Toila
suvituspaigana hakkas rahvast köitma juba möödunud sajandil. Siin
puhkas rohkesti Peterburi ja Moskva haritlasi. Elavnes aga ka oma
haridustegevus ja seltskonnaelu.
1863.a. asutati Toilas
laulukoor ning septembris anti juba esimene kontsert.
Järgmisel aastal
ehitati koolimaja, kolm aastat hiljem loodi vaimuvalguse levitamiseks
selts „Concordia“, kus aktiivselt kõnesid peeti.
1868.a. asutati
pasunakoor, mida ka D. O. Wirkhaus juhendamas käis. Laulukooriga
võeti osa esimesest Eesti üldlaulupeost 1869.a.
Selle kõige hingeks
olid kooliõpetaja, Cimze seminari kasvandik Hans Glass ja ärgas
talumees Abram Simon.
Ajakiri „Odamees“
nr. 1/1925 kirjutab Hans Glassist:
„Olles Toilas
kooliõpetajaks 1867-1891, on ta jätnud püsiva mälestuse
lugupidamis-väärilise mehena. H. Glass oli oma aja kohta
haruldaselt laialdaste huvidega mees. Oma suurest raamatukogust
ammutanud teadmisi püüdis ta õpilastele ja rahvale edasi anda,
juhtides Toila haridust ja kultuuri anduva rahvamehena.“
Märgatava jälje
jättis Toila ellu ka Abram Simon. Tema kätetööna valmisid 8
suvilat ja 2 koolimaja, mitmesugust mööblit endale ja ümberkaudsele
rahvale, purjepaate, viiuleid ja teisi keelpille. Hoolega jälgis ta
kõike, mis ärkamisajal Tartu ja Tallina seltsielus huvitavat
toimus, oli isiklikult tuttav J. W. Jannseni, Fr. R. Kreutzwaldi, J.
Kunderi, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, K. A. Hermanni ja teiste
rahvusliku liikumise tegelastega.
D. O. Wirkhausi kutsel
käidi Tartus „Vanemuises“ näitemängu vaatamas.
„Meid haaras mõte,
et ka meie Toilas säärase näitemänguga hakkama saaksime.
Tegelikult oli mul see mõte juba varemalt olnud, kuid meil puudusid
näiteseinad, -põrandad ja muud vajalikud abinõud,“ kirjutab A.
Simon oma elulookirjelduses 1924. aastal.
Organiseeriti näitemäng
ning esimesed etendused anti 1881.a. koolimajas. Sissetulek läks
Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi
mõistus ja tartlase tarkus“, teine L. Koidula „Säärane mulk“.
Jõhvi kirikuõpetajale
pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas,
„komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus
koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha?
„Sõitsin Tartu ja
Tallinna, uurisin „Vanemuise“ ja Tallinna linnateatri
sisseseadeid ning tegin olude kohaselt plaanid, kuid siiski nii, et
saaksime avarama näitelava ja parema sisseseade kui „Vanemuises“.
1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli minu
teatrimaja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues
teatrimajas olid 11. juulil 1882.“ (A. Simoni elulookirjeldusest).
Nii kiiresti valmis
Eesti esimene teatrimaja. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest
„põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud.
Sellest hoolimata oli
teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal
tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61
näidendit.
Esimesest teatrimajast
pilte säilinud ei ole, Toila selleaegse isetegevuslase Nigulas Otto
ülestähendustes on aga kirjas:
„Saaliruum asus
elumaja ja selle otsas ühe katuse all oleva lauda ja hobusetalli
peal pööningul sarikate all. Saali külgseinad moodustasid umbes
3-4 sülla kõrgusel sarikate külge kinnitatud postidele löödud
lauad. Lae moodustasid seinte ülemistest äärtest alates mööda
sarikaid ja pennisid löödud lauad, nii oli saali lagi kumer ja
kaunis kõrge. Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt
kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda
platside poole ja tagumisele rõdule. Rõdusid oli kolm, üks saali
tagumise poole otsas ja kaks saali kummalgi pool küljel lava
lähedal. Lava oli kaunis suur, riietusruumi ei olnud, samuti ka
orkestri süvendit. Vaheaegadel ja pidu alguses mängis orkester
lõunapoolsel küljel oleval rõdul, pääsmete müük toimus
alumisel korral üles viivate treppide juures.“
1901.a. hävis esimene
teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas A.
Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.
„Ehitamisega oli
õnne, sest sel ajal ehitati Jelissejevi lossi ja sealt käisid 32
müürseppa teatrimaja tegemas. 18. septembril 1901.a. olid laval
juba kaks näidendit: „Nurjaläinud näitemäng“ ja „Viru
Villemi viimane otsus.“ (Elulookirjeldusest).
Uues majas oli küla
kohta väga suur ja kena saal, nagu mäletatakse. Endised puudused ei
kordunud: lava taga oli riietusruum ning lava ees süvend orkestri
jaoks. „Näiteseinad“ oli ostetud Peterburist ühelt suveteatrilt
ja olid parimad ümbruskonnas.
Mõni aasta hiljem
ehitasid tuletõrjujad endale kõigi Toila elanike abiga oma maja
ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn
pritsimajast on praegune Toila maakultuurimaja, osa põles maha.
Tules hävis ka A. Simoni teine teatrimaja.
Näitetegevus Toilas ei
vaibunud. Kui 1905-1907 töötas Toilas kooliõpetajana Jaan Anvelt,
osales temagi aktiivselt näiteringis. Repertuaaris olid M. Gorki
„Põhjas“, A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“, H. Heijermansi
„Lootus õnnistuse peale“ jt. R.
Majak kirjutab oma
mälestusteraamatus „Tee tuli endal leida“ viimatinimetatud
näidendi ettekandest:
„Muud publikut,
sealhulgas ka mind, haaras näidend jäägitult. Võib-olla aitas
etenduse kordaminekule kaasa asjaolu, et näitlejad ise olid kalurid
või rannaelu head tundjad, kellele näidendi materjal oli tuttav.
Saalisistujatele aga olid südamelähedased laval esitatavad
probleemid. Minule isiklikult meeldis eriti üks peategelasi –
Geert Vermeer (Jaan Anvelt).
Pärast esimest vaatust
oli publiku aplaus üksmeelne. Ka politseipristavil polnud
rahulolematuse tunnuseid.
Skandaal algas teise
vaatuse ajal, kui Geert alustas laulu „Julgesti, vennad, nüüd
tööle“. Tookord ma ei teadnud, et näidendi järgi oleks Geert
koos teistega pidanud laulma uljast meremehe, mitte aga
revolutsioonilist võitluslaulu, mis oli tuttav 1905. aastast.
Jõuliselt ja kogu südamest kõlas võimas viis ja ülestõusule
kutsuvad sõnad.“
Mõneaastase pausi
näitetegevusse tõi endaga kaasa I maailmasõda. Aga juba 1917.
aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle
näidendeid ja korraldati peoõhtuid.
Kui 1926. aastal paljud
seni näitemängu teinud inimesed Toilas lahkusid, paistis sellele
harrastusele lõpp tulevat, ent ... pääsetee leiti.
1927.a. 11. oktoobril
loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate
Ring, mis 1931.a. Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud
protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate
koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks
Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.
Tõenäoliselt oli
Näitlejate Ring toilalaste hulgas väga populaarne. Liikmeks võeti
alles kahe tegevliikme soovitusel ja eksamitega. Proovile mõjuva
põhjuseta ilmumatajätmise pärast võidi avaldada noomitus;
distsiplineerimatuse ja ebasündsa käitumise pärast arvati inimesi
isegi ringi liikmeskonnast välja.
Kõigile liikmetele
olid kohustuslikud kõne- ja referaadiõhtud, mida korraldati
vähemalt kord kuus. Need olid teemadel „Näidend ja näitleja“,
„August Kitzbergi elu ja looming“ jt.
Mida siis sel ajal
mängiti?
Ühes ringi laiendatud
juhatuse koosoleku protokollis 1929. aastast on kirjas:
„Näidendite valiku
kohta ei ole laiendatud juhatusel erilisi soovitusi. Nähakse muidugi
meelsasti, et kantakse ette väärtuslikke näidendeid.“
Näidendite valik jäi
näitejuhtide hooleks. Mängiti väga palju. Juhtus muidugi sekka ka
kergekaalulisemaid, kuid juhatuse soovitustest näidendite valiku
suhtes peeti üldiselt kinni. Mängitavad autorid olid A.H. Tammsaare
(„Vargamäe vanad ja noored“, „Andres ja Pearu“, „Kõrboja
peremees“), A. Kitzbergi („Neetud talu“, „Kauka jumal“,
„Pila-Peetri testament“, „Libahunt“, „Kosjasõit“, „Püve
talus“), O. Luts („Kapsapea“, „Tagahoovis“), A. Kivi
(„Seitse venda“, „Nõmmekingsepad“), E. Vilde ja H. Raudsepa
näidendid jt. Eelistati kodumaist repertuaari, mängiti aga ka
välismaa klassikat.
Ajajärk Toila
Näitlejate Ringi moodustamisest kuni Suure Isamaasõja alguseni oli
Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul
õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.
Sõjajärgsetel
aastatel enam sellist hoogu sisse ei saadud.
Vaheldusid kultuurimaja
juhatajad, vaheldusid näiteringide juhid. Viimased paarkümmend
aastat on aga Toila Maakultuurimaja tunnistatud pidevalt üheks
paremaks rajoonis. Maie Paumetsal maja direktorina jookseb juba 24.
tööaasta. Näiteringi põhitugi on 1956. aastast Teodor Eljas.
Näitejuhina sai viimane kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi
aegadel. Lavastas ja mängis siis, lavastab ja mängib kaasa ka
praegu. Dekoratsioonide kavandid ja dekoratsioonid teeb Teodor Eljas
enamasti ise valmis. Selleks on ta „Estonia“ teatris hea kooli
saanud: töötas seal butafoorina, tegi rekvisiite, maalri- ja
puutööd. Ka „Vanemuises“ töötas ta lühikest aega ning viis
aastat Tallinna Draamateatris inspitsiendina. Draamateatris oli tal
osigi, on mänginud koos praeguste teeneliste ja rahvakunstnikega.
Näiteringi kuulub
tänavu (1982) 18 liiget. Aastaga saab tavaliselt esinemisküpseks
üks-kaks näidendit. Viimase aja edukamat – A. Uustulndi „Kaugused
kutsuvad“ esitati mitmel pool, kokku 10 korra ringis. Oli nö
meeste tükk, raske küll, aga kuidagi südamelähedane ning saadi
nelja kuuga selgeks.
Tänavu on
esinemisküpsed A. Liivese „Tütarlaps otsib õnne“ ja „Sikud
ja lambad“ ning R. Parve-L. Prometi „Naine on ka inimene“.
Käsil on Chr. Rutofi „Väimehed“ uue koosseisuga. Et Rutoff ise
Virumaa mees oli, siis on toilalased tema näidendit üsna palju
mänginud: 1932, 1947, 1970. Meelde tuletati seda ka kirjaniku
juubeli puhul 1979.a. Ja kõigis „Väimeeste“ lavastustes on
kaasa mänginud Ilma Reetli.
Toila näitering on oma
koosseisult püsiv. Üle 20 aasta on mänginud apteegijuhataja Milvi
Palandi, peaaegu kõigis näidendites kaasa teinud raamatupidaja
Vaike Matt, üks tugevamaid mehi on väikelaevastiku kapten Arvo
Lossi.
Näitemänguharrastus
kandub mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres,
kust praegu mängib kõige noorem poeg Margus või Roosede peres,
kust lisaks isa Lembitule mängib ka tütar Eve.
Toila on kasvav alevik.
Elanikke oli 1982.a. Alguseks 678. Viimastel aastatel areneb hoogsalt
individuaalehitus. 1981.a. lõpul võeti vastu 7 uut elumaja,
ehitamine jätkub 37 krundil.
Tooni aleviku elule
annab kalurikolhoos „Oktoober“. Suureks majandiks kujunes ta X
viisaastakul, mil liitusid kalurikolhoosid „Virulane“ ja
„Oktjabr“ ning Toila kalakombinaat. 1982.a. Kevadel ühines
„Oktoobriga“ veel Kurtna sovhoos.
X viisaastakul kasvas
„Oktoobri“ kalurikolhoosi aastatoodang 2,6 miljonilt rublalt 12,5
miljonini ning moodustas 1981.a. 14 miljonit rubla.
Kolhoosil on oma
kultuuriosakond, kes pöörab palju tähelepanu töötajate vaba aja
sisustamisele: teatri-, kontserdi- ja näitusekülastused,
ekskursioonid. Tegutsevad ka oma taidluskollektiivid. Hulk aastaid
kasutuna seisnud varemetest ehitati uuesti üles uus hoone
„Meretare“, mille saaliruumid sobivad kolhoosi perekonnaklubi,
raamatusõprade või muudeks üritusteks.
Tugevneb kolhoos –
paraneb kolhoosnike olme, suurenevad võimalused kultuuritööks.
Toilalased viivad edasi
oma kultuuritraditsioone. Eelmisest sajandist valla pääsenud
teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi.
Koostas Hulda Lepisk
1982. aastal