Ajakajad: Jelissejevid. Legendid ja tegelikkus.

Ülemöödunud sajandi lõpus laskis Peterburi suurkaupmees Grigori Grigorjevitš Jelissejev ehitada Orule suvituslossi ja selle ümber pargi rajada. Oru lossi ehitajast ja tema perekonnast on tekkinud hulgaliselt legende, milles peitub nii tõtt kui ka juurdemõeldut. Milline aga oli selle perekonna lugu tõeliselt, sellest siis järgnevalt Oru lossi ehitaja vanema poja Grigori tütre Anastasia mälestuse jt. materjalide põhjal.

Grigori Jelissejevi portree

Jelissejevite perekonnalugu algab 1812.a. talvega Jaroslavlis. See oli krahv Šeremetjevi mõis, kuhu oli tulnud külalisi. Peolauas pakuti neile värskeid metsmaasikaid. Külalised olid väga imestunud ja pärisid, kust on talvised maasikad pärit. Peremees laskis kutsuda aedniku, kes oskas talvetingimustes marju kasvatada. See oli Pjotr Jellissejevitš. Kiitustest meelitatud krahv otsustas aednikku tänada ja küsis, mida ta sooviks. Loomulikult küsis Pjotr teoorjusest priikslaskmise kirja, mille ta ka sai.
Sama aasta suvel oli Pjotr Peterburis, müügikast kaelas, ära ajamas ja pealinna eluga tutvumas. Varsti avas ta Politsei silla juures müügipunkti. Koht osutus väga soodsaks ja kauplemine edenes nii, et 1821. aastaks avas taiplik ja ettevõtlik Pjotr oma kaupluse ja laod. Ta tõi välismaalt partiide kaupa veine sisse ja sai tuntud kaupmeheks. Tema korralikkus ja ausus tõid talle tubli kaupmehe maine. Vähene kirjaoskus ei seganud teda ja ta sõlmis kaubandustehinguid väga osavalt. Oma kolmele pojale pärandas ta soliidse kaubandusettevõtte. Tema tööd jätkanud pojad laiendasid ettevõtet. Alates 1843. aastast hakkasid vennad Grigori ja Pjotr ettevõtet nimetama "Vennad Jelissejevid", mis sai kuulsaks kogu kaubandusmaalimas. Firma algkapital oli 7-8 miljonit rubla.
Vendade Jelissejevite tööarmastus ja kaupmeheanne võimaldasid neil lühikese ajaga luua sidemed suurimate kaubanduskeskustega Prantsusmaa, Inglismaal, Saksamaal ja Itaalias, Hispaanias. Veine ja koloniaalkaupu vedas firma vastloodud laevastikku kuuluvate kiirete ja hea kandevõimega laevadega Venemaale. Soetati ka omad veinikeldrid Madeira saarel ja mujal. Oli aastaid, mil firma ostis kokku prantsuse veine valmisstavate piirkondade kogu saagi. Kaubeldi veel puuviljade, kohvi, kondiitritoodete ja juustuga. Peterburis ehitati avarad veinikeldrid, omad kompveki- ja kalatsehhid. Toiduaineid veeti kokku kogu maailmast. Üksnes riigilõivu maksti aastatel 1903-1913 11 miljonit rubla.

Grigori Jelissejev elas oma palees Fontanka 64

Firma "Vennad Jelissejevid" maailmakuulsus aina kasvas tänu täpsele ja korrektsele kauplemisele. Teda seati eeskujuks kui kindlat partnerit. "Vennad Jelissejevid" olid tõusnud Peterburis teisele kohale Apraksinite järel.
1892. aastal suri Grigori Petrovitš Jelissejev ja firmat hakkasid juhtima tema pojad Aleksandr ja Grigori. Viimane jäi aga varsti firma ainujuhtijaks. Ka Grigori Grigorjevitš Jelissejev ajas asju väärikalt, arendas edasi kodumaist veinitööstust ja rajas istandused Krimmis, kus kasvatati parimaid sorte viinamarju. Orlovi kubermangus asutas hobusekasvanduse, ainuüksi Peterburis oli ta lasknud ehitada 17 mitmekordset üürimaja. Möödunud sajandi algul avatud kolm Jelissejevi kauplust - Peterburis, Moskvas ja Kiievis - olid tol ajal ennenähtamatud mitte ainult Venemaal. Ajakirjanduse andmeil ei olnud kusagil Euroopas akuplustes saavutatud niisugust ruumikust, mugavust, sisustust, kaupade valikut ega teeninduskultuuri. Kauplustel olid avarad abiruumid, laod, keldrid ja jääkambrid. Hiigelsuure majapidamise heaks töötasid oma töökojad, veokid. Tagatud oli alati kaupade suur valik ja kõrge kvaliteet, mis tõi kokku hulgaliselt ostjaid.

1900 Jelissejevi auto koos autojuhiga

1912. aastal tegi Jelissejev oma vanemale pojale Grigorile ettepaneku võtta miljon rubla pöuss piiramatul hulgal krediiti ja asuda Ameerika Ühendriikidesse, et avada seal Jelissejevi kaupluste võrk. See tähendas, et juba oli firma võõimuses võistelda meretaguse kaubandusega, jätkus raha, kogemusi ja mis peamine - oli tehrnoloogia, mis võimaldas näidata firma kaupluste eeliseid. Ent poeg ei võtnud seda ettepanekut vastu.
Kuidas aga oleks kujunenud firma tulevik, kui ükski viiest pojast oleks asunud isa jälgedesse?
Kahtlemata olnuks firma tegevus ulatuslikum, kui juht poleks sattunud armastuse võrku. Grigori armus rikka juveliiri abikaasasse, kes ka omakorda kiindus suurkaupmehesse. Jelissejev oli siis üle 50 aasta vana ja hiline armastus niivõrd jõuline, et selle tagasitõrjumiseks ei piisanud kogu pere ponnistustest. Kui Jelissejev tuli naise, õlletehase omaniku Durdina tütre Maria käest lahutust küsima, sai ta kindla vastuse: "Mingi raha eest ei müü ma oma armastust maha!". Kuid Grigorit ei suutnud peatada ka naise ähvardus end tappa. Ta läks ikkagi väljavalitu juurde. Maria hüppas Neevasse - ta toodi sealt välja, ta lõikas endal veenid läbi - jälle ta päästeti. Lapsed mõistsid isa üksmeelselt hukka. Vanim poegadest, Grigori, loobus isa kingitud 12-toalisest luksuskorterist. Pealinnas kasvas skandaal ja ajalehed kubisesid kõmulistest artiklitest. Kõik see toimus 1914. aastal. Ka alanud sõda ei suutnud "surmani kinnitatud armukolmnurka" lõhkuda.
Järelevalvest hoolimata leidis Maria võimaluse end käterätikutega üles puua. Pojad matsid ema ja ütlesid avalikult lahti pärandusest. Isa aga kihlus oma armukesega kaks nädalat pärast naise matust ja varsti sõitis noorpaar Pariisi.
Grigori Jelissejev suri 1942. aastal 84-aastasena Pariisis ja on maetud sealsele kalmistule.

Jelissejevid Oru lossi terrassil

Grigori ja Maria Jelissejevil oli 5 poega ja tütar. Vanim lastest oli Grigori, kes lõpetas sõjameditsiini akadeemia ja oli kirurg. Esimese maailmasõja puhkedes siirdus ta rindele ja tuli sealt tagasi 1918. aastal. Ta asus kirurgina tööle Leningradi haiglas. 1934. aastal saadeti ta koos perekonnaga asumisele Ufaasse. Kohe asus ta tööle Ufaa meditsiiniinstituudis, kus ta kujunes selle õppeasutuse suurepäraseks lektoriks, kelle auditoorium oli alati puupüsti tudengeid täis. Üliõpilaste eriline poolehoid soodustas sellise lektori ebasoosingusse sattumist juhtkonna silmis. Ta vallandati instituudist. Järgnes töö haiglas kirurgina. Ka siin kujunes õnnetuseks asjaolu, et ta oli liiga hea kirurg. 1937. aastal sulgusid vangilaagri väravad tema selja taga. Mõni päev hiljem vangistati ka tema abikaasa, kes pärines rikkast Hammerite perekonnast. Vabaks jäi nende tütar Anastasia. Tema vanemad surid vangilaagris.
Lastest olid järgmised Sergei ja Nikolai. Esimene neist oli idamaade uurija ja teine jurist. Mõlemad sõitsid pärast veebruarirevolutsiooni Prantsusmaale ja on maetud Pariisi lähedale vene kalmistule.
Poeg Aleksei olu insener, tema saatuse kohta puuduvad andmed.
Noorim poegadest oli Pjotr, kes vangistati 1937. aastal ja suri vangilaagris.
Lastest noorim oli tütar Marietta, kes 1917. aastal oli 17-aastane. Ta kihlus pärast revolutsiooni junkur Andreiga, kes kuu aega hiljem vangistati ja sai varsti praamil koos teiste junkrutega surma. Marietta suri hiljem Moskvas.
Jelissejevite suguvõsa järeltulijaid elab praegu Prantsumaal, Šveitsis ja USA-s.
Võimsast sugupuust on aga imekombel Peterburis Vassili saarel ühel endisel Jelissejevi maja väravakaarel säilinud aadliseisust tõendav lihtne vapp: "Grigori ja Pjotr Jelissejevid" - "Vendade Jelissejevite" firmat tähistavate tähtedega "G.P.E."
Kui Peterburis hakkavad paljude tsaariaegsete kaupmeeste nimed inimeste mälestustes tuhmuma, on endine Jelissejevi kauplus on jäänud ikka "Jelissejevi kaupluseks".