Abram Simon ja esimene eesti teatrimaja

Eesti teatrikunst sammub juba teise sajandi teed ja tema ajalugu moodustab praeguseks mahuka uurimisülesande.
Kutseliste teatrite ajaloo kõrval peaks huvi pakkuma ka laiade rahvahulkade järjekindel teatriharrastus, sest mõnelgi juhul jõuti kuskil väikelinnas või maakolkas kutseliste teatritruppide saavutuste lähedale.

Üheks varasemaks ja tugevamaks keskuseks kujunes väike küla ja suvituskoht Toila Ida-Virumaa rannikul. Järgmise read püüavad sellest ülevaadet pakkuda, toetudes peamiselt kohaliku tegelase Abram Simoni 1924. aasta paiku kirjutatud autobiograafilistele märkmetele. *

 Abram Simon sündis 12. jaanuaril 1844 (vkj) Jõhvi kihelkonnas Pühajõe külas Stepani talus, kus tema isa Peeter tegi veel mõisale teoorjust, ent pühapäeviti käis Pühajõe abikirikus köstrile abiks laulmas. Poiss õppis varakult lugemist, kirjutamist ja saksa keelt oma emalt, sest kohapeal ei leidunud veel kooli. Ka isale oli ema kirjutamist õpetanud, ise oli ta seda õppinud mõisapreilidelt Pühajõe mõisas, kus tema isa töötas kunstkangruna. Peeter Simon tegi talutöö kõrval ka ümbruskonna rahvale vankreid ja muud puutööd, mille juures poeg Abram teda abistas. Suvel käis poiss karjas ja õitsil, kus ilutses lauluga ja enda tehtud pasuna puhumisega. Hiljem kutsus Pühajõe abikiriku köster Lugenberg poisi enda juurde laulma: pühapäevahommikul õpetas talle mollpilli abil selgeks kõik need viisid, mida samal päeval kirikus lauldi, ja pärast aitas poiss köstrile lauluga kaasa, sest kirikus puudus orel. Kolme aasta kestel õppis noormees nooditundmise sel määral selgeks, et suutis kõiki viise ilma mänguriista abita laulda.

Köster Lugenberg oli Peterburis väljaõppinud tislerisell ja ta soovitas A. Simonil minna pealinna tõldsepaametit õppima. Noormees oli juba mõnede kaubavooridega Peterburis käinud ja pisut vene keelt õppinud, nii et ta ei kartnud võõrsil hätta jääda. Ta läks Peterburi 1859. aastal ja astus õpilaseks Apraksini tisleritöökotta. Seal püsis ta ainult viis kuud. Ta tuli tagasi kodumaale koos töökoja tublima selli Limbergiga, kes asutas Voka mõisas tisleritöökoja, kuhu võttis A. Simoni õpilaseks. Töökoda sai rohkesti tellimusi ümbruskonna mõisatest ja Peterburist, seepärast asusid sinna sagedasti tööle välismaalt tulnud sellid, kellelt võis õppida uusi töövõtteid. Vaimselt ja maailmavaateliselt avaldasid saksa keel oskavale Simonile eriti mõju prantslane Pouvoir ja sakslane Mehldorf, kes vestlesid meelsasti "ilma asjadest, usust, nähtustest ja leidustest", vabal ajal aga armastasid laulda. Prantslane kutsus Simonit Pariisi kaasa, kuid noormees ei raatsinud kodumaalt lahkuda. Ta lõpetas tööõppimise Limbergi juures 1863. aastal. Kutseoskuste omandamise kõrval oli ta ennast ka üldhariduslikult tublisti täiendanud ja omaks võtnud mingi ratsionalistliku maailmavaate, mis viis teda hiljem vastuollu kirikuga.

Voka mõis

 Kui Voka liberaalne mõisnik Nikolai von Wilcken hakkas ümbruskonnas esimesena talumaid müüma, siis ostis Peeter Simon temalt 1863. aastal oma pojale Abramile Toila külas Kangrumaa talu ja pani ta sinna peremeheks, et päästa teda kroonuteenistusest. Poeg ehitas endale uue maja ja töökoja ning tegi ise höövli- ja treipingid. Põllutöö kõrval hakkas ta töökojas valmistama tõldu ja lihtsamaid sõiduvankreid. 
 
Kasvav maapuudus õhutas aga rahvast väljarändamisele Sise-Venemaa kubermangudesse, pealegi oldi umbusklik talude ostmise suhtes. Ka Simon kavatses uut kodukohta otsida, kuid seda laitis mõisnik Wilcken. Ta kirjeldas raskusi võõrastes oludes ja looduse üksluisust, küllap kartes ka tööjõu kaotsiminekut. 
"Niisugust toredat loodust ja vaheldusrikast metsa ja põldude ilu, nagu meil Eestis, olla harva leida. Valge talve maapind tumedate ööedega, härmas metsad päikese säras, kevade tulek - nagu uue elu ärkamine, valgeks minevad ööd, siis õitsemiseaeg ja mahe öövalge suvi, kollane pehme sügis kõiksugu värvide vaheldumisega jne., kuna lõunas nii rikkalikku vaheldust ei olla" - nõnda meenutas Simon vanas eas omavahelist juttu, küllap kätkedes sellesse ka oma sügavat loodustunnetust.

Voka mõisa kutsar

Mõisnik soovitas ka teistele väljarändamise mõtet laita, selle asemel aga propageerida kooli asutamist, et osata paremini oma väikseid maalappe harida ning teenistust leida ka teistel aladel. Mõisnik näitas Simonile koolimaja plaani ja soovitas ehitamistöö enda peale võtta. Simon oli nõus, kui mõis anab ehitusmaterjali. 
Mõisnik vastas, et rahvas peab ise koolimaja ehitama, muidu ei pane nad oma lapsi sinna õppima; tema võivat teisiti abi anda. Juba 1964. aasta alguses kutsus mõisnik Wilcken talupojad kokku ja selgitas neile koolimaja ehitamise vajadust, et noored "mõistaksid paremini tööd teha ja leiba teenida." Kui üks usuvendade juht ütles, et ainult jumala abiga võivat koolimaja valmis saada, siis vastas mõisnik: "Ei, jumal teile koolimaja küll ei anna, kui teie ise tegema ei hakka!" Kevadel alustati ehitamist ja mõisnik andis selleks 500 rubla hõbedat. Ehitajaks valis rahvas Abram Simoni ja sügiseks oli maja valmis. "Koolimaja on eeskujulik, valge, kuiv ja soe, " mainis Simon veel 60 aastat hiljem. Kool ei olnud tavaline vallakool, vaid õppekava poolest linna elementaarkool, milletaolisi maal leidus üliharva. Hiljem ehitas Simon veel ühe koolimaja.

Toila koolimaja

Hakati otsima kooli jaoks õpetajat. Wilckeni pojad õppisid Tartus ja sealses seminaris käis mõisniku kulul oma kodukandi koolmeistri poeg Mihkel Rentik, kes kutsuti Toila kooli õpetajaks. See oli agar pedagoog, kes alustas energiliselt tööd, kuid lahkus Toilast juba 1867. aastal. Hiljem töötas ja Rakveres ja Paides, kuid ei võtnud enam osa eesti kultuurielust. Rentiku asemele tuli Hans Glass, kes oli lõpetanud Valga seminari. Ka tema oli tubli koolimees ja jäi paariks aastakümneks kohale, arendades koolitöö kõrval jõudsasti ka kohalikku muusikakultuuri. 

Abram Simon avaldas suurt aktiivsust igal elualal. Kui Pühajõe surnuaed kitsaks jäi, siis rajati 1870. aastal tema algatusel Toila oma kalmistu. Raudteeliini avamine Tallinna ja Peterburi vahel 1870. aastal hakkas pealinna rahvast suvepuhkusele meelitama kaunile Viru rannikule. Ettevõtlik A. Simon kulutas kõik oma käsitööst teenitud sissetuleku suvilate ehitamiseks, et pakkuda külalistele elamisvõimalusi. Ta püüdis iga aasta või poolteise aasta tagant uue maja valmis saada. Nõnda jõudis ta 1880. aastaks kuus suvilat ehitada, hiljem ehitas ta veel kaks. Ise valmistas ta ka mööbli, samuti tegi seda teiste suvilate jaoks. Majade ümber istutas ta puid ja rajas lillepeenraid, millega aitas suuresti kaasa Toila väljakujunemisele kauniks ja hinnatavaks suvituskohaks. Osava tislerina valmistas ka ta ümbruskonna mõisatele mööblit: "Sohvad, sohvalauad, toolid, kirjutuslauad, kapid, kummutid jne on minu tehtud." Ta remontis ja häälestas isegi klavereid. Ümbruskonna kalapüüki edendas ta purjepaatide ehitamisega, kaheks paati tegi ta eluajal endale.

Suvila Toilas

A. Simon tegutses energiliselt ka Toila hariduse ja kultuuri arendamise alal. Juba 1863. aastal, kui ta siirdus Pühajõelt Toilasse, kogus ta enda ümber oma vennad ja teised noormehed ning hakkas neile neljahäälset koorilaulu õpetama. Esialgu õpiti koraale, sest puudusid ilmalike koorilaulude noodid. Kui saadi kätte J.V. Jannseni esimene noodiraamat, siis hakati sellest ilmalikke laule õppima. Sama aasta sügisel kavatses meeskoor Pühajõe kirikus esineda, kuid väikese abikiriku kooripealne oli ainult 4 jalga lai ega oleks koori ära mahutanud. A. Simon ehitas koori 4 jalga laienams ja nõnda võidi 1863. aasta septembri alguses Simoni juhtimisel kirikus esineda neljahäälselt kuue koraaliga, mis andis hoogu koori edaspidisele tegevusele.

Kooliõpetaja M. Rentik oli Tartus tutvunud "Vanemuise" seltsiga ja püüdis selle eeskujul ka Toilas tegevust alustada. Simoni juures koos käies hakati nõu pidama "ilmaliku teaduse omandamise seltsi" asutamiseks. Ilma et seltsi oleks saadud ametlikult registreerida, hakati alates 7. oktoobrist 1867. aastal Toila koolimajas järjekindlalt koos käima ja see kestis järgmise aasta kevadeni. Peeti peamiselt "kõnesid", seega populaarteaduslikke ettekandeid, nagu "Vanemuises" tehti. M. Rentik valis kõne aine ja selgitas selle sisu mõnele noormehele, kes siis järgmisel kokkutulekul iseseisvalt esines. Talve jooksul käidi koos 24 korda ja peeti 67 ettekannet, mis ületas suuresti isegi "Vanemuise" tulemused. Abram Simon üksi pidas 6 kõnet. Koos käis pidevalt 20 noormeest. Kuna kõnede sisu oli ilmalik ja koosviibimistel joodi õlut, siis keelas Jõhvi pastor Th. Christoph selle tegevuse kui ebasündsa koolimaja jaoks. Järgmisel talvel käidi koos Simoni töökojas, seejuures kaeti aknad kinni, "et valgus vagade tundeid ja palvevendade jumalakartlikku südametunnistust ei pimestaks". Seltsi nimetati omavahel "Concordiaks". Hoogne seltsitegevus vaibus M. Rentiku lahkumise tõttu.

Toila pasunakoor

Kuna Toila meeskoor tegutses edukalt, siis tekkis mõte ka pasunakoor asutada. Selle etteotsa asus uus koolmeister Hans Glass, kes oli sündinud Suure-Jaanis, õppinud sealses kihelkonnakoolis J. Kapi juures ja Valga seminaris saanud tubli muusikalise ettevalmistuse. Koolivalitsus andis pasunakoorile loa kooliruumide kasutamiseks. Laulukoori koosolekul 16. detsembril 1868. aastal tehti otsus muusikariistade ostmiseks, sest raha oli juba 170 rubla kokku tulnud. Loeti "Eesti Postimehest", et Tartus oli odavalt müüa pruugitud pasunaid. Detsembri lõpus sõitsid H. Glass, A. Simon ja Hannus Otto Tartusse. Kavatsetava komplekti eest nõuti 210 rubla ja H. Glass oli ostuga nõus, kuid Simonile ei meeldinud pruugitud pillid, pealegi tundusid need kõlbmatutena. Tekkis omavaheline tüli ja Simon nõudis asjatundja otsust. Mindi J.V. Jannseni juurde, kes ütles resoluutselt Glassile: "Kui te neid muusikariistu osta soovite, siis tunnete muusikariistu niisama palju, kui tudeng kaljategemist!" Jannsen oli nõus uusi pille tellima Saksamaalt; 1869. aasta märtsis saadi need kätte ja orkester võis otsekohe tegevust alustada.

Toila laulukoor tegutses A. Simoni juhtimisel edukalt, nii et saadi mitmes kirikus kontsertidega esineda. See tegi koori laialt tuntuks ja teda kutsuti ka esimesest üldlaulupeost osa võtma. Simon õpetas kontserdikava hästi selgeks, kuid pikk tee Tartusse ja kibe suvine töö ei lubanud kõigile lauljaile kaasasõitmist. Reisiks Tartusse andis Voka mõisnik suure plaanvankri ja oma hobused. Sõitis ainult 11 lauljat ja reis kestis 7 päeva, sellest sõit üksi nõudis 4 päeva. Toila lauljad esinesid koos Jõhvi kihelkonna meeskooriga. "Laulupidu avaldas suurt tundelist vaimustuse mõju ja elustas lauljate püüet", meenutas A. Simon. Tartus tutvunes ta Väägvere pasunakoori juhi D. O. Wirkhausiga, keda palus Toilasse tulla sealseid pillimehi välja õpetama.
D. O. Wirkhaus sõitiski 1870. aasta jaanuaris Toilasse. Teist korda tuli ta 1871. aasta märtsis, kui oli ostetud uusi instrumente, eeskätt klarneteid ja Melzeli metronoom. Wirkhaus tõi kaasa kaks metsasarve ja rohkesti uusi noote, nende hulgas W.A. Mozarti "Reekviem". Ta õpetas ka suurte orkestrite partituure ümber seadma väiksema koosseisu jaoks. Kolmas kord oli Wirkhaus 1871. aasta augustis Toilas; ühtekokku maksti talle tasu umbes 70 rubla. Wirkhausi käis Tartust toomas ja sinna tagasi viimas A. Simon; sõideti hobusega, sest puudus veel Tartu raudtee. Wirkhausi osavõtul korraldati 1871. aasta märtsis kontsert Vaivara kirikus, kus külaline esines väga meeldivalt metsasarve soologa.

Abram Simon sai esimeselt üldlaulupeolt rohkesti õhutust. Ta tunnistas hiljem: "Püüdsin võimalust mööda kõigest osa võtta, mis Eesti ärkamise ajal Tartus ja Tallinnas seltside elus ette võeti". Sagedasti Tartus käies sai ta isiklikult tuttavaks F. R. Kreutzwaldi, J. V. Jannseni, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, M. Veske, K. A. Hermanni, h. Treffneri ja teiste ühiskonnategelastega. C. R. Jakobson käis isiklikult Toilas kohalikku elu vaatamas. Talle meeldis aktiivne kultuuritegevus, kuid rahulolematu oli ta Toila kooliga, kus anti rohkesti haridust, ent saksa keeles.
H. Glass oli saksastunud ja pidas saksa keele oskust eestlaste peamiseks hariduse mõõdupuuks. C. R. Jakobson lubas võidelda selle eest, et eestlane sakslaseks ei muutuks, ja õhutas selleks kohalikku rahvast. 1880. aastail eilas Jakobsoni õde Julie Thomson viis aastat Toilas A. Simoni majas ja elatus eratundide andmisest.
Hiljem sattus A. Simon kooliõpetaja Glassiga vastuollu, nii et tal polnud kahju, kui Glass 1891. aastal Toilast lahkus. Ent Simon hindas kõrgelt Glassi koolitööd, sest õpetaja nõudis lastelt puhtust ja tööarmastust ning töötas ise eeskujuandvalt põllul ja aias. Toila noorsugu sai korraliku hariduse ja oli hiljem tubli talupidamises, mida peeti Glassi õpetuse viljaks. Tuntud vene luuletaja Igor Severjanin kirjutas kunagi, et Toilas, kus ta kaua elas, leiduvat igas talus raamatukogu ja klaver. Glass asutas kooli juurde suure viljapuuaia, mille eeskujul rajati igas talus õunapuuaed, samuti seadis ta koolitalu maad eeskujulikult korda, milles andis eeskuju talupoegadele. Glassi koolitööd takistas vene keele mitteoskamine ja ta rändas 1891. aastal Austraaliasse, kus suri 1920. aasta paiku Melbourne'i lähedal.

Glass juhtis ka laulu- ja mängukoori. D. O. Wirkhausi kutsel käisid Toila lauljad ja pillimehed Tartus, kus nägid "Vanemuise" teatrietendusi ja tulid mõttele, et võiks sedasama Toilaski teha. Näitemängu etendamiseks puudusid aga lava, dekoratsioonid ja muud vahendid. Siiski korraldati 20. septembril 1881 Toila koolimajas pidu Aleksandrikooli heaks. Seks puhuks tehti klassiruumi näitelava ja seati üles voodilinadest eesriie. Pidu õnnestus ja Aleksandrikoolile saadeti 100 rubla, muu tulu jäi kulude katteks. Peol esineti ka esmakordselt näitemänguga (J. Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus"), mille õpetamiseks oli kohale kutsutud Peterburi eesti näitleja Jaan Vodja. Teine pidu korraldati 29. novembril 1881, mängiti jällegi J. Vodja juhtimisel. Vodja käis hiljemgi Toilas abistamas ja esinemas, meeldides rahvale eriti kupleede laulmisega.
Jällegi tuli takistus: kohalik pastor ja ülemkoolivalitsus keelasid näitemängu etendamise koolimajas, sest see olevat kiriklikult pühitsetud hoone. Hakati otsima uut võimalust. 
A. Simon sõitis Tartusse ja Tallinna, kus uuris "Vanemuise" ja Tallinna Saksa Linnateatri lavasid ning seadmeid. Ta kohandas nähtud plaanid kohalikele oludele ja hakkas 1882. aasta kevadel Toilasse teatrimaja ehitama, seejuures pidi lava tulema avaram ja seadmed täielikumad kui "Vanemuises", mis oli ju teatritegemiseks k o h a l d a t u d hoone. 
Juuli alguseks sai esimene spetsiaalne teatrimaja valmis ja Abram Simon oli selle täiesti omal kulul ehitanud. Maja oli 7 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 15x10 meetrit) nin seal oli ruumikas näitelava. Simon valmistas ka teatri mööbli; pehmed vedrudega tugitoolid, sohvad ja lihtsad istmed. 
Ta kutsus Jõhvi pastori Th. Chistophi maja õnnistama, ent kirikumees keeldus: "Põrgu ja pagana maja mina ei õnnista!" - ja "pagan" Simon olevat hoone ise sisse õnnistanud. Hiljem ei võtnud pastor Simoni poega leeri ja noormees pidi selleks Peterburi minema. Pastor Christoph oli üldse igasuguste uuenduste ja eesti rahvusliku liikumise äge vastane, Toila mehed pooldasid aga C. R. Jakobsoni ja korraldasid tema surma puhul leinaaktuse Toila koolimajas.

Toila teatrimaja (peale esimese maja põlemist ehitatud uus, kivist hoone)

Juba 11. juulil 1882. aastal andis Toila pasunakoor uues teatrimajas esimese kontserdi, mille kavas olid koorilaulud, näitemäng "Eksinud inimene" ja muusikapalad. Osavõtt peost oli elav, tulu saadi 161 rubla. Edaspidi korraldati pidevalt A. Simoni "teatrimajas" kontserte ja pidusid. Nõnda esines 24. juulil 1882 keegi muusikamees Josef Scharbagel Münchenist. Esialgu tehti takistusi näitemängude etendamiseks, kuid aasta lõpuks saadi sellest üle. "Eesti Postimees" tervitas Toila rahva algatust ja märkis, et eestikeelset näitemängu harrastatakse peamiselt Tartus ja Peterburis, teistes linnades, ka Tallinnas, tehtavat seda vähe. 

"Libahunt" Toila teatrimajas

A. Simon koostas vanas eas nimestiku oma teatris mängitud lavatükkidest ja sai neid 62, osa olid tal ununenud. Nimestikus leidub tolle aja läbilõikelist dramaturgiat, head ja halba (Koidula "Säärane mulk" ja "Saaremaa onupoeg", Jakobsoni "Arthur ja Anna", Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus", "Kroonu onu", "Mõrsja ja märatsejad", Jannseni "Tuhalabida valitsus", V. Steini "Kivilinad", Kitzbergi "Punga-Mart ja Uba-Kaarel" ning "Pila-Peetri" testament", klassikalisest kirjandusest isegi A. Puškini "Mozart ja Salieri", F. Schilleri "Röövlid" jne.)

"Lõbus talupoeg" Toila teatrimajas

Toila näitemängust ilmus ajakirjanduses palju teateid ja need enamasti kiitsid näitlejate mänguoskust. Tol ajal oli Toila kõrval ainult Tartu "Vanemuisel" kindel etendamispaik, mujal puudusid ka kõige algelisemad seltsimajad, mida hakati ehitama alles sajandi lõpul.

Teatrimaja oli täiesti Simoni omandus, sest ta oli selle ise ehitanud ja puhast raha kulutanud 1508 rubla, ainult mõned talumehed olid teda ehitamise juures aidanud. Hiljem kulutas ta mitmete seadmete muretsemiseks veel 450 rubla, nii et mahutas oma kapitali majasse ligi 2000 rubla, ent tagasi ei saanud peaaegu midagi. Pidude korraldajad maksid talle ainult mõned rublad saali korrashoidmiseks. Dekoratsioonide valmistamiseks tõi Simon kohale Narva linnateatri dekoraatori, hiljem hakkas Simon tema eeskujul ise dekoratsioone maalima ja tegi seda ka teistele seltsidele, nii et teda võib ka üheks varasemaks eesti dekoraatoriks pidada. Toila teatrilaval leidus ka algelist tehnikat valgustuse alal: pimendamiseks lasti plokkide abil alla plekist katted, mis piirasid lambid igast küljest.

Vaade Pika tänava villadele

Toilas suvitas kahel aastal maalikunstiprofessor J. Köler, kes andis nõu Toilasse asutada tütarlaste käsitöökool. A. Simon kavatses selleks maja ehitada ja aitas pidusid korraldada kooli toetusrahade saamiseks. Samal ajal tekkis lõhe Toila seltskonnas: A. Simon ja H. Glass läksid kohtusse muusikariistade omandiõiguse pärast ning kohus mõistis Simonile riistade väljamaksmise. See rikkus lõplikult kahe mehe vahekorra, ja muugi rahvas jagunes kahte leeri. Käsitöökooli jaoks kogunenud 350 rubla määrasid Simoni vastased hoopiski surnuaia kellatorni ehitamiseks ja sellega kadus võimalus kooli avamiseks, pealegi tehti takistusi kooli asutamise loa saamiseks. Vastased levitasid kuuldusi, nagu võiks Simon tulevasest koolist palju isiklikku kasu saada. Tõepoolest olid tema tütred prof. Köleri soovitusel läinud Peterburi keisri ihuarsti Ph. Karelli õdede käsitöökooli õppima ja isa kavatses neid tööle rakendada asutatavas Toila koolis. Nõnda lõppes see hea kavatsus ebaõnnestumisega.

Sellesse majja pidi tulema tütarlaste käsitöökool

Toila hoogsalt arenev haridus- ja kultuuritegevus hakkas 188. aastate teisel poolel allapoole langema. Koolide venestamise perioodil ei suutnud H. Glass üksi toime tulla ja võttis endale abiliseks Tartu seminari lõpetanud Mihkel Kipperti, kellele maksis oma 500-600 rublasest aastapalgast 250, mis oli suureks majanduslikuks kaotuseks. Kippert oli tubli muusikamees (ta sai hiljem tuntuks isegi laulupidudel lastekooride üldjuhina) ja hakkas arvustama Glassi lauluõpetust koolis, mis näis olevat juba vananenud. Tulemuseks oli Kipperti lahkumine Toilast. See suurendas veelgi lahkhelisid Simoni ja Glassi vahel, nii et eriti pärast kohtuskäimist jagunes Toila muusikaline tegevus täiesti kaheks: tegutsesid Glassi muusika- ja laulukoor ja Simoni koorid. Senised muusikariistad jäid Glassi koorile, kuid Simonile maksti osa nende hinnast välja. Simon tellis oma pasunakoorile uued pillid Saksamaalt ja alustas tegevust. Tüli üheks põhjuseks oli ka asjaolu, et Simon hakkas oma teatrimaja kasutamise eest rohkem üüri nõudma, mis ei meeldinud Glassile.

Vahelduseks hakkas Simon viiulikoori asutama. Leidus mänguhuvilisi, kuid puudus raha instrumentide ostmiseks. Osav meistrimees Simon ei jäänud hätta: ta käis Tallinnas viiulimeistrite juures õppimas ja hakkas ise mänguriistu valmistama. Ta tegi kolm esimest, kaks teist viiulit, ühe bratše ja ühe tšello, millega mängiti hulk aastaid, kuni need hävisid 1901. aasta tulekahjus. Instrumendid pidid olema head, sest üks Peterburi suvitaja pakkus tšello eest 1000 rubla, kuid Simon ei raatsinud seda ära anda.

Lahkhelid pidurdasid Toila rahva tegevushoogu, nii et 188. aastate lõpul leidis Simoni teatrimaja vähe kasutamist. "Postimees" kirjutas 1889. aasta alguses, et väljastpoolt võiksid näitetrupid Toilasse esinema sõita, omanik nõudvat saaliüüri 10 rubla õhtu pealt, mis polevat palju ja võivat ennast tasuda. Ka suvitajate trupid esinesid teatrimajas, samuti andsid suvitajad teatrile rohkesti publikut.

Kui 1893. aastal asutati Toila karskusselts "Kiir", siis üüris see Simoni teatrimaja endale koduks, mis selleks hästi sobis. Uus selts hakkas jälle hoogsalt näitemänge etendama; 1893. aasta sügisel esines seal Jakobsoni õde, lauljanna Ida Thomson suure menuga. Ka koorilaul ja orkestrimuusika tegid uusi edusamme. Karskusselts "Kiir" lahkus aga 1896 Simoni teatrimajast ja siirdus hiljem Jõhvi kihelkonna keskusesse.

Simoni teatrimaja tabas viimaks ränk õnnetus: 1901. aastal süttis üks naabermaja, tuli kandus teistele hoonetele ja ohvriks langes ka puidust ehitatud teatrimaja. Vastased arvasid, "et ega nüüd Simon enam teatrit ja kontserti saa teha!". Simoni laulu- ja muusikakoor oli aga eelmise aasta lõpul ametlikult registreeritud "Toila Muusika Seltsiks" (seni tegutseti mitteameltikult), mille esimeheks valiti Simon, ja see võimaldas takistusteta uue teatrimaja ehitamist. Simoni eestvõttel valmis nüüd kolme kuuga uus kivist teatrihoone. Ta kutsus tööle 32 müürseppa, kes olid kaupmees Jelissejevile Oru lossi ehitamas. Juba 18. septembril 1901 korraldati uues teatris näitemänguetendusi. Raske tuleõnnetus õhutas Simonit ja teisi asutama "Toila-Voka Valla Tulekinnituse Seltsi", samuti oli Simon "Toila Heakorra Seltsi" üks rajajaid. Ta kuulus ka Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeskonda ja käis igal aastal kaks korda selle koosolekutel Tartus. 
Abram Simon suri Toilas 1925. aasta märtsis 81-aastaselt. Varsti pärast Simoni surma põles maha ka tema teine teatrimaja.
Abram Simoni mitmekülgne ja energiline tegevus aitasid palju kaasa selleks, et tähtsusetust Toila külast kujunes silmapaistev suvituskoht ning majandus- ja kultuurikeskus. 

Simon ise kirjutas 1920. aastail tagasivaatavalt: «Et Toila
külas praegu 5 seltsi, 4 suurt kauplust, 1 aednik, 2 pagarit, 1 lihunik, apteek,
postimaja ja koolimaja, pimedatel õhtutel lambid tänavatel valgust annavad, peremehed jõuliselt [s. о jõukalt] ja puhtais eluhoonetes elavad, karjalautades
veevärgid, endised viletsad põllud viljarikkad — seda kõike pean mina kõrgema
hariduse viljaks, mis on andnud kooliharidus, laul, muusika, näitemäng ja ühine töö, milles kõik noored peremehed 1863. aastast peale tegevad on olnud ja aluse pannud.»
 
Kõige rohkem teeneid oli H. Glassil ja tal endal, sest nende algatusvõime ja ettevõtlikkus oli kitsastes külaoludes lausa erakordne ning andis hiilgavaid tulemusi. Simonit saatis järjekindlalt väärtuslik eluloosung:
«Töö ja elu on mind alatasa õpetanud ja nõudnud raudne ja mitte järeleandlik olema, ehk küll mõnelgi silmapilgul südame hellus pisara mõne nähtuse üle silma toob.» Muidugi juhtus ka äpardusi ja möödalaskmisi, kuid need ei vähendanud oluliselt lihtsa talumehe elutöö suurt kaalu: Abram Simonit võib kõrvutada paljude XIX sajandi üldtuntud eesti kultuuritegelastega.

Rudolf Põldmäe
Teater. Muusika. Kino nr. 6/1984

Abram Simonist, Hans Glassist ja teistest...