Thursday, May 21, 2015

Üks kirjanduslik suvituspaik

Martsakallaste panoraam




Ma vaatan paadist kiikriga,
kui kaugel on see Saaremaa.
Ei paremat pole kuskil maal,
kui suisel ajal Saaremaal.





Sesse käidavasse rahvalaulu võib igaüks kui raamvärsistikku panna oma kodu nimetuse viimasesse ritta. Eelistatavamad seejuures on rannamaad, ehkki sisemaa kodanikud omagi sünnimaa leiaksid paremaks. Igal sündinul, kasvanul ja mujalkäinul on see õigus.
 
Mina asendan sedapuhku Saaremaa Toila rannaga, mis pole küll mu sünnimaa, kuid korduvalt sisseelatud kolk, - jättes aga kunagisteks teisteks kordadeks rea teisi kirjanduslikke suvituspaiku ja tosina muid rannikuid Narva ja Sõrve nina vahel ja sulgedes välja oma "panoraamiteegist" rea looduskuulsusi, näit. Vahemere kaldailt, mis pildis ja kirjas on ülespuhutud ja kaunimad. Kiidan Toilat. Nimelt "suisel aal". Ei karda ma sellal ja siin saada kolgapatrioodi ja omakiitja nime osaliseks. Kes muu peaks ülistama siis meie maid? Võõrad, keda, hellitatuid, tagasi peletavad meie olemise primitiivsused? Ja on seda puhtam mu omamaakiit, ei ei paberist ma teda ei kutsutud külalisena ega kohalikkude hooldajate poolt meelehäästatud reporterina, kelle kodumaa-uurimisreisid hüvandavad Ginovkerid küpsiste, Lafermeid suitsukarpide, ravilad vannide ja platsmuusika, lokaalipidajad olengutega jne. Neist moodsaist konventsionaalseist timminguist on minu hing ja sulg vaba, päälegi maksan ma igalpool oma päävarju ja kõige muu eest.

Tunnen Toilat viie suve võrra kümne aasta piirides. Ta looduses pole peaaegu midagi muutunud, välja arvatud autode neetud tolm, mida ei olnud kallil hobuseajajärgul, ja pisikesed detailid mõne endise hiilgeelu jäljehoone ärakoristamise ja paari asuniku elamu üleskerkimise näol (mis pisut kipuvad väikekodanlistama maastikku, sest et nende ehitajad hülgavad meie traditsioonilist taluelamu stiili, mis nii ühtekasvanud maaga: iga endise aja taluhoonete kompleks sobis ümbrusse kui orgaaniliselt maa seest välja kasvanu).

Pühajõe kirik
Ja alles on Pühajõe kirik. Valge, kivine ja lihtis kui iganes võib olla üks pretensioonidetu kehv maakirik, päälegi abikirik. Aga ta paistab kätte kaugelt tosinast kaarest, ikka onata tagasihoidlikult ja tõsiselt maalistamas ümberkondsust. Võtke meie maalt kirikud, ja ta jääb vaesemaks: piroresksuselt ja mitte üksi sellelt. Nende tornide ja kivikorpuste kadumisel vaeseneb vaade: ei oli siis enam vaateveerul sihtpunkte ega mälestusil ning mõttel toetuspaiku. Jääb kainus ja laialivalguvus. - Olgu ma päälegi vanameelne selle kirjutamise eest.

Vaade Oru lossile ja kirikule üle Pühajõe
Toila vaatamisväärsuste pääparagraafiks peab üldsus mitte loodust, mis seda tõeliselt on, vaid inimkätetööd, s.o. Oru lossi, mille a. ligi 30 tagasi ehitanud vene suurkaupmees Jelissejev. See ettevõtt ühes planeerimise ja maapinnagi muutmise töödega (ka seda on tolle mehe suurejooneline arhitekt teinud!) ja kohale hoopis teise näo andmisega läinud maksma 20-30 miljonit kuld-rubla - nagu räägib rahvasuu. Vaadata on selle lossi juures ta hiiglaterrassistik, haruldaselt hää valikuga väljavaade Pühajõe oru kallastele ja merele, sireliaedade jäänused ning - lossi enese paratamatu ruineerumine... Väljast seda veel märgata pole, kuid sees sööb müüre ja krohvi niiskus ja kõdu.



Suvila Männikust
Lossi ja aedade alla võtnud Jelissejev kolme talukoha krundid, pargi alla aga paar-kolmkümmend suvilat ühes kruntidega. 
Need talud ja suvilad tegi ta kõigepealt maa tasa, muist suvilaist viinud Pühajõe mõisa (mille ostnud 80 tuh. rubla eest), muist kinkinud ära, isegi kaunis kaugele Kuremäele, kloostri nunnadele, kes nende kingituste eest lubanud jumalat palude, et see vastu kingiks Jelissejevile tütre. Viimasel olnud viis last, kõik pojad, tütart ta tahtnud väga. Nunnade palved mõjusidki, proua Jelissejev toonud ilmale tütre. Ja annetatud suvilad seisavad praegugi Kuremäel. Kogu suvilate kompleksi aga ostnud Jelissejev naabrimõisnikult (et neid siis maha lõhkuda ja ära vedada). See naaber olnud rüütli soost ja hää pummeldaja. Kord vindis pääga ähvardanud ta oma Toilas asuvad suvilad maha müüa 30. tuh. kuldrubla eest.
Kuidagi ulatunud see muinasjutt Jelissejevi kõrvu. Ta saatnud ühe kingsepa kohale müüdavat järgi vaatama. Kingseppki sai aru, et kaup on ostuks väga kasulik ja Jelissejev sooritas selle - naaberparuni hirmsaks kahjatsuseks pohmeluse kainuses.

Siis hakkas Jelissejev miljoneid loopima. Asutas lossi, aiad, pargid, rajas uued kapitaalsed teed, ehitas sillad, grotid, terrassid, roosiaiad, lõi väljavaated, ehitas põlised hooned karjale ja tõuhobuste ning võidutraavlite jaoks, milliseid olnud tal siin 50-60 pääd. Pani käima koertekasvanude sadakonna peniga erihoones ja -pargis. Ja ehitas kauni, filigraanehistatud tornikestega kiriku väga intiimse ja mediteerimisele ahvatleva varikuga selle ümber, määrane paik ongi kõige vähem kannatanud lammutavast sõdastikust ja ajahambast.

Üks kolmest Pühajõele ehitatud sillast Oru pargis
See kõik oli tolle vene suurkaupmehe laiutusnatuuri väljaelamiseks. Seesama natuur, mis Peterburi ja Moskva Jar'ides ja Cubat'des peegleid peksis ja kroonlühtreid purustas või neljakümnetuhande rublalisi raha-pahkameid küdevasse kaminasse pildus, tegutses siin vastupidises suunas: algatas, ehitas, asutas. 
Ja siis ta vedas siia külalisi ja suvitajaid, võõraid lapsi kosuma, kelle hulgas kord olnud isegi üks eksootiline tõmm printsikene, ja pidas enese majas priileibnikke palvetajaid ning pühade lugude puhujaid. 
  
Võimalik, et viimaste hulgas sündiski järgmine palveõe nöökamiskalambuur:
"Korra ühte kaupmehe perekonda tulnud jälle eideke-palverändaja, kes pereemandale puhunud magusat juttu ja valet pühadest paikadest, kus ta kõik käinud. Vestlust kuulnud päält kaupmehe poeg-üliõpilane, ja kui pajataja jõudnud oma jutuga Ararati mäe juurde, kus kõiksugu pühi haudu ja koopaid ja kabeleid olevat, sähvanud noormees küsimuse vahele: kas käisid ka Sarah Bernhardi haudkabelis? Eideke vastanud: kuidas siis, kuidas siis, käisin ja nägin, kuidas nad maetud, ilusasti kõrvuti: siin lamab Saarakene ja siin Bernaarikene, mõlemad ilusasti kõrvuti..."

Oli kaetud alati Jelissejevi laud, viinade patareid ootasid külalisi puhvetites ja laula, kuid ise ta tilka ei joonud, ainult nuusutanud ja hinnanud sortide jaunisust (oli ta ju viinamägede ja veinikaupluste suuromanikuna asjatundja).

Nüüd sellest kõigest loodus oma rahus ja põllutöös, karielajate kellukeste kõlinas ja ööbiku kajavas laksutamises ei anna midagi ära endisest kihavusest, loodus ja tavalised loodasjad on sest kõigest üle. Kuulad neid Jelissejevite-jutte muuseas ja andud kõigele suve, roheluse, põlluvõrsengute, mändide tüvepunetuse ja oksade kapriislikkuse kenadustele ja martsakallastest avanevatele jubedatele vaadetele jalge ette ja hingamist kergendavatele pilgulennutamistele kaugustesse. 

Ning tunned: need geoloogilised vormeeringud ja kosmiliste mõjurite tingitud kasvustiku muuted on olnud ja jäävad, inimene ja sina, lühiajaline suvitaja-sügistaja, kaod, ükski rohukõrs ega puie lehestikus saagiv heinaritsikas ei tunnista su olemisest ega - kadumisest siit. Kõige rohkem: võid lasta enese kord matta siia kehvale kõrgendiku surnuaiale, jääb sust kääbas kohe merd ja taevast mõneks aastakümneks kauemaks kui sa ise.

Loodus võtab oma

Siiski, on meeles omasemaid kohti, kuhu tahaks poetada oma konte. Nii jääb seegi jälg siia vajutamata. - Päälegi on siin küllalt surnuluid puhkamas: kahel tarvitataval surnuaial ja unustatud ning varsienud kääbaste all Pühajõe kallastikul Suure Põhjasõja aastail, millest tunnistavad mõningad muldkantside ja bastioonide rohtunud ja lamestunud jäänused.

Kuid kõnelgem rohkem elust. Kes siin on elanud, olnud ja käinud. Meie suurem tähtsus kui ülalkirjeldatud loss on Toila teatrimaja, esimene eestlaste oma ajalooliselt, ehitatud Abram Simonilt, kes alles kolme aasta eest surnud.

Karl Jungholz abikaasaga. Foto:
KM EKLA, A-167:61 

Kadunud Karl Jungholz, kes Toila Föhrenhofis, üsna kalda äärel ja allika kohal, kaunis põliselt suvitas, käinud mitmeli korrali Abram Simonit usutlemas ja siinset teatriajalugu kirja panemas, kuid on teadmata, kas sellest midagi järele on jäänud. - Räägitakse, et Koidulagi on Toilat külastanud selle teatri pärast, ja Abram Simonil olid kogutud kõik etenduste ja pidude programmid 50 a. jiiksul. Ka algaegne eesriie on säilinud - esimene ese meie tulevase teatrimuuseumi jaoks. 
Maja ise aga on kaks korda põlenud, a. 30 eest ja tänavu31. mail, kuid alumise korra müürid on alles ja saavad uuesti terveks ehitatud, kuigi mitte teatrihooneks, milleks seda maja ammu enam ei tarvitatud. Visad on hävima teatrikivid kõigist teatrikriisidest hoolimata.

 




Igor Severjanin on siia põliselt ankurdunud - mingiks Byroni-kangelaseks. Siin on ta luuletanud mitu kogu, nagu Pühajõgi jt. ja leidnud siit ona feja Ei-ole. Harrastab õngitsemist Pühajões kuni eneseäraunustamiseni. Ka siinsed sirelid on ta värssidesse põlistanud.


Igor Severjanin, Felissa Kruut ja Valmar Adams Oru lossi terrassil
Siuru-päevil tegid siia rännakuid Visnapuu ja Gailit. Eks sellest pajata Amores ja Fosfortõbi. Otsemad kajastused saatis siit Visnapuu värskes värss-kirjas Marie Underile Kehra praeguse Riia saadiku Ed. Virgo suvilasse, kus tookord pesitses muist siurulasi. Gailit ja Visnapuu on siin pritsimajas esinenud koos Severjaniniga. Viimane tegi seda tänavugi, kuid ta ei laula enam oma värsse: on ettekandes muutunud asjalikumaks.

Marie Under on Toilas luuletanud on legendi Taevaminek, rea ballaade: Merilehmad, Rändav järv, Valge lind, sarja hilisemaid sonette j.m.m.
Johannes Semper värsistas siit osa oma Maa- ja mereveerseid rütme ja isegi Kivikas, see ortodoks proosamees, on siin luuletama pistnud (millise rütmis, kuid riimidega produkti ja 1921.a. Päevalehe lissa toimetasin. On olekslenud siin ka näitlejaid ja kunstnikke.

Carl Sarapi ema Anna
Sai meil siin esimest korda suvitatud 1921.a. Anna Sarapi (tuliseks kahjuks ja minugi meelehaiguseks 1923.a. maha põlenud) eeskujulises suvilas, just kirjastaja Carl Sarapi kodu kõrval. 

Neli kirjanikku ühes majas. Joh. Semper noore abielulisena ülal oma leibkonnas, A. Kivikas meie lauas. Muusikatki tegime, kahel riistal: aisakellal ja klaveril. Esimest mängisime paar äkilist lööki enne sööki, teist klahvitas Semper pääle sööki, sooritades Valse triste'i ja Chopin'i poloneesi. "Katskiid" mängisime Kivikaga kas või igal ajal. 
Ta oli selles niisama osav kui kivipildumises ja lutsuloopimises, ja klobis mind turakuks haledal kombel. Kui esimene lähe toodi, siis olin mina selle lahkaja, Kivikas ja Semper assisteerisid. Kivikas õpetas meid ka kirvega kilukarpi avama. Kui metsik see toiming delikatessi kallal ka ei paista - igatahes mitte süütum, kui "lusikaga kotleti söömine" (millega Kivikas poleemikas vastaseid oli töganud), aga päris otstarbekohaseks see osutus. Kivikas oli üldse neil ajul üks taltsutamatu poiss, saapaid ei sallinud varba otsas, kraed kaelas kaugeltki mitte ja jooksis ikka koleda röökimisega üle niidu mere ääre, suplema. 
Röökimise lasi ta lahti eht indiaanilikult, kui perspektiivis oli lõunaks liha - siis rõkkas Toila ta sõjakarjeist: liha, liha! Ja omale ristipojale, C. Sarapi-Odamehe paarikuisele lapsele, viis ta kingituseks sama röögatuse, mille järgi last ehmatuse eest kaitsev ema ukse ristipapi eest sulges. Ei tea, kas Albert o m a Tiitu ja Hennu ka sedaviisi "äiutab" ... -

Siis tuli sügis ja Tarapita ja ärasõit.
Pärast oleme Toilas elanud küll lõbuga, küll hädaga: sügistanud siin novembrini, lumehangedeni - ja siiski endil hää tunnud. Oleme siia tulnud kui koju: jalutama kümneid teid, vahtima vanu ja ikka uusi vaateid ning istuma töölaua taga.

Kõige lähemaiks naabreiks akendest tänavu on: ühe all kolme sammu kaugusel kimalase pesa, teise all paar kaseseent kaskede varjus iga paari nädala takka, sama akna taga viis sammu eemal üks noor kanakull, kes vist rumalusest usaldab istuda vahtraoksal nii sõpruslähedal. Igaõhtusiks külalisteks väike nahkhiir ja suur vanasiil. Räästaalustel pääsukeste pesad. Üks pääsukesist ilmub iga kord, kui kuuri ette lähen puid lõhkuma, ikka ühele ja samale pajuoksale siristama. Kuluks veel ära paar jänest murule ja saakski väike loomaaed.

Paadiga Pühajõel
Merest, kallastest, maastikest, sest kõige tähtsamast ei ole lausunud samahästi kui poolt sõnagi. Teen seda "uusasjalikult", lisades kirjutisele juure rea päevapilte Odamehe osavasti ja väga usinasti siin töötanud kaameralt.

Arthur Adson
Ajakiri "Olion" nr. 8/1930 

Toimetaja märkus: Originaaltekstis ja siin toodud fotod ei kattu, siin on illustreerimiseks kasutatud fotosid toimetaja vabal valikul.

No comments:

Post a Comment