Mõisad

KONJU mõis (Raustfer)

Konju mõis pärineb 17. sajandi esimesest poolest. Läbi kahe sajandi kuulus von Pröbstingite perekonnale. 1826. aastal müüs ooberst Friedrich von Pröbsting mõisa 73 000 rubla eest Peter Benjamin Michelsinile. 1833. aastal läks mõis edasi Benedich Crameri valdusesse. Kuid juba 1841. aastal oli Konju mõis uuesti müügis. Selle ostis kapten parun Otto von Rosen. Rosenite valduses püsis mõis kuni 20. sajandi alguseni. Lihtne ühekorruseline puidust kelpkatusega hoone pärineb just nende ajast. Mõisa viimased omanikud olid Sofie Jermolow (sünd von Rosen) ja Katherine von Baer (sünd von Rosen).

Konju mõisa pehoone on hävinenud. Osaliselt ümberehitatuna on säilinud elegantne kuivatihoone.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone säilunud osaliselt. Tänapäevane ehitus on väiksem ühekordne puithoone, mis kaetud tõrvapappkattega lameda kelp katusega. Varasem kõrge viilkatus, samuti kogu kõrge pealisehitus hoone keskel risti pikiteljega on hävinud. Alles on üks algsetest ukseavadest tagafassaadis: lameda kaaravaga ja valgmikuga uks. Hoone pärines enne kaasaegseid ümberehitusi XIX saj. II poole keskelt, kuid temas leidub veel osi vanemast ehitusperioodist: võimas korsten (algselt mantelkorsten?), mis väljub katusele massiivse korstnapitsiga, kaunistatud karniisidega. Selle vanema hoone vundamendiosi leidub ka hoone pikendusel. Hoone osalt korteriks, osalt tühi, rahuldavas seisundis. Kõrvalhooneid rikkalikult, kuid enamus varemeis või ümber ehitatud. Olulisemad on:
Hoonetegrupp, milles ait-kuivati. Neist ait (?) kujutab endast pikka paekivist krohvimata ehitust, millel laastukatteg kelpkatus, lihtsa, laia räästakarniisiga. Hoone esiküljel kaaravaga uks ning keskosas kõrgete kaarsillustega neljale neljatahulistele tulpadele toetuv kaaristu. Hoone võib pärineda
XIX saj. II poole algusest. Selle hoone vasakule otsale ilmselt veel XIX saj. II poole keskel või lõpul Püstitatud pealisehitus, mis muutunud iseseisvaks, imposantseks historitsistlikuks ehituseks, teostatud pseudoklassitsistlikus laadis. Hoone on kuivati, kolmekordne, ruumidega ka lakas. Alumised kaks korrust kujundatud rusteeritud seinapinnaga ning lõpetatud laia, liigendatud vahevööga. Ülakorrus kõrge, omab esi- ja tagafassaadil nelinurksaid suuri aknaid või petikuid. Otsafassaadis samad aknad kas suurte ja kõrgete petikutena või kitsaste, kõrgete akendena, kaetud kõrge kaarsillusega. Akendel ja petikutel laiad, profileeritud ehisraamid. Hoone lõpetab viilkatus, mis toetub kogu ehitust ümbritsevala laiale ja tugevalt eenduvale profileeringuga ning jõulise hammaslõikega kujundatud karniisile. Kuivati paikneb pargi keskväljaku suhtes aktsenteeritult. Ehitus halvas seisundis, ümberehitamisel.
Laudad moodustavad suure ehi tusrühma, kus leidub XIX saj. keskelt paekiviehitusi kuni sajandi lõpu maakivi ja paekivihooneteni. Valdavalt kas rekonstrueeritud või varemeis.
Sepikoda on maakivist krohvimata ehitus, mille nurgad ja akende-uste avad lao tud paekivi st. Hoonet katab madal, kaasajal eterniitkattega viilkatus. Ehitus pärineb XIX saj. lõpust.
Rehi on väga suur paekivist krohvimata seintega hoone, kaetud laastukattega kelpkatusega. Seintes tuulutuspilud. Hoonele on keskosas risti juurde ehitatud lahtise läbikäiguga juurdeehitus, mille laiade paekivitulpade vahed täidetud. Püstlaudistusega ehitust katab madal viilkatus. Hoone algne osa ilmselt XIX saj. II poole keskelt.
Park asub peahoone küljel ning on avara, hõreda istutusviisiga. Omab vabakujulise planeeringu, avara ovaalse väljaku keskel, mis orienteeritud ait-kuivatile. Peahoone ees seevastu asus ehisaed, piiratud puudest. Neid ka majandushoonete piirkonnas. Valitseb saar, vaher, ei puudu ka kuused. Park võib pärineda XIX saj. II poole keskelt, maha jäetud, kuid rahuldavas seisundis. 

Külastatud ja pildistatud 1972. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv 

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=198

Foto portaalist Eesti mõisad. Sügisel 1999.

Rohkem pilte: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

PÄITE mõis  (Peuthof)

Esmateated Päite mõisast pärinevad 1534. aastast. Läbi aegade on mõis kuulunud Narva Jaani kirikule.

Peahoone on hävinud, varemetest järeldub, et oli väiksem kivihoone.

Kõrvalhooned samuti kõik varemeis või jäljetult hävinud kruusakarjääri rajamise tõttu. Olulisemad ehitised on:

Ait -ühekordne kõrge paekivihoone, krohvitud välisseintega, oli kaetud S-kivikattega kelpkatusega, omades profileeringuga räästakarniisi. Kogu ehituse esikülje moodustab 3 avaga kaaristu, mis ühe avaga avaneb ka hoone külgedele. Kõrge kaarega sillused toetuvad neljatahulistele tulpadele. Hoone otsafassaadide seinapinnad liigendatud kahe suure nelinurkse petikuga.

Hoone kordab Olgina mõisa samalaadset aita, pärineb XIX saj. I poolest. Kaasajal varemeis.

Laut - moodustab range, neljalt küljelt hooneatatud ruudu, sisehooviga. Kaasajal ulatuslikult ümber ehitatud.

Tuulik - suurem kooniline hollandi kivituulik, omab 4 korrust.

Kaasajaks säilunud tuuliku müürid. Võib pärineda XIX saj. keskelt.

Park on väike, oli ilmselt vabakujuline. Osa hävinud karjääris, osa metsistunud, puud valdavalt hukkunud.

Külastatud ja pildistatud 1976. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=215

Pilte vaata http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

PÜHAJÕE mõis (Pühhajöggi)

Karjamõis: Föhrenhof

Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal "Taani hindamisraamatusse", oli Pühajõe küla, suurusega 6 adramaad (tol ajal tähendas see kuut talukohta).

Pühajõe mõis rajati 17. sajandi algul ning see kuulus tollal von Weyrauchidele. 1797. aastal müüs kubermangusekretär Friedrich Wilhelm von Weyrauch Pühajõe 27 500 rubla eest major Gustav von Wittele. Peale Witte surma 1805. aastal müüsid tema tütred Catharina Dorothea ja Anna Elisabeth mõisa Alexander Johann von Baranoffile. 1848. aastal ostis mõisa 20 000 rubla eest August Otto von Maydell. Kuid juba 1853. aastal müüs von Maydell Pühajõe kapten parun Otto von Rosenile.

Rosenite omanduses püsis mõis pea uue sajandi alguseni. 1897. aastal ostis Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev Pühajõe mõisa koos karjamõisaga ja kaks talu Pühajõe kaldal ning hakkas sinna rajama paleed.

See Peterburi arhitekt Gavril Baranovski projekteeritud loss valmis juba 1898. aasta lõpul ning sai hiljem tuntuks kui Oru loss.

1935-1936. aastal kohandati see kaunis itaaliapärane loss Eesti riigivanema suveresidentsiks. President Konstantin Päts suvitas siin mitmeid kordi. Lossi hävitasid 1941. aasta augustis taganevad punaarmeelased.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on ühekordne väiksem puithoone, kaetud eterniitkattega lameda viilkatusega. Seinad vooderdatud laudadega, kuni aknalaudadeni. Püstvoodriga, kõrgemal rõhtvoodriga.

Hoone esiküljel väike kinnine klaasitud veranda viilkatuse all. Veranda, samuti ka peahoone viiludel ning räästastel rikkalikult puidust räästapitsi. Hoonet võib lugeda XIX saj.

lõpu historitsistlikuks ehitiseks, kasutusel elamuna ning on heas seisundis.

Kõrvalhooneid väikese mõisa kohta arvukalt, osa säilunud.

Valitsejamaja (1): väike ühekordne, kuid massiivne kivihoone, välisseinad krohvitud, omab seinaga võrreldes väga kõrge poolkelpkatuse, mis kaasajal kaetud eterniidiga. Hoone keskel mantelkorsten. Aknad algselt väikesed, pea ruudukujulised, ääristatud laiade ehisraamidega, otsviilus suur aegmantakna laadis lakaaken. Ehitust võib lugeda XI>X saj. vahetuse või alguse ehituseks.

Õlleköök (?) väike kivihoone, teostatud samas laadis nagu eelkirjeldatu (poolkepkatus, aegmantaknad viilus jne.). Võib hinnata XIX saj. alguse ehituseks.

Tall-laut moodustavad rühma kahest paralleelsest hoonest.

Ehitusaeg on dateeritud raidkiviga: 185l.a. Omasid algselt poolkelpkatuseid, seinad krohvitud. Hooned varemeis.

Kuivati: algne paekiviehitus dateeritud 1862.a. Sajandi vahetusel ümber ehitatud koos samas paikneva maakivist aidaga eklektilise stiili tunnustega.

Laut (?) - suur lõhutud maakividest ehitus, kaetud laastukattega viilkatusega, pärineb tõenäoliselt XX saj. algusest.

Park on väike, väheste puudega, mis aga paigutatud üksikute stiilselt valitud vabade gruppidena peahoone ees piklikul väljakul. Pärnade, vahtrate kõrval imposantsed lehisegrupid.

Peahoone ümber võis algselt olla ehisaed. Tegelikult on siin olnud mingi veel vanem park, mida tähistab väga vanade pärnade rida jõe oru kaldal. Alles 5 kuni 200 aasta vanust

puud.

Külastatud viimati 1975.a., pildistatud 1967. ja 1975.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=219

Käesoleval ajal on Pühajõe mõisas 7 elamut, elanikke on 16. 

Loe lisaks:  http://www.hot.ee/pyhaoru/id2.html

Pilte vaata: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

TOILA mõis

Mõis asus praeguse Kohtla valla territooriumil.

Toila mõis rajati 17. sajandil. Kuulus von Schillingitele.

1744. aastal müüs Charlotta Amalia von Marselius (sünd von Schilling) Toila mõisa paruness Maria Rosenile.

20. sajandi alguses ostis mõisa Georg Julius von Dehn, kelle käes oli mõis ka võõrandamise ajal.

Hooned on valdavalt hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on hävinud, asub kaasaegse asundustalu kohal. Algne ilme ja suurus ei ole määratav.

Kõrvalhooneid üsna arvukalt, mitmed võrdlemisi hästi säilinud.

Laut - pikk krohvitud välisseintaga kivihoone, kaetud eterniitkattega, kõrge viilkatusega. Hoone ukse- ja aknaavad ääristatud eenduva laia telliskiviraamiga, mis meenutab ladumisviisilt kvaadreid. Aknad kaetud lameda kaarsillusega, lakaaken otsviilus kõrge kaarega sillusega. Ehitust võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi eklektiliseks hooneks.

Üks pikk laudahoone ehitatud maa- ja paekivist segamini laotud müüridest, kaetud viilkatusega. Kaasajal tugevalt rekonstrueeritud.

Karjaköök -väike lihtne maakivihoone, algselt krohvitud seintega, omab katusekivikattega viilkatuse. Hoonet võib lugeda samaealiseks lautadega.

Park on väike lihtne, erilise planeeringuta hõre puistu mõisasüdames.

Pargis säilunud aga rida pärnadest, mis väga vanad (kuni 200 a.), seega mingi regulaarse pargi jälg veel XVII saj. Kõige võimsam pärn (hävimas) pargi nurgal.

Park halvas seisundis, risustunud, puid murdunud.

Külastatud viimati 1976.a., pildistatud 1974.a.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=232

VOKA mõis (Chudleigh)

Varaseim teade Vokast on aastast 1426, mil hulk Alutaguse külasid läks Kärkna kloostri valdusest Saksa Ordu Narva foogtkonnale, nende seas ka Kirivere - hiljem Voka küla. Voka mõisa kohta leiame esmakordselt andmeid Kollota nime all 1586. a. suurusega 7 adramaad.

1626. aastal ostis Voka mõisa Narva raehärra Johann Fock. Mõisa nimeks sai saksa keeles Fockenhof, millest ka eestikeelne nimi Voka.

1712. aastal asutati Vokka postijaam Peterburi-Tartu-Riia teele. Jaam paiknes algul Voka kõrtsis. 1715-1719 ehitati puust postijaama hoone.

 Suure Põhjasõja algaastail rüüstati Voka ümbruse maantee- ja mereäärne ala täielikult ning 1710. aastal puhkenud katk suurendas elanikkonna kaotust veelgi.

1726. aastaks oli elanike arv kasvanud ja seda eriti mujalt siia asunute arvel. Kirivere külas oli elanikke kokku 43.

1781. aastal ostis Voka mõisa koos Toila mõisa ja Oru karjamõisaga 85 000 rubla eest Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri markkrahvinna paruness Elisabeth. Kingstoni hertsoginna Elisabeth sündis 1720. aastal šoti aadliku Thomas Chudleigh’ tütrena. Kõneosava ja kauni daamina tõusis noor neiu peagi kuningas Georg II minia Walesi printsessi õueneitsiks. Miss Chudleigh olevat olnud juhtiv moedaam.

Hertsoginna asutas Vokka viinavabriku ja apteegi. Tema ajal sai mõis esindusliku puithoonestuse ja 1787. aastal loeti Vokat seitsme kaunima mõisasüdame hulka. Rahva jutu järgi tahtnud ta koguni siia linna ehitada. Leedi valitsemisajal olevat Pühajõest ka ebapärlikarpe püütud. Voka ajajärgul laskis ta Inglismaal mahagonipuust korveti teha Katariina II-le kinkimiseks. Enne Peterburi jõudmist purunes laev Ingerimaa rannakaljudel ja selle 8 suurtükki tood i Voka mõisa. Hertsoginna suri 1788. aastal Prantsusmaal.

Mõisale ja vallale nõutas ta oma neiupõlvenime järgi nimeks Tšudleigh, mida kasutati 1917. aastani.

Voka mõis 19. sajandi keskpaigas

Voka mõisaomanik Peter von Wilcken ehitas Voka mõisa kivihooned. Nn. bastionid, millel asetsesid suurtükid, on uurimuste kohaselt rajatud juba Elisabethi ajal. Silmapaistvaim ehitis, Voka härrastemaja, on ehitatud 19. sajandi algaastail. Seda hoonet on loetud nii välis- kui ka sisearhitektuurselt ümbruskonna kauneimaks.

Voka mõisahoone oli üheks silmapaistvaks klassitsistliku arhitektuuristiili näiteks. See härrastemaja valmis 19. saj. algaastail. Vaatleja pilgule oli hoone avatud kõigist neljast küljest. Härrastemaja ette rajatud kunstlikel bastionidel asusid lafetid suurtükkidega. Hoone hävis 1944. aastal sõja käigus.

 

Mõisaomanik Nikolai von Wilcken jätkas mõisa väljaehitamist. Enamiku tuludest sai Voka mõis viinapõletamisest. 19. sajandi lõpul on mõisas peale viinavabriku töötanud tellisetööstus, vesiveski (mölder Magnus Adorf) ja meierei (esitööline Anette Viloter). Silmapaistvad tootmisharud olid mõisas ka karjakasvatus (angleri kari), pardi- ja kanakasvatus, aiandus, puukool, kalapüük, metsandus jne.

1848. aastal ehitati puust postijaama asemel kivist postijaam.

17. juunil 1817. a. peatusid Vokas keiser Nikolai ja tema abikaasa Charlotte´oma teekonnal Preisimaalt Peterburi. Voka mõisa all mere kaldal ühe kivi peal on tähed C.N.W. sündmuse tähistamiseks.

Eduard Gustav parun von Toll, kes kosis von Wilckeni tütre, peatus ekspeditsioonide vaheaegadel Vokas. Pärast Eduard Tolli hukkumist legendaarse Sannikovi maa otsingul elas siin tema perekond, kes viimati suvitas Vokas veel II MS aastail.

Praegu asub ühes endises mõisahoones trahter Mõisa Ait.

Peahoone on hävinud, alles vaid hoone vasakule tiivale ehitatud kolmekordne nelinurkne tornilaadne ehitus ning peahoone otsafassaadi seinaosi. Hoone oli suur, kahekorruseline kivihoone klassitsistlikus stiilis. Alumine korrus oli teisest, peakorrusest madalam. Säilunud fragmentide alusel omas hoone profileeringuga räästakarniisi.

Kõrvalhooneid arvukalt, mitmed säilunud võrdlemisi hästi, osa varemeis. Paiknevad peahoone suunas suunduva tee lääneservale reastatult või rühmas vesiveski juures. Olulisemad:

Valitsejamaja (?) on pikk ühekordne kivihoone krohvitud välisseintega ning katusekivikattega kõrge kelpkatusega, omab lihtsa räästakarniisi. Katusel massiivsed korstnapotsid. Hoo net võib lugeda XVIII saj. lõpu või mõnevõrra hilisemaks ehituseks. Temale XIX saj. lõpul liidetud esiküljele kaks väljaehitust tellistest, millede viilkatused ulatuvad põhihoone katusesse 2/3 kõrguselt. Otsviiludes sarikad ja penn avatud.

Ait-elamu(?) on pikk maakivist krohvimata seintega hoone, kaetud katusekivikattega viilkatusega, mis omab lihtsaid tuulekastilaadseid räästaltarniise. Otsviilud laotud tellistest puitvahvärgile. Võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi ehituseks.

Laut moodustab ehitiste rühma, milles valitseb väga pikk maakivihoone, krohvitud välisseintega, kusjuures krohv kõiki kive ei kata. Viilkatus kaetud kaasajal katusekiviga. Hoone aknad lameda kaarsillusega. Ehitus võib pärineda XIX saj. lõpust, kuid temaga liituv väike paekivist krohvitud välisseintega tiibehitus on vanem, kuigi kaetud viilkatusega ning otsviil kujundatud vahvärgiga tellisseinana.

Vesiveski moodustab väikese hooneterühma, millest vanemaks võib lugeda paekivist veskihoonet, pärineb tõenäoliselt XIX saj. keskelt, teised lõhutud maakivist seintega hooned nooremad. Kõik varemeis. Veskijärv taastatud.S

Suvemõis rannaastangul on ühekordne krohvitud seintega kivihoone, mis võib pärineda veel XIX saj. I poolest, kuid sajandi lõpul omandanud viilkatuse (kaasajal kaetud laastuga) ning vahvärgile laotud tellistest otsviilud.

Park väga suur, istutatud pargi pool läheb sujuvalt üle pargimetsaks.

Suuruseks võib lugeda 20 ha. Planeering vabakujuline, kuigi äärealadel (mere suunal) ning bastionide juures alleede fragmente. Puistu kodumaistest lehtpuudest (pärn, saar). Üldiselt avara istutusviisiga, mis kujundab väljakuid.

Suurim peahoone taga, kusjuures väljaku külgedel rinnakul kaks paekivist laotud bastioni kahel pool peahoonet. Ühes bastionis suur võlvitud lagedega mõisakelder. Bastionidelt avaneb vaade parki, mis laskub oja suunas, mere suunal lõpeb park kõrge klindiastanguga. Pargis 2 hauaplaati mõisnike von Wilckenite lastele. Mõisa suunas maanteelt pikk lehtpuuallee.

Üle oja asub parkmets, looduslik männik. Pargi seisund ebarahuldav, võsastunud.

Külastatud viimati 1972.a., pildistatud 1971. ja 1972.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=241

VAIVINA mõis (Sophienhof)

Vaivina mõisamaad eraldati 1811. aastal Voka mõisast. Kuulus von Falckidele.

1858. aastal läks mõis edasi Carl Magnus von Falcki tütre Anette abielu kaudu von Hanttoffide omandusse. Viimaste valduses püsis 20. sajandi alguseni.

Mõisahooned on hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.