Abram Simon ja esimene eesti teatrimaja

Eesti teatrikunst sammub juba teise sajandi teed ja tema ajalugu moodustab praeguseks mahuka uurimisülesande.
Kutseliste teatrite ajaloo kõrval peaks huvi pakkuma ka laiade rahvahulkade järjekindel teatriharrastus, sest mõnelgi juhul jõuti kuskil väikelinnas või maakolkas kutseliste teatritruppide saavutuste lähedale.

Üheks varasemaks ja tugevamaks keskuseks kujunes väike küla ja suvituskoht Toila Ida-Virumaa rannikul. Järgmise read püüavad sellest ülevaadet pakkuda, toetudes peamiselt kohaliku tegelase Abram Simoni 1924. aasta paiku kirjutatud autobiograafilistele märkmetele. *

 Abram Simon sündis 12. jaanuaril 1844 (vkj) Jõhvi kihelkonnas Pühajõe külas Stepani talus, kus tema isa Peeter tegi veel mõisale teoorjust, ent pühapäeviti käis Pühajõe abikirikus köstrile abiks laulmas. Poiss õppis varakult lugemist, kirjutamist ja saksa keelt oma emalt, sest kohapeal ei leidunud veel kooli. Ka isale oli ema kirjutamist õpetanud, ise oli ta seda õppinud mõisapreilidelt Pühajõe mõisas, kus tema isa töötas kunstkangruna. Peeter Simon tegi talutöö kõrval ka ümbruskonna rahvale vankreid ja muud puutööd, mille juures poeg Abram teda abistas. Suvel käis poiss karjas ja õitsil, kus ilutses lauluga ja enda tehtud pasuna puhumisega. Hiljem kutsus Pühajõe abikiriku köster Lugenberg poisi enda juurde laulma: pühapäevahommikul õpetas talle mollpilli abil selgeks kõik need viisid, mida samal päeval kirikus lauldi, ja pärast aitas poiss köstrile lauluga kaasa, sest kirikus puudus orel. Kolme aasta kestel õppis noormees nooditundmise sel määral selgeks, et suutis kõiki viise ilma mänguriista abita laulda.

Köster Lugenberg oli Peterburis väljaõppinud tislerisell ja ta soovitas A. Simonil minna pealinna tõldsepaametit õppima. Noormees oli juba mõnede kaubavooridega Peterburis käinud ja pisut vene keelt õppinud, nii et ta ei kartnud võõrsil hätta jääda. Ta läks Peterburi 1859. aastal ja astus õpilaseks Apraksini tisleritöökotta. Seal püsis ta ainult viis kuud. Ta tuli tagasi kodumaale koos töökoja tublima selli Limbergiga, kes asutas Voka mõisas tisleritöökoja, kuhu võttis A. Simoni õpilaseks. Töökoda sai rohkesti tellimusi ümbruskonna mõisatest ja Peterburist, seepärast asusid sinna sagedasti tööle välismaalt tulnud sellid, kellelt võis õppida uusi töövõtteid. Vaimselt ja maailmavaateliselt avaldasid saksa keel oskavale Simonile eriti mõju prantslane Pouvoir ja sakslane Mehldorf, kes vestlesid meelsasti "ilma asjadest, usust, nähtustest ja leidustest", vabal ajal aga armastasid laulda. Prantslane kutsus Simonit Pariisi kaasa, kuid noormees ei raatsinud kodumaalt lahkuda. Ta lõpetas tööõppimise Limbergi juures 1863. aastal. Kutseoskuste omandamise kõrval oli ta ennast ka üldhariduslikult tublisti täiendanud ja omaks võtnud mingi ratsionalistliku maailmavaate, mis viis teda hiljem vastuollu kirikuga.

Voka mõis

 Kui Voka liberaalne mõisnik Nikolai von Wilcken hakkas ümbruskonnas esimesena talumaid müüma, siis ostis Peeter Simon temalt 1863. aastal oma pojale Abramile Toila külas Kangrumaa talu ja pani ta sinna peremeheks, et päästa teda kroonuteenistusest. Poeg ehitas endale uue maja ja töökoja ning tegi ise höövli- ja treipingid. Põllutöö kõrval hakkas ta töökojas valmistama tõldu ja lihtsamaid sõiduvankreid. 
 
Kasvav maapuudus õhutas aga rahvast väljarändamisele Sise-Venemaa kubermangudesse, pealegi oldi umbusklik talude ostmise suhtes. Ka Simon kavatses uut kodukohta otsida, kuid seda laitis mõisnik Wilcken. Ta kirjeldas raskusi võõrastes oludes ja looduse üksluisust, küllap kartes ka tööjõu kaotsiminekut. 
"Niisugust toredat loodust ja vaheldusrikast metsa ja põldude ilu, nagu meil Eestis, olla harva leida. Valge talve maapind tumedate ööedega, härmas metsad päikese säras, kevade tulek - nagu uue elu ärkamine, valgeks minevad ööd, siis õitsemiseaeg ja mahe öövalge suvi, kollane pehme sügis kõiksugu värvide vaheldumisega jne., kuna lõunas nii rikkalikku vaheldust ei olla" - nõnda meenutas Simon vanas eas omavahelist juttu, küllap kätkedes sellesse ka oma sügavat loodustunnetust.

Voka mõisa kutsar

Mõisnik soovitas ka teistele väljarändamise mõtet laita, selle asemel aga propageerida kooli asutamist, et osata paremini oma väikseid maalappe harida ning teenistust leida ka teistel aladel. Mõisnik näitas Simonile koolimaja plaani ja soovitas ehitamistöö enda peale võtta. Simon oli nõus, kui mõis anab ehitusmaterjali. 
Mõisnik vastas, et rahvas peab ise koolimaja ehitama, muidu ei pane nad oma lapsi sinna õppima; tema võivat teisiti abi anda. Juba 1964. aasta alguses kutsus mõisnik Wilcken talupojad kokku ja selgitas neile koolimaja ehitamise vajadust, et noored "mõistaksid paremini tööd teha ja leiba teenida." Kui üks usuvendade juht ütles, et ainult jumala abiga võivat koolimaja valmis saada, siis vastas mõisnik: "Ei, jumal teile koolimaja küll ei anna, kui teie ise tegema ei hakka!" Kevadel alustati ehitamist ja mõisnik andis selleks 500 rubla hõbedat. Ehitajaks valis rahvas Abram Simoni ja sügiseks oli maja valmis. "Koolimaja on eeskujulik, valge, kuiv ja soe, " mainis Simon veel 60 aastat hiljem. Kool ei olnud tavaline vallakool, vaid õppekava poolest linna elementaarkool, milletaolisi maal leidus üliharva. Hiljem ehitas Simon veel ühe koolimaja.

Toila koolimaja

Hakati otsima kooli jaoks õpetajat. Wilckeni pojad õppisid Tartus ja sealses seminaris käis mõisniku kulul oma kodukandi koolmeistri poeg Mihkel Rentik, kes kutsuti Toila kooli õpetajaks. See oli agar pedagoog, kes alustas energiliselt tööd, kuid lahkus Toilast juba 1867. aastal. Hiljem töötas ja Rakveres ja Paides, kuid ei võtnud enam osa eesti kultuurielust. Rentiku asemele tuli Hans Glass, kes oli lõpetanud Valga seminari. Ka tema oli tubli koolimees ja jäi paariks aastakümneks kohale, arendades koolitöö kõrval jõudsasti ka kohalikku muusikakultuuri. 

Abram Simon avaldas suurt aktiivsust igal elualal. Kui Pühajõe surnuaed kitsaks jäi, siis rajati 1870. aastal tema algatusel Toila oma kalmistu. Raudteeliini avamine Tallinna ja Peterburi vahel 1870. aastal hakkas pealinna rahvast suvepuhkusele meelitama kaunile Viru rannikule. Ettevõtlik A. Simon kulutas kõik oma käsitööst teenitud sissetuleku suvilate ehitamiseks, et pakkuda külalistele elamisvõimalusi. Ta püüdis iga aasta või poolteise aasta tagant uue maja valmis saada. Nõnda jõudis ta 1880. aastaks kuus suvilat ehitada, hiljem ehitas ta veel kaks. Ise valmistas ta ka mööbli, samuti tegi seda teiste suvilate jaoks. Majade ümber istutas ta puid ja rajas lillepeenraid, millega aitas suuresti kaasa Toila väljakujunemisele kauniks ja hinnatavaks suvituskohaks. Osava tislerina valmistas ka ta ümbruskonna mõisatele mööblit: "Sohvad, sohvalauad, toolid, kirjutuslauad, kapid, kummutid jne on minu tehtud." Ta remontis ja häälestas isegi klavereid. Ümbruskonna kalapüüki edendas ta purjepaatide ehitamisega, kaheks paati tegi ta eluajal endale.

Suvila Toilas

A. Simon tegutses energiliselt ka Toila hariduse ja kultuuri arendamise alal. Juba 1863. aastal, kui ta siirdus Pühajõelt Toilasse, kogus ta enda ümber oma vennad ja teised noormehed ning hakkas neile neljahäälset koorilaulu õpetama. Esialgu õpiti koraale, sest puudusid ilmalike koorilaulude noodid. Kui saadi kätte J.V. Jannseni esimene noodiraamat, siis hakati sellest ilmalikke laule õppima. Sama aasta sügisel kavatses meeskoor Pühajõe kirikus esineda, kuid väikese abikiriku kooripealne oli ainult 4 jalga lai ega oleks koori ära mahutanud. A. Simon ehitas koori 4 jalga laienams ja nõnda võidi 1863. aasta septembri alguses Simoni juhtimisel kirikus esineda neljahäälselt kuue koraaliga, mis andis hoogu koori edaspidisele tegevusele.

Kooliõpetaja M. Rentik oli Tartus tutvunud "Vanemuise" seltsiga ja püüdis selle eeskujul ka Toilas tegevust alustada. Simoni juures koos käies hakati nõu pidama "ilmaliku teaduse omandamise seltsi" asutamiseks. Ilma et seltsi oleks saadud ametlikult registreerida, hakati alates 7. oktoobrist 1867. aastal Toila koolimajas järjekindlalt koos käima ja see kestis järgmise aasta kevadeni. Peeti peamiselt "kõnesid", seega populaarteaduslikke ettekandeid, nagu "Vanemuises" tehti. M. Rentik valis kõne aine ja selgitas selle sisu mõnele noormehele, kes siis järgmisel kokkutulekul iseseisvalt esines. Talve jooksul käidi koos 24 korda ja peeti 67 ettekannet, mis ületas suuresti isegi "Vanemuise" tulemused. Abram Simon üksi pidas 6 kõnet. Koos käis pidevalt 20 noormeest. Kuna kõnede sisu oli ilmalik ja koosviibimistel joodi õlut, siis keelas Jõhvi pastor Th. Christoph selle tegevuse kui ebasündsa koolimaja jaoks. Järgmisel talvel käidi koos Simoni töökojas, seejuures kaeti aknad kinni, "et valgus vagade tundeid ja palvevendade jumalakartlikku südametunnistust ei pimestaks". Seltsi nimetati omavahel "Concordiaks". Hoogne seltsitegevus vaibus M. Rentiku lahkumise tõttu.

Toila pasunakoor

Kuna Toila meeskoor tegutses edukalt, siis tekkis mõte ka pasunakoor asutada. Selle etteotsa asus uus koolmeister Hans Glass, kes oli sündinud Suure-Jaanis, õppinud sealses kihelkonnakoolis J. Kapi juures ja Valga seminaris saanud tubli muusikalise ettevalmistuse. Koolivalitsus andis pasunakoorile loa kooliruumide kasutamiseks. Laulukoori koosolekul 16. detsembril 1868. aastal tehti otsus muusikariistade ostmiseks, sest raha oli juba 170 rubla kokku tulnud. Loeti "Eesti Postimehest", et Tartus oli odavalt müüa pruugitud pasunaid. Detsembri lõpus sõitsid H. Glass, A. Simon ja Hannus Otto Tartusse. Kavatsetava komplekti eest nõuti 210 rubla ja H. Glass oli ostuga nõus, kuid Simonile ei meeldinud pruugitud pillid, pealegi tundusid need kõlbmatutena. Tekkis omavaheline tüli ja Simon nõudis asjatundja otsust. Mindi J.V. Jannseni juurde, kes ütles resoluutselt Glassile: "Kui te neid muusikariistu osta soovite, siis tunnete muusikariistu niisama palju, kui tudeng kaljategemist!" Jannsen oli nõus uusi pille tellima Saksamaalt; 1869. aasta märtsis saadi need kätte ja orkester võis otsekohe tegevust alustada.

Toila laulukoor tegutses A. Simoni juhtimisel edukalt, nii et saadi mitmes kirikus kontsertidega esineda. See tegi koori laialt tuntuks ja teda kutsuti ka esimesest üldlaulupeost osa võtma. Simon õpetas kontserdikava hästi selgeks, kuid pikk tee Tartusse ja kibe suvine töö ei lubanud kõigile lauljaile kaasasõitmist. Reisiks Tartusse andis Voka mõisnik suure plaanvankri ja oma hobused. Sõitis ainult 11 lauljat ja reis kestis 7 päeva, sellest sõit üksi nõudis 4 päeva. Toila lauljad esinesid koos Jõhvi kihelkonna meeskooriga. "Laulupidu avaldas suurt tundelist vaimustuse mõju ja elustas lauljate püüet", meenutas A. Simon. Tartus tutvunes ta Väägvere pasunakoori juhi D. O. Wirkhausiga, keda palus Toilasse tulla sealseid pillimehi välja õpetama.
D. O. Wirkhaus sõitiski 1870. aasta jaanuaris Toilasse. Teist korda tuli ta 1871. aasta märtsis, kui oli ostetud uusi instrumente, eeskätt klarneteid ja Melzeli metronoom. Wirkhaus tõi kaasa kaks metsasarve ja rohkesti uusi noote, nende hulgas W.A. Mozarti "Reekviem". Ta õpetas ka suurte orkestrite partituure ümber seadma väiksema koosseisu jaoks. Kolmas kord oli Wirkhaus 1871. aasta augustis Toilas; ühtekokku maksti talle tasu umbes 70 rubla. Wirkhausi käis Tartust toomas ja sinna tagasi viimas A. Simon; sõideti hobusega, sest puudus veel Tartu raudtee. Wirkhausi osavõtul korraldati 1871. aasta märtsis kontsert Vaivara kirikus, kus külaline esines väga meeldivalt metsasarve soologa.

Abram Simon sai esimeselt üldlaulupeolt rohkesti õhutust. Ta tunnistas hiljem: "Püüdsin võimalust mööda kõigest osa võtta, mis Eesti ärkamise ajal Tartus ja Tallinnas seltside elus ette võeti". Sagedasti Tartus käies sai ta isiklikult tuttavaks F. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, M. Veske, K. A. Hermanni, h. Treffneri ja teiste ühiskonnategelastega. C. R. Jakobson käis isiklikult Toilas kohalikku elu vaatamas. Talle meeldis aktiivne kultuuritegevus, kuid rahulolematu oli ta Toila kooliga, kus anti rohkesti haridust, ent saksa keeles.
H. Glass oli saksastunud ja pidas saksa keele oskust eestlaste peamiseks hariduse mõõdupuuks. C. R. Jakobson lubas võidelda selle eest, et eestlane sakslaseks ei muutuks, ja õhutas selleks kohalikku rahvast. 1880. aastail eilas Jakobsoni õde Julie Thomson viis aastat Toilas A. Simoni majas ja elatus eratundide andmisest.
Hiljem sattus A. Simon kooliõpetaja Glassiga vastuollu, nii et tal polnud kahju, kui Glass 1891. aastal Toilast lahkus. Ent Simon hindas kõrgelt Glassi koolitööd, sest õpetaja nõudis lastelt puhtust ja tööarmastust ning töötas ise eeskujuandvalt põllul ja aias. Toila noorsugu sai korraliku hariduse ja oli hiljem tubli talupidamises, mida peeti Glassi õpetuse viljaks. Tuntud vene luuletaja Igor Severjanin kirjutas kunagi, et Toilas, kus ta kaua elas, leiduvat igas talus raamatukogu ja klaver. Glass asutas kooli juurde suure viljapuuaia, mille eeskujul rajati igas talus õunapuuaed, samuti seadis ta koolitalu maad eeskujulikult korda, milles andis eeskuju talupoegadele. Glassi koolitööd takistas vene keele mitteoskamine ja ta rändas 1891. aastal Austraaliasse, kus suri 1920. aasta paiku Melbourne'i lähedal.

Glass juhtis ka laulu- ja mängukoori. D. O. Wirkhausi kutsel käisid Toila lauljad ja pillimehed Tartus, kus nägid "Vanemuise" teatrietendusi ja tulid mõttele, et võiks sedasama Toilaski teha. Näitemängu etendamiseks puudusid aga lava, dekoratsioonid ja muud vahendid. Siiski korraldati 20. septembril 1881 Toila koolimajas pidu Aleksandrikooli heaks. Seks puhuks tehti klassiruumi näitelava ja seati üles voodilinadest eesriie. Pidu õnnestus ja Aleksandrikoolile saadeti 100 rubla, muu tulu jäi kulude katteks. Peol esineti ka esmakordselt näitemänguga (J. Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus"), mille õpetamiseks oli kohale kutsutud Peterburi eesti näitleja Jaan Vodja. Teine pidu korraldati 29. novembril 1881, mängiti jällegi J. Vodja juhtimisel. Vodja käis hiljemgi Toilas abistamas ja esinemas, meeldides rahvale eriti kupleede laulmisega.
Jällegi tuli takistus: kohalik pastor ja ülemkoolivalitsus keelasid näitemängu etendamise koolimajas, sest see olevat kiriklikult pühitsetud hoone. Hakati otsima uut võimalust. 
A. Simon sõitis Tartusse ja Tallinna, kus uuris "Vanemuise" ja Tallinna Saksa Linnateatri lavasid ning seadmeid. Ta kohandas nähtud plaanid kohalikele oludele ja hakkas 1882. aasta kevadel Toilasse teatrimaja ehitama, seejuures pidi lava tulema avaram ja seadmed täielikumad kui "Vanemuises", mis oli ju teatritegemiseks k o h a l d a t u d hoone. 
Juuli alguseks sai esimene spetsiaalne teatrimaja valmis ja Abram Simon oli selle täiesti omal kulul ehitanud. Maja oli 7 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 15x10 meetrit) nin seal oli ruumikas näitelava. Simon valmistas ka teatri mööbli; pehmed vedrudega tugitoolid, sohvad ja lihtsad istmed. 
Ta kutsus Jõhvi pastori Th. Chistophi maja õnnistama, ent kirikumees keeldus: "Põrgu ja pagana maja mina ei õnnista!" - ja "pagan" Simon olevat hoone ise sisse õnnistanud. Hiljem ei võtnud pastor Simoni poega leeri ja noormees pidi selleks Peterburi minema. Pastor Christoph oli üldse igasuguste uuenduste ja eesti rahvusliku liikumise äge vastane, Toila mehed pooldasid aga C. R. Jakobsoni ja korraldasid tema surma puhul leinaaktuse Toila koolimajas.

Toila teatrimaja (peale esimese maja põlemist ehitatud uus, kivist hoone)

Juba 11. juulil 1882. aastal andis Toila pasunakoor uues teatrimajas esimese kontserdi, mille kavas olid koorilaulud, näitemäng "Eksinud inimene" ja muusikapalad. Osavõtt peost oli elav, tulu saadi 161 rubla. Edaspidi korraldati pidevalt A. Simoni "teatrimajas" kontserte ja pidusid. Nõnda esines 24. juulil 1882 keegi muusikamees Josef Scharbagel Münchenist. Esialgu tehti takistusi näitemängude etendamiseks, kuid aasta lõpuks saadi sellest üle. "Eesti Postimees" tervitas Toila rahva algatust ja märkis, et eestikeelset näitemängu harrastatakse peamiselt Tartus ja Peterburis, teistes linnades, ka Tallinnas, tehtavat seda vähe. 

"Libahunt" Toila teatrimajas

A. Simon koostas vanas eas nimestiku oma teatris mängitud lavatükkidest ja sai neid 62, osa olid tal ununenud. Nimestikus leidub tolle aja läbilõikelist dramaturgiat, head ja halba (Koidula "Säärane mulk" ja "Saaremaa onupoeg", Jakobsoni "Arthur ja Anna", Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus", "Kroonu onu", "Mõrsja ja märatsejad", Jannseni "Tuhalabida valitsus", V. Steini "Kivilinad", Kitzbergi "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" ning "Pila-Peetri" testament", klassikalisest kirjandusest isegi A. Puškini "Mozart ja Salieri", F. Schilleri "Röövlid" jne.)

"Lõbus talupoeg" Toila teatrimajas

Toila näitemängust ilmus ajakirjanduses palju teateid ja need enamasti kiitsid näitlejate mänguoskust. Tol ajal oli Toila kõrval ainult Tartu "Vanemuisel" kindel etendamispaik, mujal puudusid ka kõige algelisemad seltsimajad, mida hakati ehitama alles sajandi lõpul.

Teatrimaja oli täiesti Simoni omandus, sest ta oli selle ise ehitanud ja puhast raha kulutanud 1508 rubla, ainult mõned talumehed olid teda ehitamise juures aidanud. Hiljem kulutas ta mitmete seadmete muretsemiseks veel 450 rubla, nii et mahutas oma kapitali majasse ligi 2000 rubla, ent tagasi ei saanud peaaegu midagi. Pidude korraldajad maksid talle ainult mõned rublad saali korrashoidmiseks. Dekoratsioonide valmistamiseks tõi Simon kohale Narva linnateatri dekoraatori, hiljem hakkas Simon tema eeskujul ise dekoratsioone maalima ja tegi seda ka teistele seltsidele, nii et teda võib ka üheks varasemaks eesti dekoraatoriks pidada. Toila teatrilaval leidus ka algelist tehnikat valgustuse alal: pimendamiseks lasti plokkide abil alla plekist katted, mis piirasid lambid igast küljest.

Vaade Pika tänava villadele

Toilas suvitas kahel aastal maalikunstiprofessor J. Köler, kes andis nõu Toilasse asutada tütarlaste käsitöökool. A. Simon kavatses selleks maja ehitada ja aitas pidusid korraldada kooli toetusrahade saamiseks. Samal ajal tekkis lõhe Toila seltskonnas: A. Simon ja H. Glass läksid kohtusse muusikariistade omandiõiguse pärast ning kohus mõistis Simonile riistade väljamaksmise. See rikkus lõplikult kahe mehe vahekorra, ja muugi rahvas jagunes kahte leeri. Käsitöökooli jaoks kogunenud 350 rubla määrasid Simoni vastased hoopiski surnuaia kellatorni ehitamiseks ja sellega kadus võimalus kooli avamiseks, pealegi tehti takistusi kooli asutamise loa saamiseks. Vastased levitasid kuuldusi, nagu võiks Simon tulevasest koolist palju isiklikku kasu saada. Tõepoolest olid tema tütred prof. Köleri soovitusel läinud Peterburi keisri ihuarsti Ph. Karelli õdede käsitöökooli õppima ja isa kavatses neid tööle rakendada asutatavas Toila koolis. Nõnda lõppes see hea kavatsus ebaõnnestumisega.

Sellesse majja pidi tulema tütarlaste käsitöökool

Toila hoogsalt arenev haridus- ja kultuuritegevus hakkas 188. aastate teisel poolel allapoole langema. Koolide venestamise perioodil ei suutnud H. Glass üksi toime tulla ja võttis endale abiliseks Tartu seminari lõpetanud Mihkel Kipperti, kellele maksis oma 500-600 rublasest aastapalgast 250, mis oli suureks majanduslikuks kaotuseks. Kippert oli tubli muusikamees (ta sai hiljem tuntuks isegi laulupidudel lastekooride üldjuhina) ja hakkas arvustama Glassi lauluõpetust koolis, mis näis olevat juba vananenud. Tulemuseks oli Kipperti lahkumine Toilast. See suurendas veelgi lahkhelisid Simoni ja Glassi vahel, nii et eriti pärast kohtuskäimist jagunes Toila muusikaline tegevus täiesti kaheks: tegutsesid Glassi muusika- ja laulukoor ja Simoni koorid. Senised muusikariistad jäid Glassi koorile, kuid Simonile maksti osa nende hinnast välja. Simon tellis oma pasunakoorile uued pillid Saksamaalt ja alustas tegevust. Tüli üheks põhjuseks oli ka asjaolu, et Simon hakkas oma teatrimaja kasutamise eest rohkem üüri nõudma, mis ei meeldinud Glassile.

Vahelduseks hakkas Simon viiulikoori asutama. Leidus mänguhuvilisi, kuid puudus raha instrumentide ostmiseks. Osav meistrimees Simon ei jäänud hätta: ta käis Tallinnas viiulimeistrite juures õppimas ja hakkas ise mänguriistu valmistama. Ta tegi kolm esimest, kaks teist viiulit, ühe bratše ja ühe tšello, millega mängiti hulk aastaid, kuni need hävisid 1901. aasta tulekahjus. Instrumendid pidid olema head, sest üks Peterburi suvitaja pakkus tšello eest 1000 rubla, kuid Simon ei raatsinud seda ära anda.

Lahkhelid pidurdasid Toila rahva tegevushoogu, nii et 188. aastate lõpul leidis Simoni teatrimaja vähe kasutamist. "Postimees" kirjutas 1889. aasta alguses, et väljastpoolt võiksid näitetrupid Toilasse esinema sõita, omanik nõudvat saaliüüri 10 rubla õhtu pealt, mis polevat palju ja võivat ennast tasuda. Ka suvitajate trupid esinesid teatrimajas, samuti andsid suvitajad teatrile rohkesti publikut.

Kui 1893. aastal asutati Toila karskusselts "Kiir", siis üüris see Simoni teatrimaja endale koduks, mis selleks hästi sobis. Uus selts hakkas jälle hoogsalt näitemänge etendama; 1893. aasta sügisel esines seal Jakobsoni õde, lauljanna Ida Thomson suure menuga. Ka koorilaul ja orkestrimuusika tegid uusi edusamme. Karskusselts "Kiir" lahkus aga 1896 Simoni teatrimajast ja siirdus hiljem Jõhvi kihelkonna keskusesse.

Simoni teatrimaja tabas viimaks ränk õnnetus: 1901. aastal süttis üks naabermaja, tuli kandus teistele hoonetele ja ohvriks langes ka puidust ehitatud teatrimaja. Vastased arvasid, "et ega nüüd Simon enam teatrit ja kontserti saa teha!". Simoni laulu- ja muusikakoor oli aga eelmise aasta lõpul ametlikult registreeritud "Toila Muusika Seltsiks" (seni tegutseti mitteameltikult), mille esimeheks valiti Simon, ja see võimaldas takistusteta uue teatrimaja ehitamist. Simoni eestvõttel valmis nüüd kolme kuuga uus kivist teatrihoone. Ta kutsus tööle 32 müürseppa, kes olid kaupmees Jelissejevile Oru lossi ehitamas. Juba 18. septembril 1901 korraldati uues teatris näitemänguetendusi. Raske tuleõnnetus õhutas Simonit ja teisi asutama "Toila-Voka Valla Tulekinnituse Seltsi", samuti oli Simon "Toila Heakorra Seltsi" üks rajajaid. Ta kuulus ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeskonda ja käis igal aastal kaks korda selle koosolekutel Tartus. 
Abram Simon suri Toilas 1925. aasta märtsis 81-aastaselt. Varsti pärast Simoni surma põles maha ka tema teine teatrimaja.
Abram Simoni mitmekülgne ja energiline tegevus aitasid palju kaasa selleks, et tähtsusetust Toila külast kujunes silmapaistev suvituskoht ning majandus- ja kultuurikeskus. 

Simon ise kirjutas 1920. aastail tagasivaatavalt: «Et Toila
külas praegu 5 seltsi, 4 suurt kauplust, 1 aednik, 2 pagarit, 1 lihunik, apteek,
postimaja ja koolimaja, pimedatel õhtutel lambid tänavatel valgust annavad, peremehed jõuliselt [s. о jõukalt] ja puhtais eluhoonetes elavad, karjalautades
veevärgid, endised viletsad põllud viljarikkad — seda kõike pean mina kõrgema
hariduse viljaks, mis on andnud kooliharidus, laul, muusika, näitemäng ja ühine töö, milles kõik noored peremehed 1863. aastast peale tegevad on olnud ja aluse pannud.»
 
Kõige rohkem teeneid oli H. Glassil ja tal endal, sest nende algatusvõime ja ettevõtlikkus oli kitsastes külaoludes lausa erakordne ning andis hiilgavaid tulemusi. Simonit saatis järjekindlalt väärtuslik eluloosung:
«Töö ja elu on mind alatasa õpetanud ja nõudnud raudne ja mitte järeleandlik olema, ehk küll mõnelgi silmapilgul südame hellus pisara mõne nähtuse üle silma toob.» Muidugi juhtus ka äpardusi ja möödalaskmisi, kuid need ei vähendanud oluliselt lihtsa talumehe elutöö suurt kaalu: Abram Simonit võib kõrvutada paljude XIX sajandi üldtuntud eesti kultuuritegelastega.

Rudolf Põldmäe
Teater. Muusika. Kino nr. 6/1984

Abram Simonist, Hans Glassist ja teistest...

Üks kirjanduslik suvituspaik

Martsakallaste panoraam

Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see Saaremaa.
Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.





Sesse käidavasse rahvalaulu võib igaüks kui raamvärsistikku panna oma kodu nimetuse viimasesse ritta. Eelistatavamad seejuures on rannamaad, ehkki sisemaa kodanikud omagi sünnimaa leiaksid paremaks. Igal sündinul, kasvanul ja mujalkäinul on see õigus.
 
Mina asendan sedapuhku Saaremaa Toila rannaga, mis pole küll mu sünnimaa, kuid korduvalt sisseelatud kolk, - jättes aga kunagisteks teisteks kordadeks rea teisi kirjanduslikke suvituspaiku ja tosina muid rannikuid Narva ja Sõrve nina vahel ja sulgedes välja oma "panoraamiteegist" rea looduskuulsusi, näit. Vahemere kaldailt, mis pildis ja kirjas on ülespuhutud ja kaunimad. Kiidan Toilat. Nimelt "suisel aal". Ei karda ma sellal ja siin saada kolgapatrioodi ja omakiitja nime osaliseks. Kes muu peaks ülistama siis meie maid? Võõrad, keda, hellitatuid, tagasi peletavad meie olemise primitiivsused? Ja on seda puhtam mu omamaakiit, ei ei paberist ma teda ei kutsutud külalisena ega kohalikkude hooldajate poolt meelehäästatud reporterina, kelle kodumaa-uurimisreisid hüvandavad Ginovkerid küpsiste, Lafermeid suitsukarpide, ravilad vannide ja platsmuusika, lokaalipidajad olengutega jne. Neist moodsaist konventsionaalseist timminguist on minu hing ja sulg vaba, päälegi maksan ma igalpool oma päävarju ja kõige muu eest.

Tunnen Toilat viie suve võrra kümne aasta piirides. Ta looduses pole peaaegu midagi muutunud, välja arvatud autode neetud tolm, mida ei olnud kallil hobuseajajärgul, ja pisikesed detailid mõne endise hiilgeelu jäljehoone ärakoristamise ja paari asuniku elamu üleskerkimise näol (mis pisut kipuvad väikekodanlistama maastikku, sest et nende ehitajad hülgavad meie traditsioonilist taluelamu stiili, mis nii ühtekasvanud maaga: iga endise aja taluhoonete kompleks sobis ümbrusse kui orgaaniliselt maa seest välja kasvanu).

Pühajõe kirik

Ja alles on Pühajõe kirik. Valge, kivine ja lihtis kui iganes võib olla üks pretensioonidetu kehv maakirik, päälegi abikirik. Aga ta paistab kätte kaugelt tosinast kaarest, ikka onata tagasihoidlikult ja tõsiselt maalistamas ümberkondsust. Võtke meie maalt kirikud, ja ta jääb vaesemaks: piroresksuselt ja mitte üksi sellelt. Nende tornide ja kivikorpuste kadumisel vaeseneb vaade: ei oli siis enam vaateveerul sihtpunkte ega mälestusil ning mõttel toetuspaiku. Jääb kainus ja laialivalguvus. - Olgu ma päälegi vanameelne selle kirjutamise eest.

Vaade Oru lossile ja kirikule üle Pühajõe

Toila vaatamisväärsuste pääparagraafiks peab üldsus mitte loodust, mis seda tõeliselt on, vaid inimkätetööd, s.o. Oru lossi, mille a. ligi 30 tagasi ehitanud vene suurkaupmees Jelissejev. See ettevõtt ühes planeerimise ja maapinnagi muutmise töödega (ka seda on tolle mehe suurejooneline arhitekt teinud!) ja kohale hoopis teise näo andmisega läinud maksma 20-30 miljonit kuld-rubla - nagu räägib rahvasuu. Vaadata on selle lossi juures ta hiiglaterrassistik, haruldaselt hää valikuga väljavaade Pühajõe oru kallastele ja merele, sireliaedade jäänused ning - lossi enese paratamatu ruineerumine... Väljast seda veel märgata pole, kuid sees sööb müüre ja krohvi niiskus ja kõdu.

Suvila Männikust

Lossi ja aedade alla võtnud Jelissejev kolme talukoha krundid, pargi alla aga paar-kolmkümmend suvilat ühes kruntidega. 
Need talud ja suvilad tegi ta kõigepealt maa tasa, muist suvilaist viinud Pühajõe mõisa (mille ostnud 80 tuh. rubla eest), muist kinkinud ära, isegi kaunis kaugele Kuremäele, kloostri nunnadele, kes nende kingituste eest lubanud jumalat palude, et see vastu kingiks Jelissejevile tütre. Viimasel olnud viis last, kõik pojad, tütart ta tahtnud väga. Nunnade palved mõjusidki, proua Jelissejev toonud ilmale tütre. Ja annetatud suvilad seisavad praegugi Kuremäel. Kogu suvilate kompleksi aga ostnud Jelissejev naabrimõisnikult (et neid siis maha lõhkuda ja ära vedada). See naaber olnud rüütli soost ja hää pummeldaja. Kord vindis pääga ähvardanud ta oma Toilas asuvad suvilad maha müüa 30. tuh. kuldrubla eest.
Kuidagi ulatunud see muinasjutt Jelissejevi kõrvu. Ta saatnud ühe kingsepa kohale müüdavat järgi vaatama. Kingseppki sai aru, et kaup on ostuks väga kasulik ja Jelissejev sooritas selle - naaberparuni hirmsaks kahjatsuseks pohmeluse kainuses.

Siis hakkas Jelissejev miljoneid loopima. Asutas lossi, aiad, pargid, rajas uued kapitaalsed teed, ehitas sillad, grotid, terrassid, roosiaiad, lõi väljavaated, ehitas põlised hooned karjale ja tõuhobuste ning võidutraavlite jaoks, milliseid olnud tal siin 50-60 pääd. Pani käima koertekasvanude sadakonna peniga erihoones ja -pargis. Ja ehitas kauni, filigraanehistatud tornikestega kiriku väga intiimse ja mediteerimisele ahvatleva varikuga selle ümber, määrane paik ongi kõige vähem kannatanud lammutavast sõdastikust ja ajahambast.

Üks kolmest Pühajõele ehitatud sillast Oru pargis

See kõik oli tolle vene suurkaupmehe laiutusnatuuri väljaelamiseks. Seesama natuur, mis Peterburi ja Moskva Jar'ides ja Cubat'des peegleid peksis ja kroonlühtreid purustas või neljakümnetuhande rublalisi raha-pahkameid küdevasse kaminasse pildus, tegutses siin vastupidises suunas: algatas, ehitas, asutas. 
Ja siis ta vedas siia külalisi ja suvitajaid, võõraid lapsi kosuma, kelle hulgas kord olnud isegi üks eksootiline tõmm printsikene, ja pidas enese majas priileibnikke palvetajaid ning pühade lugude puhujaid. 
  
Võimalik, et viimaste hulgas sündiski järgmine palveõe nöökamiskalambuur:
"Korra ühte kaupmehe perekonda tulnud jälle eideke-palverändaja, kes pereemandale puhunud magusat juttu ja valet pühadest paikadest, kus ta kõik käinud. Vestlust kuulnud päält kaupmehe poeg-üliõpilane, ja kui pajataja jõudnud oma jutuga Ararati mäe juurde, kus kõiksugu pühi haudu ja koopaid ja kabeleid olevat, sähvanud noormees küsimuse vahele: kas käisid ka Sarah Bernhardi haudkabelis? Eideke vastanud: kuidas siis, kuidas siis, käisin ja nägin, kuidas nad maetud, ilusasti kõrvuti: siin lamab Saarakene ja siin Bernaarikene, mõlemad ilusasti kõrvuti..."

Oli kaetud alati Jelissejevi laud, viinade patareid ootasid külalisi puhvetites ja laula, kuid ise ta tilka ei joonud, ainult nuusutanud ja hinnanud sortide jaunisust (oli ta ju viinamägede ja veinikaupluste suuromanikuna asjatundja).

Nüüd sellest kõigest loodus oma rahus ja põllutöös, karielajate kellukeste kõlinas ja ööbiku kajavas laksutamises ei anna midagi ära endisest kihavusest, loodus ja tavalised loodasjad on sest kõigest üle. Kuulad neid Jelissejevite-jutte muuseas ja andud kõigele suve, roheluse, põlluvõrsengute, mändide tüvepunetuse ja oksade kapriislikkuse kenadustele ja martsakallastest avanevatele jubedatele vaadetele jalge ette ja hingamist kergendavatele pilgulennutamistele kaugustesse. 

Ning tunned: need geoloogilised vormeeringud ja kosmiliste mõjurite tingitud kasvustiku muuted on olnud ja jäävad, inimene ja sina, lühiajaline suvitaja-sügistaja, kaod, ükski rohukõrs ega puie lehestikus saagiv heinaritsikas ei tunnista su olemisest ega - kadumisest siit. Kõige rohkem: võid lasta enese kord matta siia kehvale kõrgendiku surnuaiale, jääb sust kääbas kohe merd ja taevast mõneks aastakümneks kauemaks kui sa ise.

Loodus võtab oma

Siiski, on meeles omasemaid kohti, kuhu tahaks poetada oma konte. Nii jääb seegi jälg siia vajutamata. - Päälegi on siin küllalt surnuluid puhkamas: kahel tarvitataval surnuaial ja unustatud ning varsienud kääbaste all Pühajõe kallastikul Suure Põhjasõja aastail, millest tunnistavad mõningad muldkantside ja bastioonide rohtunud ja lamestunud jäänused.

Kuid kõnelgem rohkem elust. Kes siin on elanud, olnud ja käinud. Meie suurem tähtsus kui ülalkirjeldatud loss on Toila teatrimaja, esimene eestlaste oma ajalooliselt, ehitatud Abram Simonilt, kes alles kolme aasta eest surnud.

Karl Jungholz abikaasaga. Foto:
KM EKLA, A-167:61 

Kadunud Karl Jungholz, kes Toila Föhrenhofis, üsna kalda äärel ja allika kohal, kaunis põliselt suvitas, käinud mitmeli korrali Abram Simonit usutlemas ja siinset teatriajalugu kirja panemas, kuid on teadmata, kas sellest midagi järele on jäänud. - Räägitakse, et Koidulagi on Toilat külastanud selle teatri pärast, ja Abram Simonil olid kogutud kõik etenduste ja pidude programmid 50 a. jiiksul. Ka algaegne eesriie on säilinud - esimene ese meie tulevase teatrimuuseumi jaoks. 
Maja ise aga on kaks korda põlenud, a. 30 eest ja tänavu31. mail, kuid alumise korra müürid on alles ja saavad uuesti terveks ehitatud, kuigi mitte teatrihooneks, milleks seda maja ammu enam ei tarvitatud. Visad on hävima teatrikivid kõigist teatrikriisidest hoolimata.

 




Igor Severjanin on siia põliselt ankurdunud - mingiks Byroni-kangelaseks. Siin on ta luuletanud mitu kogu, nagu Pühajõgi jt. ja leidnud siit ona feja Ei-ole. Harrastab õngitsemist Pühajões kuni eneseäraunustamiseni. Ka siinsed sirelid on ta värssidesse põlistanud.

Igor Severjanin, Felissa Kruut ja Valmar Adams Oru lossi terrassil

Siuru-päevil tegid siia rännakuid Visnapuu ja Gailit. Eks sellest pajata Amores ja Fosfortõbi. Otsemad kajastused saatis siit Visnapuu värskes värss-kirjas Marie Underile Kehra praeguse Riia saadiku Ed. Virgo suvilasse, kus tookord pesitses muist siurulasi. Gailit ja Visnapuu on siin pritsimajas esinenud koos Severjaniniga. Viimane tegi seda tänavugi, kuid ta ei laula enam oma värsse: on ettekandes muutunud asjalikumaks.

Marie Under on Toilas luuletanud on legendi Taevaminek, rea ballaade: Merilehmad, Rändav järv, Valge lind, sarja hilisemaid sonette j.m.m.
Johannes Semper värsistas siit osa oma Maa- ja mereveerseid rütme ja isegi Kivikas, see ortodoks proosamees, on siin luuletama pistnud (millise rütmis, kuid riimidega produkti ja 1921.a. Päevalehe lissa toimetasin. On olekslenud siin ka näitlejaid ja kunstnikke.

Carl Sarapi ema Anna

Sai meil siin esimest korda suvitatud 1921.a. Anna Sarapi (tuliseks kahjuks ja minugi meelehaiguseks 1923.a. maha põlenud) eeskujulises suvilas, just kirjastaja Carl Sarapi kodu kõrval. 

Neli kirjanikku ühes majas. Joh. Semper noore abielulisena ülal oma leibkonnas, A. Kivikas meie lauas. Muusikatki tegime, kahel riistal: aisakellal ja klaveril. Esimest mängisime paar äkilist lööki enne sööki, teist klahvitas Semper pääle sööki, sooritades Valse triste'i ja Chopin'i poloneesi. "Katskiid" mängisime Kivikaga kas või igal ajal. 
Ta oli selles niisama osav kui kivipildumises ja lutsuloopimises, ja klobis mind turakuks haledal kombel. Kui esimene lähe toodi, siis olin mina selle lahkaja, Kivikas ja Semper assisteerisid. Kivikas õpetas meid ka kirvega kilukarpi avama. Kui metsik see toiming delikatessi kallal ka ei paista - igatahes mitte süütum, kui "lusikaga kotleti söömine" (millega Kivikas poleemikas vastaseid oli töganud), aga päris otstarbekohaseks see osutus. Kivikas oli üldse neil ajul üks taltsutamatu poiss, saapaid ei sallinud varba otsas, kraed kaelas kaugeltki mitte ja jooksis ikka koleda röökimisega üle niidu mere ääre, suplema. 
Röökimise lasi ta lahti eht indiaanilikult, kui perspektiivis oli lõunaks liha - siis rõkkas Toila ta sõjakarjeist: liha, liha! Ja omale ristipojale, C. Sarapi-Odamehe paarikuisele lapsele, viis ta kingituseks sama röögatuse, mille järgi last ehmatuse eest kaitsev ema ukse ristipapi eest sulges. Ei tea, kas Albert o m a Tiitu ja Hennu ka sedaviisi "äiutab" ... -

Siis tuli sügis ja Tarapita ja ärasõit.
Pärast oleme Toilas elanud küll lõbuga, küll hädaga: sügistanud siin novembrini, lumehangedeni - ja siiski endil hää tunnud. Oleme siia tulnud kui koju: jalutama kümneid teid, vahtima vanu ja ikka uusi vaateid ning istuma töölaua taga.

Kõige lähemaiks naabreiks akendest tänavu on: ühe all kolme sammu kaugusel kimalase pesa, teise all paar kaseseent kaskede varjus iga paari nädala takka, sama akna taga viis sammu eemal üks noor kanakull, kes vist rumalusest usaldab istuda vahtraoksal nii sõpruslähedal. Igaõhtusiks külalisteks väike nahkhiir ja suur vanasiil. Räästaalustel pääsukeste pesad. Üks pääsukesist ilmub iga kord, kui kuuri ette lähen puid lõhkuma, ikka ühele ja samale pajuoksale siristama. Kuluks veel ära paar jänest murule ja saakski väike loomaaed.

Paadiga Pühajõel

Merest, kallastest, maastikest, sest kõige tähtsamast ei ole lausunud samahästi kui poolt sõnagi. Teen seda "uusasjalikult", lisades kirjutisele juure rea päevapilte Odamehe osavasti ja väga usinasti siin töötanud kaameralt.

Arthur Adson
Ajakiri "Olion" nr. 8/1930 

Toimetaja märkus: Originaaltekstis ja siin toodud fotod ei kattu, siin on illustreerimiseks kasutatud fotosid toimetaja vabal valikul.

Seltsielu Toilas. On kõrvaldatud seltsidevahelised tülitsemised.

"Virumaa Teataja" nr. 119 kirjutab seltside korraldusest Toilas:
Meil on palju räägitud puudustest ja hädast, mis tekivad organisatsioonide liigrohkusest valdades ja külades. Sageli on mõnekümnest perest koosnevas külas mitu seltsi, mis sageli taotelevad samu kultuurilisi sihte. Korraldatakse üksteise võidu pidusid, pahatihti jonnimise mõttes koguni ühel õhtul jne. Killunemise ja leppimatuse tõttu ei kanna siis ka töö tulemusi.

Seltside vahekord on aga eeskujulikult korraldatud Voka vallas, Toilas. Siinne olukord on väärt märkimist ja järeletegemist paljude keskuste poolt, kus töö organisatsioonides kipub kujunema tuuletallamiseks.

Maaseltside peategevusalaks on pidude korraldamine, näidendite õppimine ja mängimine. Mõni aasta tagasi kippus ka Toilas organisatsioonidevaheline sallimatus, nääklemine ja kanna taha panemine lämmatama töötulemusi. Siis oli Toilas kuus organisatsiooni.

Toila agaramaid mehi, Kalju Otto, algatas siis organisatsioonide liitmise küsimuse. Liitumisest ei tulnud midagi välja, kuid ühiste nõupidamiste tulemusena kutsuti ellu kaks uut orgaani: laiendatud juhatus ja teatriring. Teatriringi juhatus võtab täies koosseisus osa laiendatud juhatusest, kuhu iga organisatsioon saadab ühe esindaja. Laiendatud juhatuse ülesandeks on korraldada organisatsioonide tegevust ja ettevõtteid selliselt, et need ei satuks kokku ega tõkestaks ühegi teise seltsi üritusi. Organisatsioonide esindajad tutvustavad igal sügisel laiendatud juhatust oma seltsi talvise tegevuskavaga ning esitatud kavade järele koostab laiendatud juhatus ühistegevuskava järgnevale tegevushooajale. Avalikke ettekandeid ja etendusi ühelgi organisatsioonil väljaspool laiendatud juhatuse üldkava ei ole lubatud korraldada, mis loomulikult ei tõkesta seltsi liikmete vahelisi ettevõtteid. Kava korraldatakse ikka võimalikult nii, et piduõhtud järgneksid teatavale arvule vabadele pühapäevadele.

Niisama suure tähtsuse kui laiendatud juhatus omab Toila seltsidevahelises korralduses teatriring. Teatriring töötab täiesti rippumatuna teistest organisatsioonidest ja allub ainult laiendatud juhatusele. Laiendatud juhatuse poolt on määratud kindlaks aasta jooksul peetavate etenduste arv ning selle järele koostab teatriring repertuaari. Lavateoste valiku juures võetakse arvesse seltsi, kellele pidu kuulub, soovi tüki suhtes (laulumäng, komöödia, 1- või 2-vaatuseline jne.). Organisatsioonidel enestel näidendite ettekandmiseks õigust ei ole. Teatriring on täiesti rippumatu peo majanduslikest muredest, mis annab näitlejaile tublisti tööindu juure. Jooksvate kulude katteks, nagu jumestustarvete muretsemine jne., kulub 3% peo sissetulekust näiteringile. Protsent on iseenesest väga väike. Näitering on "rahvusvaheline" asutus, temasse kuulub tegelasi kõigist Toila organisatsioonidest.

Tantsunumber etendusest "Lõbus talupoeg"

 Aastate jooksul nii laiendatud juhatus kui ka näitering on tõendanud oma elujõulisust. Seltsielu edeneb rahulikult ja leplikus vaimus ning Toila näitering on jõudnud tähelepanuväärsele tasemele. On lavastatud suuri lavatükke, mis on läinud suure menuga isegi mitu korda. Eeloleva hooaja repertuaarist oleks märkida sõnalavastusi Mälgu "Mees merelt", Vaiguri "Kraavihallid" ja laulumänge Kitzberg-Simmi "Kosjasõit" ja Falli "Lõbus talupoeg". Näitekunsti kõrgele tasemele jõudmises on suuri teeneid näitejuht Kalju Ottol.

"Suure autoriteedi" - laiendatud juhatuse - edukat tegevust juhivad esimees K. Otto, kirjatoimetaja Elsa Linnamaa ja laekur Leo Rutoff.

Ajakiri "Areng" nr. 5-6 1935

Toila Minevikus ja täna

Kõrge kallas enne Toila asulat

Toila asub Eesti põhjaranniku kaunimas paigas, Saka asunduse kohal algava ja endise Oru lossi pargiga lõppeval meie kõige kõrgemal ja suurejoonelisemal paekaldal. Koos Pühajõe oru ja rannikumadalikuga moodustab see ligi 22 km pikkuse pankranniku looduskaitse all oleva maastiku keeluala.

Toila oli juba 19. sajandi lõpul tuntud suvituskohaks.

Lisaks looduse ilule meelitas osoonirikas õhk Pühajõe vasakkaldal olevasse männikusse ehitama suvilaid ja pansionaate Peterburi ja Moskva intelligentsile. 

Suvila männikus

19. sajandi lõpul laskis Peterburi miljonär Grigori Jelissajev ehitada Pühajõe paremkaldale luksusvilla, mida tunti Oru lossi nime all. Loss hävis Suure Isamaasõja ajal. 

Oru loss 20. sajandi alguses

Lossi ümbrusesse ja Pühajõe vastaskaldale rajati park, kus leidub rohkem kui 200 erinevat puu- ja põõsaliiki, neist enam kui 160 introdutseeritud. Park hõlmab muistse hiiepaiga nn. Nõiametsa, siin on ohvriallikad ja suur rändrahn, endine ohvrikivi. Ligi kolm kilomeetrit suudmest lõunapool suubub Pühajõkke vabariikliku tähtsusega loodukaitseobjekt – Aluoja, järsukaldalise kuruoruga, allikatega ja viie väikese joaga.

 

Vene vägede poolt rajatud kahurväeretuudid

Jõe paremkaldal Pühajõe kalmistu lähedal on veel praeguseni osaliselt säilinud Vene vägede poolt rajatud kahurväeretuudid. Siin toimus 1700. aastal Rootsi ja Vene vägede kokkupõrge, see oli ko1m päeva enne Narva lahingut.

Möödunud sajandil oli Põhja-Eesti üks ärksamaid kohti Toila. 

Toila pasunakoor 1902. aastal

Mitmeti tulemusrikas oli siin kultuurielu sajandi kuuekümnendail aastail, kui asutati laulu- ja pasunakoor.

Toila meestele käis siin puhkpillimängu õpetamaa David Otto Wirkhaus.

Kui näitemängu tegemine koolimajas tolleaegse pastori Christoffi poolt ära keelati, ehitas taluperemees ja seltskonnategelane Abram Simon Toilasse 1882. aastal esimese teatrihoone Eestimaal.

Toila kultuurielu on mõjutanud ka suvitajad. 

Suvitajad Toila rannas

Siin on suvitanud maalikunstnik akadeemik Johann Köler, Petrogradi ülikooli matemaatikaprofessor akadeemik Andrei Markov, vene kirjanikud Aleksandr Kuprin ja Fjodor Sologub, eesti kirjanikud Marie Under, Johannes Semper, Hendrik Visnapuu, August

Alle, Betty Alver, August Gailit, Artur Adson, Jaan Oks, Carl Robert Jakobson jt., näitlejad Paul ja Netty Pinna, Karl Jungholz jt., heliloojad Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Riho Päts ja Els Aarne.

Toilast on pärit näitleja Kaarli Aluoja, muusikud Mart Paemurru, Aleksander Vallimäe, Karl Vallimäe jt. Toilas elas laulja Jenny Siimon.

Alates 1913. aastast suvitas Toilas vene poeet Igor Severjanin. 1918. aastast asus ta aga siia alaliselt, abielludes kunstiandelise Felissa Kruudiga. Toilale ja üldse Eesti rannikule on poeet pühendanud palju südamlikke luuletusi. Ta on tõlkinud vene keelde paljude eesti autorite

luuletusi, luulekogusid (M. Underi ”Eelõitseng", H. Visnapuu „Käoorvik" jt.). I. Severjanini elukohta on paigutatud mälestuskivi.

Maja Toilas Pikal tänaval, kus elasid Igor Severjanin ja Felissa Kruut

Toila koolis töötamisele järgnevatel suvevaheaegadel elas Jaan Anvelt Toilas ja organiseeris kohalikest revolutsiooniliselt meelestatud noortest poliitringi. Mitmest selle ringi liikmest kujunesid hiljem väljapaistvad töölisliikumise tegelased. Voldemar Puss, üks aktiivsemaid liikmeid, oli hiljem 6. Eesti Kommunistliku Kütipolgu komandör ja tegev 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamises. Aleksander Kipper oli Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimene esimees 1917.-1918. aastal.

Daniel Plaust, ühest Jaan Anvelti õpilasest sai väljapaistev sõjamees. D. Plau sündis Toila lähedal Martsas, õppis Toila külakoolis Peterburi gümnaasiumis ja Tartu ülikoo1is. Ta valiti Tartumaa Sõjaväelaste ja Maata meeste Saadikute Nõukogu Täitaukomitee esimeheks. Kodusõjas võitles ta Koltšaki vastu ja teenis edasi Nõukogude relvajõududes, kus ta kindralmajorina 1958. aastal hukkus.

Praegune Toila asula hakkas kujunema möödunud sajandil, kui siia osteti esimesed talukohad. Oru lossi ehitamine põhjustas osa pargialal olevate suvilate ümberpaigutamise praeguse asula kohale. Pärast Suurt Isamaasõda sai Toila kalurikolhoosi “Virulane“ keskuseks ja siia asusid kalurid Valastest, Sillamäelt ja mujalt. 

Tänane Toila on Eesti NSV ühe suurema kalurikolhoosi "Oktoober" keskus. Siin asub kolhoosi peamine kalasadam ja töötab ka kolhoosi suurim konservitsehh, kus valmistatud konserve turustatakse kogu Nõukogude Liidus ja ka välisriikides.

Laulupäevast osavõtjad Oru pargis

Toila on Kohtla-Järve rajooni kõige külastatavam puhkekoht. Siin toimuvad kõik rajooni ja linna laulupäevad. 

Ekskursioone meelitab suvel siia looduse mitmekesisus ja ajaloomälestiste rikkalikkus. Talvel on aga Pühajõe kaldanõlvad suusasportlastele suurimat naudingut pakkuvaks kohaks.

Märt Mõtuste

(kirjutamise aeg ei ole teada, aga arvata võib, et ~1980-ndate alguses)

Virumaa Teataja (1925-1940), 8. märts 1935

ORU LOSSIST. Hiilgawad pidustused ja külaliste hulgad Toilas

Mis Oru lossile peale varem nimetatud ehituste ja hoonete annab juurde suure osa tema ilust, see on just lossipiirkonda ümbritsew park. Siin on Pühajõe mõlemad kaldad muudetud nagu miniaiaks, loomulikult looduslikuks, kuid siiski korrapäraseks iluaiaks. Pargi rajamiseks toodi wälismaadelt kohale sajad puud ja põõsad, millised istutati nii jõe kallastele kui ka kaldaid ümbritsema männiku mitmekesistamiseks. Kuigi rea aastate wältel on park seisnud pea täielikult korrastamata, siis ei näi see olewat pargi ilule palju mõjunud, waid praegugi pakub siinsetel teedel kõndimine loodusesõbrale imetlemist. Wanade mändide wahel tõusewad seedripuude puhmad. Samas leidub üksikuid oliipuid. Mitmet liiki wälismaa kuuski ja teisi meile tundmata puid ja põõsaid. Suwel aga eralduwad Pühajõe kallastel wälismaised lehtpuud oma õrna haljusega ning lisaks nendele weel rohkesti papleid, akaatsiaid. sireleid j.m. Teede äärtes leidub aga raudkiwist wälja raiutud pinke ja istmeid, millistest mõnele poole soetatud nagu wäikseid ja warjulisi romantilisi nurgakesi. Lossi lähikonnas on ka suur wiljapuu aed sadade puude ja põõsastega. Teisel pool jõge teine wiljapuuaed saja puuga. Mis olewat istutatud proua käsul peamiselt selleks, et puud kewadeti oma õitemerega talle eriti meeldisid. Kui juba proua ja perekonnaliikmete saabumine igal kewadel kujunes koqu Toila rahwale suursündmuseks, siis olid palju pidulikumad need päewad, mil rahamagnaat isiklikult saabus kohale.

Jelissejew tuli Orule külla kaunis harwa ja peatus siin ainult üksikuid päewi. Kuid sageli käisid tema külas käikudega kaasas ka suurejoonelised pidustused. Pidumeeleolu aitasid luua juba Toila pritsimehed omaltki poolt, kes sel juhul, kui Jelissejewi saabumine oli ette teada, läksid orkestriga Jõhwi jaama vastu ja mängisid siis Petrogradi rongi saabumisel Puhkpillidest kõwad terwitusmarsid maha. Sarnast wastuwõttu ei jätnud härra kunagi kahe silma wahele, waid harilikult andis ta pritsimeestele ikka ühe kahekümnewiie rublalise jootrahaks, millega mängumehed tegid siis juba meeled rõõmsaks ja alustasid koduteed. Jelissejew saabus aga pidustuste korral Toilasse alati ühes suurema seltskonna külalistega, kuhu kuulus wene aristokraate ja rahailma liikmeid. Seal oli daame ja härraseid, ohwitsere särawates mundrites ja wälismaalasi. Wiimaste hulgast mäletawad Toila wanemad inimesed, kes sel ajal lossis teenisid, weel üht päris musta nahawärwiga neegrit, kes löönud saalides wene daamidega tantsu. Samuti olewat paaril korral käinud külas ka kaks jaapanlannat, nii et eeltoodu järele otsustades käis Orul koos päris rahwuswaheline seltskond. Suwised peod pakkusid aga kogu ümbruse elanikkudele oma luksuslikkusega piiritut imestust. Pühajõe kaldad ja park ehitud siis õhtutel kolmesaja wärwilise ilutulega, nii et laternatest olnud palistatud kõik teeweered ja nurgakesed. Petrogradist kaasa toodud orkestrid mänginud nii lossi saalides kui ka pargis ja lõbutsewaid külalisi jatkunud igale poole. Ka köögiteenijad teadsid hiljem pajatada toilalastele imelugusid nendest toitudest ja jookidest, mis kantud peowõõrastele ette. Söödaw ja joodaw kraam weetud kohale Petrogradist, kuid osa tulnud ka otse wälismaalt. Weinidest ja wahuwiinadest polewat lossi keldrites olnud kunagi puudust.

Oru loss nähtuna üle Pühajõe oru

Sageli peeti Orul pidustusi ka talwelgi. Saabuti kohale suurte jahiseltskondadena ning ümbruskonna metsades toimus siis saht jänestele, rebastele ja kitsedele. Toila noormeestel oli neil juhtudel ajajatena jällegi teenistust, igaaastaseks traditsiooniliseks talwepeoks oli kujunenud weel wastlapäewa pühitsemine, mil tuldi Orule lõbutsema ja nautima talwerõõme. Pargi teed ja nõlwakud muudetud siis juba warakult jää mägedeks, kus härrased liuglesid kelkudega. Suuremaks harrastuseks oli siiski kihutamine saanidega. Need aastad, mis wältasid 1901. aasta suwest kuni 1917. aastani, kujutawadki selle wiiemiljonilise lossi hiilgeaega, kuna sellele järgnenud sõja-aastad seal lõpetasid muretu elu ja muutsid kogu ümbruse mitmelgi korral sõja tallermaaks. 

Wiimasel sügisel Toilast lahkudes, kui sakslased olid päew-päewalt surumas sõjarinnet lähemale, tähendanud proua teenijatele, et loss tuleks sakslaste pealetungi korral põlema süüdata ning peale nende lahkumist veelgi luksuslikumana uuesti üles ehitada. Proua ei saauud aga ei esimest ega ka teist kawatsust wiia enam kunagi täide, kuna warsti peale tema lahkumist saabus Toila rahwale teateid tema surmast. 

Mõne aja pärast saabus aga Toilasse prouaga Petrogradi kaasa sõitnud eestlasest toapoiss Jakob Luup, kes teadis kõneleda koguni Jelissejewite perekonnas aset leidnud traagilisest wahejuhtumist. Nimelt olid teenijad leidnud proua ühel päewal omast garderoobist, kus ta oli enese riputanud siidisalliga riidekapi külge. Mis wene rikkama mehe abikaasat sarnasele sammule kihutas, pole küll kindlasti teada, kuid üheks tõukejõuks oli siin kahtlemata närwide rike. 

Proua tujukust ja närwilikkust said tunda ka lossi teenijadki, kuna proua armastas juba lossi ehitamise ajal wiibida ise wõimalikult sageli tööde juures ja andis seal siis ka mitmeid juhiseid ja käske, mis tundsid ikka kuidagi weidratena. Kord paistnud prouale, et üks lossi nurk on wastasnurgast madalam ja oma silmapetet lähemalt kontrollimata andis ta töölistele kohe käsu madalam lossitiib maha lõhkuda ning selle asemele uus ehitada. Arhitekti poolt suudeti aga proua tujukust sel korral lõpuks siiski rahustada ja lossi nurk jäänud maha kiskumata. Kärneritel ja aiatöölistel tuli aga seewastu sageli teha mitmekordset tööd. Puude istutamise juures leidis proua ikka siin ja seal midagi ebameeldiwat ja siis tulnud alati suured hulgad puid ja põõsaid kiskuda maast wälja ning istutada nende asemele uued. Puude read pidid olema igal juhul nöörsirged ja siin suudeti esimesel istutamisel harwa proua soowe täita. 

Lisaks eeltoodule arwatakse surmamineku põhjuseks olewat ka wahekord Jelissesewiga. Kuna lossis käisid ringi wisad kuuldused, et wiimane tahtnud ennast naisest lahutada ja uue kaasa kosida. Wiimast asjaolu kinnitab ka see, et peale proua surma tuli Jelissejew weel kord sügisel oma lossi ja seekord juba ühe wõõra daami seltsis. Selles daamis tundsid aga Toila elanikud ära isiku, kes oli eelmistelgi suwedel wiibinud ühes lähedases suwilas. Seega wõis siis olla tegemist juba pikemat aega kestnud armuwahekorraga. 

Sel külaskäigul ühes oma uue wäljawalituga jalutanud Jelissejew mööda pargi teid ringi, nagu aimates, et ta siia oma elus enam kunagi ei tule. Rinde lähenemise tõttu hakati warsti lossist wedama ära ka hinnalisemaid mööbleid. Kuigi palju aga siiski ära ei weetud, waid ainult mõningaid üksikuid eriti wäärtuslikke kallisesemeid, milliseid ei tahetud jätta vaenlaste kätte. Kui sõjaliin lõpuks Toilasse jõudis, siis leiti siit eest ikkagi kogu hiilguse ja luksusega sisustatud hoone, millest segastel aastatel paljugi häwines ja kadus.

Kilde Toila priitahtliku tuletõrjujate seltsi ajaloost

(Ühingu protokolliraamatu põhjal aastatest 1901-1918)

1901

Protokoll nr. 1 kinnitab: „12. augustil 1901 aastal tulivad kõik Toila küla krundi omanikud ja maja omanikud koolimajasse kokku, et Toila külase tuletõrjujate seltsi asutada. Et aga niisugune ettevõtte palju rahalist jõudu tarvitab, siis lubasivad kõik koosolijad rahalisest küljest võimalikult abi anda.“

Krundi peremehel tuli maksta 5 rubla talu pealt, majaomanikul 3 rubla ja väikse maja omanikul 1-2 rubla. Seltsi liikmeks astus kohe 40 isikut. „Auhoolekandjad“ valiti kolme ja eestseisuse liikmed ühe aasta peale.

Eestseisuse esimeseks hooleks otsustati jätta:

1) „Kust kõige paremini pritsi osta saab ja missuguste tingimustega, et siis järgmisel koosolekul läbi harutada, kust prits tuleb osta.“

2) „Et seltsile pitser ja põhjuskirjad saaksivad muretsetud.“

Järgmine koosolek otsustati pidada 2. septembril, mis aga jäi ära, sest koosolekule oli tulnud väga vähe inimesi... Nüüd tuli ju liikmemaks üle anda!

29. septembril otsustati prits osta Peterburist, kuid nii, et pool ostuhinnast jäetaks üheks aastaks võlgu. Samas otsustati tuleval suvel näitemüük ette võtta, et raha saada. Järgmine koosolek otsustati kokku kutsuda siis, „kui prits kodu tuleb.“

Järgmisel kuul hakkaski prits tulema. Peeter Siimon saadeti vaksalist seda ära tooma, tasuks sellele 1 rubla ja 20 kopikat. Prits otsustati A. Brückmanni juurde panna.

25. oktoobril hakkasid pritsimehed kihama, sest pritsiga taheti esimest proovi teha.

„Sai Pühajõe mõisa mindud, et seal puhta veega esimest proovi teha.“ kirjutatakse 28. oktoobri protokollis. Kahel esimesel minutil oli prits pumpamisele vastu pidanud, kuid ... siis oli keskelt võlvi kohalt katki läinud.

Kohe otsustati prits järgmisel päeval vabrikusse tagasi saata sooviga, et sealt teine, ikka korras olev vastu saadetaks.

... Otsustatakse muretseda kolm veevaati, kolm tulekahju pasunat ja üks väike signaalpasun peamehe jaoks. Siis veel voolikuid ja kaks redelti, kumbki kaks sülda pikad.

... Vabrikust tuleb vabandus, et nende süü läbi prits vastu ei pidanud.

... Pritsi jaoks tahetakse lasta vanker teha, aga mitte vedrudega, sest see läheb liiga kalliks maksma.

1902

12. veebruaril jaotatakse tegevliikmed jaoskondadesse. Seega sai igaüks teada, mida ta tulekahju puhul peab tegema, kas pumpama, vett muretsema, veelaskja olema või korrapidaja ülesandeid täitma.

Hea nõuga oli siin toilalastel abiks Jõhvi Ühingu peamees Winkel. Winkel soovitas ka ühingu valitsuse (eestseisuse) liikmed kõige vähemalt kolmeks aastaks valida, sest iga-aastane vahetus võib ainult kahju tuua.

... Otsustatakse „uniformid muretseda, kui raha ikka peaks jätkuma... Uniformide proovid tellida Peeterburgist.“

... Kel põhjusraha maksmata, saadetakse kirjad järele, et kahe nädala jooksul kogu lubatud raha kohal oleks.

... Näitemüügi ahaks tahetakse Iisaku laulukoor ja Puru mängukoor kohale paluda.

... Näitemüügist, oksjonist, korjandusest, puhvetist jne. ulatub kogu õhtu puhaskasum 510 rublani ja 23 kopikani.

... Juba valmistutakse uueks peoks, kus ka muusikamehed oleks platsis.

... Peetakse nõu pritsisara ehitamise kohta. Selleks valitakse 6-liikmeline komisjon.

1903

... Pritsisara ehitamine lükatakse edasi raha vähesuse pärast, pealegi lubab Jüri Otto selleks oma ruumi kasutada.

... Uus pidu, kus ei puudunud ka Toilast Sillamäele sõit Jelissejevi auruvankriga, tõi puhastulu sisse 380 rubla ja 55 kopikat.

... Arutatakse pritsimaja ehitamist. Ühed pooldavad suuremat, mis oleks 15 sülda pikka ja 5 sülda lai, teised väiksemat. Vaidlused jätkuvad ehitusplatsi ümber.

... Pritsi vedamise ja veeaami vedamise jaoks kaubeldakse kahe ree tegemine välja. Samas peetakse vajalikuks muretseda 2 kangi, labidas, 2 väikest pootshaaki ja 2 väikest redelit, mida võib tulekahjul vaja minna.

... Vaheajal lastakse koosolekult jalga, eelkõige need, kel liikmemaks on tasumata. Jääbki otsustamata, kes põhjusmaksu tasumata jätjatega kohtusse läheb.

1904

... Pritsimaja ehituseks hakkab lahti minema. Selle eelarveline maksumus ulatub 3000 rublani.

... Tekib mitterahulolemine vankrite ostmise pärast. Eestseisuse liige teeb üldkoosolekule teatavaks, et tema seltsist välja astub ja riided ära annab.

... Pritsimaja käiku andmise pidu koos söögilauaga määratakse 6. detsembrile. Meestele määratakse osavõtu maksuks 1 rubla, naistele 50 kopikat. Kutsed saadetakse Jõhvi, Konju ja Kannukale, kui sõprus- ja naaberühingutele, et need omad esindajad saadaksid.

1905

... Maja ehitamiseks kulutatud rahadega arvatakse asjad mitte päris korras olevat, pealegi on veel osa töid seal tegemata.

... Kirjatoimetaja nõuab töö eest palka. Otsustatakse talle maksta 15 rubla aastas.

1906

... Pritsimaja taha otsustatakse sara ehitada, 3 sülda pikk ja 1,5 sülda lai.

... Pannakse ette 6. jaanuaril „Näokatte pidu“ toime panna, mispeale on kubernerile palvekiri saadetud.

1907

... Otsustatakse, et seltsi eestseisus võib teha kassa rahadega ainult kuni 20 rubla väljaminekutega otsusi.

... 5. augustil pani üldkoosolekul J. Anvelt koosolijatele ette, et mispärast söögi ja jookidega aastapidusid pidada, kui võib ennast ka muul moel lõbustada, näiteks muusika, näitemängu, laulu või kõnedega. Seltsi juhataja püüab tähendada, et kõigil tuletõrjeseltsidel olevat see kombeks.

Järgmine koosolek otsustati 12. augustil pidada. J. Anvelt nõudis: Et oleks tarvis eesoleva koosoleku päevakorrasse „mitmesugused läbirääkimised seltsi asjus“ ka ülestähendada“.

J. Anvelt tahtis seltsi ninamehi pigistada, et nad oma korjanduste ja näitemüükidega liiale ei läheks, hakkaks ka aja kasulikuma möödasaatmise peale mõtlema. Ent lihtsatele tuletõrjujatele see siiski vaevalt mõju avaldas.

... Arutati, kuidas kiirendada tulekahjudele pritside ja aamide viimist ning ka tuletõrjujate kohalejõudmist. Otsus langetati materiaalse huvitatuse kasuks: kes kõige enne hobusega pritsimaja juurde jõuab ja hobuse pritsi ette rakendab ning sellega tulekahjule välja sõidab, saab 5 rubla auraha, veeaami puhul 3 rubla auraha, kes tuletõrjujaid sõidutab (3 meest peal) ning kes tulekaitse riistu tulekahju kohale veab, need saavad 1 rubla auraha.

Samas peeti vajalikuks, et seltsi tarbeks lastaks teha 2 looka, ostetud kahed ohjad, kahed trengid ja 1 kang, samuti 3 laternat.

1908

... Nüüd on läbirääkimised palju elavamad kui seltsi algusaastatel. Üldse ei olda nõus puhveti ja selle pidamisega. Tuleb välja, et seltsil polegi selle pidamiseks luba nõutatud. Tuleb keegi pidu pidama või kontserti andma, lööb ise puhveti üles nii nagu heaks arvab: märjuke jookseb ja raha tuleb, pärast on kakerdajaid kui palju tahes. Otsus: puhveti pidamiseks olgu luba, pritsimajas kord, pandagu või omad tuletõrjujad valvesse, kui näiteks tullakse väljaspoolt. Nõutakse, et tuletõrjuja inventarile oleks parem juurdepääs, ka uksevõtmete saamise suhtes, nõutakse uute lukkude ettepanemist, et saali üür oleks mõistlik, sealhulgas ka haridustöötajatele. Samuti otsustatakse, et revidendid vaataksid põhjalikult järele kontsertide sissetulekud ja väljaminekud ja alles siis selts otsustab, kas saab aruandeid uskuda või mitte. Pooldatakse seltsile puhkpillide muretsemist, et õhtuid kultuursemaks muuta.

Ilmselt olid J. Anveldi poolt esitatud seisukohad inimestele tõukejõudu andnud.

1909

... 25. jaanuaril toimunud üldkoosolekul on jälle möllu kui palju. Revideerijad on kindlaks teinud, et seltsimajale ostetud laudu on kaks korda kassadokumentidest läbi kantud, järelikult on see raha tasku pistetud. Tõstetakse üles muidki vigu ja puudusi. Tehakse vaheaeg, et nende asjade üle lähemalt mõelda ja nii mõndagi oma silmaga üle vaadata.

Koosolekul ülestõstetud puudused osutusid õigeks. Läheb ägedaks vaidluseks. Seltsi president, auhoolekandja ja peamees A. Brückmann ühes isikus ning eestseisus jäävad omadega vahele. Tõstetakse üles uue presidendi valimise küsimus.

A. Möller paneb ette Toila külas asuvatele seltsidele koosolekute pidamiseks saali suvel prii lubada, talvel väikese tasu eest. J. Otto toetab seda ettepanekut. Otsustatakse iga koosoleku pealt ainult 1 rubla võtta.

R. Gabrieli asemele, kes revideerimist põhjalikult ei teinud, valitakse kooliõpetaja A. Möller. Valitakse 3 korrapidajat, kes pidude ajal korda nõuavad ja seltsi varandust ei lase rikkuda.

1910

... Pritsimaja ümber otsustatakse aed teha. Aia jaoks kraami anda, vedada ja jala tööd teha lubasid suurem osa seltsi liikmeid ilma maksuta, kelle nimed iseäralise paberi peale märgiti.

Seltsimajale otsustatakse riietumiseks kammer teha.

Otsustati seltsimaja puhastamine ja korraspidamine Matvei Jeskevitsihhoole alla anda. Lampide puhastamise, põlema panemise, pühkimise eest saab ta 50 kopikat, põranda pesemise eest saalis ja kõrvalruumides 1 rubla 50 kopikat iga korra eest.

... Selts lubas musikantidele 15 rubla mängu eest maksta.

Selts otsustas gümnastika jaoks postid või redelid üles panna.

... Peetakse plaani seltsimaja suurendamise asjus.

1911

... Seltsi liige apteeker P. Muller pani ette, et „juhtumise korral tulekahju juures, mõni seltsi liige viga juhtub saama, siis võtab tema selle ravitsemise oma peale ja lubab ka mõnda teist seltsi liiget selles asjas õpetada, mis eest tema mingit tasu ei võta“. Selts võttis selle teate tänuga vastu.

1912

... Seltsimaja juurdeehitus läheb maksma umbes 1500 rubla. Otsustati selle plaani juures kindlaks jääda ning sügisel, kui ühing rahaliselt kosub, ehitusega ka algust teha.

... Raha, mis kassas on üle 25 rubla, otsustati Jõhvi Hoiu ja Laenu Ühisusse jooksva arve peale 4,5-protsendilise kasumi saamisele panna.

1913

... Otsustatakse „Seltsimajale keskhommiku poole nurga pääle uut järku umbes 1000 rubla väärtuses juurde ehitada. Ühtlasi ka endist ehitust tarviliselt parandada.“

... Otsustatakse lasta Toila Hariduse Seltsil tuletõrje seltsimajas oma raamatukogu pidada ja neid laenutada, kui kuberneri herra seda lubab, mida haridusselts peab küsima. Tasu selle eest saab tuletõreselts 50 kopikat korra pealt, s.o 26 rubla aastas, selle tingimusega, et Toila haridusselts raamatute väljaandmise ajal soojendab, valgustab ja põrandad korras peab.

1914

... Otsustatakse, et liikmed, kes seltsi tegevuspiirkonnast väljaspool asuvad ja koosolekust osa ei saa võtta, mitte liikmeteks, vaid seltsi toetajateks ja kinkijateks lugeda.

... Otsustati aumärkide ette 28 rubla ja 50 kopikat kassast välja maksta ja neid liikmetele edasi müüa ja auliikmetele hinnata kätte anda.

1915

... Otsustati seltsimaja katust tõrvata lasta ja volitati eestseisust selleks inimesi palgata ja materjali muretseda.

1916

... 28. veebruaril määrati seltsi üldkoosolekul kindlaks esimehe ja eestseisuse liikmete kohustused.

„Esimees, peale oma otsekoheste kohuste (eestseisuse kokkukutsumine jne) vastutab maja ja majainventari eest, hoiab maja võtmeid, annab eestseisuse nõusolekul ehk volitusel maja koosolekute ja pidude pidamiseks ja sellesarnaste ettevõtete toimepanemiseks määratud tingimustel välja. Komandu ülem juhatab komandut harjutuste ja tulekahju korral, vastutab tulekaitse riiete eest, määrab iga pidu korraks 4 korrapidajat ja täidab esimehe kohused viimase äraolekul. Komandu ülema abi vastutab mundrite, labidate, kirveste, mütside jne eest ja täidab komandu ülema kohused tema äraolekul. Kassapidaja vastutab kassa ees ja peab kassaraamatud korras. Kassapidaja abi hooleks on riiete ruumis raha vastuvõtmine ja ta täidab kassapidaja kohused selle äraolekul. Kirjatoimetaja abi täidab kirjatoimetaja kohused tema äraolekul.“

See oli Toila tuletõrjujate ühingu senises tegevuses esimene kord, kus eestseisuse liikmete ametite kohustused on kirja pandud, vähemalt protokollitud.

1917

... Tuletõrjeselts laenab kohalikule haridusseltsile 1000 rubla.

... Tuletõrjeselts otsustab haridusseltsi raamatukapi oma ruumidesse kaitse alla võtta, tasu selle eest lepivad omavahel kokku tuletõrjeseltsi eestseisus ja haridusseltsi esindajad.

1918

... Tuletõrjeselts annab oma ruumid üheks kooliaastaks haridusseltsile kasutada. Tasu: 400 rubla kooliaasta eest. Ruumid tuleb korras hoida, mis jäetakse tuletõrjujate P. Mulleri, M. Kruuti ja J. Klumanni valve alla.