Toila asub kõrgel merekaldal, üleni mändades ja kullatud väljades. Merd mitte armastada on aga võimata sellepärast, et ta on meri.
Meie aknaist paistab ta lõputu sinisus, terashallisus, sirelsus, sidronkollasus, ja kõigi nende värvide vaheldudes, järgnedes, moondudes, võlub ta iga päev.
Vaatad vasemale, joonistub Suursaar ja Tütarsaar, kaljulised, 50-60 versta kaugusel, pöörad silmi paremale - Narva-Jõesuu tuletorn valendub, kuid temani ei ole mitte alla neljakümne.
Aimub uduselt ta taga Peterburg ning kõneldaksegi, et õige hää ilmaga küünivad teravad silmad nägema Iisaki katedraali kupleid ... Jõesuust. Näevad, sest tahavad näha. Soov on aga kõikvõitev, veenav.
Merd ei suuda mittearmastada nagu ei või mittearmastada metsi, järvi, jõgesid - jumala loodust.
Loodust ja kunsti. Kõigis avaldusis. Ning mida jääkski armastada siin maa peal? Harjund loodusega, on raske elada linnas, võib olla isegi võimata.
Inimtühjus - nõiduv, meie päevil - eriti. Loodus on imeliselt ilus. Inimesteta - kahekordselt. Pole ilu, mida poleks rikkund inimene. Kõnelen inimesist üldse.
Ent keset inimesi, sellaseid kaasakiskuvaid, tarvilikke inimesi. Nad erandiks, milleta pole reeglit. Kui inetud inimesed tervikuna! Kui meeldivad eraldi!
Meri põhja pool, idaks - Venemaa, Euroopa - lääneks. Säilub lõuna. Mis temal? Mis märkida lähimaks me lõunas? Peipsi.
"Kaunis on Peipsi järv" ütles Jazõõkov, kes õppinud muide Tartu ülikoolis.
Meilt Peipsini on 60 versta. Raudteeni - kaheksa. Raudtee ja Peipsi vahel mõõtmatud männa metsad. Metsades järvi. Neid 76. Nad on võluvad. Armastan neil viibida.
Jagan oma armastust mere ja järvede vahel. Olen kalur, õngitseja. Merel pole mul ühtegi tegevust; järvedel ei aega puhkuseks.
Asume teele päikese tõusul. Meid on kolm. Möödume ärkavast külast, ulatuv verstani. On täielik sirel-allee.
Sirelit umbrohus - majad. On puhtad, alalises uuenduses. Tänav teeb sämbulisi käänakuid. Ta on kitsas ja kuiv.
Hommiku jahedus. Hommikune niiske sirelite lõhn. Poed on veel sulet. Äsja ärgand apteeker avab akna pärani, ise kühmu tõmbudes ja haigutades. Kalurid viivad võrke. Laskume Pühajõe järskult kaldalt orgu, sammume üle kivist silla, tõuseme vastasolevalle, veel kõrgemalle kaldale.
Org (lagunend kallaste ja nende keskel lookleva jõekesega) mõjub maaliliselt. Tundub miskit Uuralist.
Teeme ringi, läbi minnes vanast jõekohal asuvast surnuaiast, mis uppund rohelisse kuristiku veerel, mille põhjas immitseb oja, ja matkame põllu teed mööda lõuna poole.
Mõlemat kätt meist on majakesed, metsatukad, Luteriusu kirik pimestab päiksekullat valgusega. Õigeusu kirik poolversta tast vasemal tuletab meelde Elissejevi mõisa lähisust. Sääl ta taga asub kolmekordne villa mändade ja kuuskede foonil. Ja juba miskit Krimmist.
Käind neli versta, me jatkame teed Narva-Tallinna maanteel, pöörame paremale, jätame mängukergusega maha kaks versta, kääname vasemalle ja astume järvede metsa.
Siin raudtee roopaid. Hüppame neist üle ja silmame sirge lõunast voolava jõe. Ta pole lai - kaks sülda ainult. Peame minema ta kallast mööda kunni esimese järveni - Pienjärveni - kolm versta, ja säält edasi.
Kuhu? Kuhu tahame. Siin nii palju kiusatusi kui järvi, ja igaüks neist omamoodu meelitav.
Me ei peatu Pienjärvel vaid läheme Isana järvele: temani kõigest kaks versta. Meile vastu jookseb aga kõik aeg väikene jõeke - Vasavere jõgi - voolates omal käigul läbi kahe järve. Ta allikad on kahekümne versta taga, ligi Kuremäe kloostri.
Jõgi läigib päikese käes. Saja-aastane mets. Kauguses sinab Isana järv.
Meid ootab lootsik. Lükkame ta vette, mugavalt asetunud tasse sääme kokkupandavaid õngi ja algame püüki. Kuigi, tõsi küll, ses järves leidub ahvenaid ja särgi päämiselt väikseid ja harva kui nende kaal ulatub naelani, oleme siiski rahuldet püügi rohkusega: igaühele langeb osaks 15-40 kala.
Vahel saame latikagi naelast kolmeni.
Nii veereb päev, ei jõua ümber pööratagi, kui päike juba vaob. Püük lõpul! Nüüd rutata öömajale metsavahi juurde, kes elab lõuna poole pooleteise versta võrra.
Õhtuks tunneme hääd isu, ehk küll kinnitusime kaasavõet vähenõudliku "jahi" söögiga, ja unistame lõbuga klaasist kuuma teega.
Metsavahil on suur mahukas maja. Vaatamata 72 eluaastale on vanamees elurõõmus ja kõbus. Ta on hää kütt ja ta kodus võib alati leida mõne kurvitsa või püü. Ta võtab meid rõõmuga vastu ja viib kõrgesse valgesse "meie" tuppa. Pereema, neljakümne ümber, katab laua, küpsetab me püüki ja peagi istume keeva samovari man, laskudes keskustellu võib olla tõesti sügavmõttelisse - selle tarkusetuse tõttu - armsate, lahkete ja hääde "metsinimestega".
1927. Toila.
Igor Severjanin
* Teatavasti elab tuttav vene poeet Igor Severjanin juba 10 aastat Eestis, Toilas. I.S. on meilgi tuntud kui Eesti looduse laulik ja eesti luule tõlkija vene keelde. Toilas tuntakse teda kirjaniku kalurina.
Toimetus.
No comments:
Post a Comment