioonide kavandid ja dekoratsioonid teeb Teodor Eljas enamasti ise valmis. Selleks on ta „Estonia“ teatris hea kooli saanud: töötas seal butafoorina, tegi rekvisiite, maalri- ja puutööd. Ka „Vanemuises“ töötas ta lühikest aega ning viis aastat Tallinna Draamateatris inspitsiendina. Draamateatris oli tal osigi, on mänginud koos praeguste teeneliste ja rahvakunstnikega.

Näiteringi kuulub tänavu (1982) 18 liiget. Aastaga saab tavaliselt esinemisküpseks üks-kaks näidendit. Viimase aja edukamat – A. Uustulndi „Kaugused kutsuvad“ esitati mitmel pool, kokku 10 korra ringis. Oli nö meeste tükk, raske küll, aga kuidagi südamelähedane ning saadi nelja kuuga selgeks.

Tänavu on esinemisküpsed A. Liivese „Tütarlaps otsib õnne“ ja „Sikud ja lambad“ ning R. Parve-L. Prometi „Naine on ka inimene“. Käsil on Chr. Rutofi „Väimehed“ uue koosseisuga. Et Rutoff ise Virumaa mees oli, siis on toilalased tema näidendit üsna palju mänginud: 1932, 1947, 1970. Meelde tuletati seda ka kirjaniku juubeli puhul 1979.a. Ja kõigis „Väimeeste“ lavastustes on kaasa mänginud Ilma Reetli.

Toila näitering on oma koosseisult püsiv. Üle 20 aasta on mänginud apteegijuhataja Milvi Palandi, peaaegu kõigis näidendites kaasa teinud raamatupidaja Vaike Matt, üks tugevamaid mehi on väikelaevastiku kapten Arvo Lossi.

Näitemänguharrastus kandub mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kust praegu mängib kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust lisaks isa Lembitule mängib ka tütar Eve.

Toila on kasvav alevik. Elanikke oli 1982.a. Alguseks 678. Viimastel aastatel areneb hoogsalt individuaalehitus. 1981.a. lõpul võeti vastu 7 uut elumaja, ehitamine jätkub 37 krundil.

Tooni aleviku elule annab kalurikolhoos „Oktoober“. Suureks majandiks kujunes ta X viisaastakul, mil liitusid kalurikolhoosid „Virulane“ ja „Oktjabr“ ning Toila kalakombinaat. 1982.a. Kevadel ühines „Oktoobriga“ veel Kurtna sovhoos.

X viisaastakul kasvas „Oktoobri“ kalurikolhoosi aastatoodang 2,6 miljonilt rublalt 12,5 miljonini ning moodustas 1981.a. 14 miljonit rubla.

Kolhoosil on oma kultuuriosakond, kes pöörab palju tähelepanu töötajate vaba aja sisustamisele: teatri-, kontserdi- ja näitusekülastused, ekskursioonid. Tegutsevad ka oma taidluskollektiivid. Hulk aastaid kasutuna seisnud varemetest ehitati uuesti üles uus hoone „Meretare“, mille saaliruumid sobivad kolhoosi perekonnaklubi, raamatusõprade või muudeks üritusteks.

Tugevneb kolhoos – paraneb kolhoosnike olme, suurenevad võimalused kultuuritööks.

Toilalased viivad edasi oma kultuuritraditsioone. Eelmisest sajandist valla pääsenud teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi.

Koostas Hulda Lepisk 1982. aastal