Toila - Eesti "Kultaranta"

See oli vanadel kaugetel aegadel, kui Pühajõgi, millel tookord veel ei olnudki nime, murdis tee oma vilgastele voogudele risti läbi põhja paeranna ja sööstis merre. Siis olid veel jõed meie maal vägevad ja rikkad vetest ning järved laiusid kaugele üle oma praeguste piiride, kuid ei olnud inimesi, kes oleksid imetlenud nende toredust.

Siis tulid paljud sajandid, mil kitsas läbipäästav maariba Alutaguse soode ja merede vahel sai koridoriks, mille kaudu toimus laialdane liiklemine idast läände ja tagasi. Rahvad rändasid, sõja- ja röövretked vaheldusid, kaubavoorid voolasid, kuid lõplikult jäi maa, Alutagune, eestlaste maaks, ning rahvuse piirjooneks sai lai Narva jõgi.

Nüüd on Pühajõge tabanud kõigi meie vete saatus - ta jäi vanaks ja kuivas kokku oma kõrgete ja kohati järskude kallaste vahele. Enam ei meelita ta täiskuuvalgel noori neide oma lainetesse, kus viheldes nad vanasti omandasid vastupanematu võlu meeste silmis. Ja alles nüüdseil päevil avastati, et see sügav looklev jõesäng oma lehtpuu-tukkadega ja grandioosse suudmega kuulub looduslikult ilusamate kohtade hulka kodumaal.

Pühajõe suue

Ei olnud neiks avastajaiks ei kehvad Toila ranna kalurid ega naabruse paepinna talumehed. Nagu pikkade aegade kestel Pühajõgi oli näinud mitmeid rahvusi endale ihaldamas ta kaldamaid, nii ka seekord: need olid enamuses vene õpetlased ja ärimehed, kes tüdinuna linnatolmust siin leidsid rahu, ilu ja tervisliku ümbruse. Neid veetles alati-liikvel meri oma avarusega, oma lõputute värvivarjunditega ja metallilise heliga samavõrra kui metsik, kiviklibu-luidetega kallas kõrge ja järsu pankranniku all. 

Nad rajasid suvilaid Toila osoonirikkale nõlvakule, miljonär Jelissejev ehitas k.o. sajandi algul Pühajõe imposantsele suudmele suurepärase Oru lossi oma kauniste merele avanevate terrassidega ja laialdase pargiga. 

Vaade Oru lossile üle Pühajõe möödunud sajandi 20-ndatel aastatel

Vabariigi algusaastailgi lõi siin elu lõkkele ja sireliküllase Toila nimi sai tuttavaks üle maa. Kuid peagi vaibus see hoog - koht oli liiga rahulik ja majesteetne. Elu kandus teisale, kus võidi pakkuda enam liikumist, inimesi, kära, komforti ja üllatusi.

Ristmik Villa Inda juures (praegune Meretare), kus ristusid Tallinnast Peterburi ja Jõhvist Toila randa viivad teed

Toila oma suvimajadega, räimesuitsetamisahjudega all orus, Oru oma mahajäetud lossiga, ning Pühajõe küla oma väikese pidulik-valge kirikuga jäi uuesti elama omaette elu. Näis, nagu oleksid jõud, mis algasid siin teoks tegema ilu ja vägevuse suurejoonelist kavatsust, pidanud lahkuma töö juurest, enne kui nad jõudsid selle lõpuni viia. Nii seisiski ta senini, poolelijäänud gigantne loomingukatse, kus rohtusid kõnniteed ning tuuled ja vihmad murendasid ehitiste paasi. Nüüd, mil Oru  loss oma maadega läks riigi omandusse, tõotab elu uue hooga tagasi tulla siia kaunisse kohta. Kuid sellest hiljem.

Siirdume veidi kaugemale rannast, Pühajõe küla poole. Tasaselt teelt kahele poole laiuvad korrapärased väljad, kus paeklibu vahel vähe on ruumi mullale. Võib imetleda seda vaeva ja püüdlikkust, millega on kultuuristatud oma loomult viljatut pinnast. Mees, kes läheduses pikkamööda künnab lausa valendavaid kive, rappub vahetpidamata adrakurgede küljes. Aga lõikuse ajal ei tohi ükski viljapea kaduma minna, sest maad on vähe ja leiba ei saa hõlpsasti. Ainult kartulile meeldib see kohe ja lubjane pinnas, ja neid kasvab seal naerisuuruseid.

Pühajõe org. Paremal Sillamägi talu hooned 1935. aastal

Järsul Pühajõe veerul asetseb väike kalmistu, lihtne ja uhkuseta. Paetarast piiratud rahupaika katavad õitsvad põõsad ja vööni rohi, kuhu upuvad madalad ristid ja eksivad teedki. Siin puhkavad surnud, kes ei katsu oma mälestuse toredusega valitseda elavate üle. Siin on surm valus paratamatus, kibe allajäämine, mida parem on unustada. Kuid siiski - kalmistul on piiratud eriosa, kõige korraspeetum, ainult kahe nimega perekondadele. Jutustatakse, et mõnikümmend aastat tagasi üks naine viinud sinna toitu oma surnud mehele ja pojale, mida ära söömas käinud paar hea isuga vembumeest.

Kes jõuakski mälestada kõiki surnuid! Siin Pühajõe kaldal on pastor Kelchi jutustuse järgi Põhjasõja ajal põrganud 8000-pealine vene eelvägi põrganud kokku Rootsi Raudpeaga. Oletatakse, et siin viiski kaval talumees Tehvan Rabe rootslased mööda käärulist jõeorgu venelaste selja taha, mille tulemuseks oli hiilgav võit. Vanade reduutide künkad jõe kaldal on ainsad tunnismehed tolle suure aja sündmusist.

Vaade Pühajõe kirikule Voka poolt. Paremal tee ääres asus kauplus

Samas jõe nõlvaku roheluses asetsevad küla ja kirik - kallastel põllud ja heinamaad orus. Vaatamata maade väiksusele ja pinnase kitsidusele Pühajõe sageli värvitud talud kesk aedu jätavad ennem jõuka kui kehva mulje. Külluses hooned on korralikud, eluruumid puhtad ja meeldivalt sisustatud, leidub klavereid ja raadioid. Näib, nagu oleks meri, see kõikide rahvaste vaba ühendustee, lasknud inimestel laiemalt maailmast osa saada. Meeste ettevõtlikkuse tõttu valgustab enamus Pühajõe külast omi hooneid ja õuesidki elektriga, mis on toodud eemalt.

Pühajõe küla Nõmmelohu talu 1913. aastal

Karmim loodus nõuab inimestelt suuremat visadust ja püüdlikkust. Rannarahva iseloomugi paistab lähedane meri olevat heitnud oma helgi - nad on rahulikud, pealt jahedad, pikaloomulised, aga tormivõimalusega südames varjul. Vendlustunne, mis valitseb merel, on nendesse istutanud palju suurema seesmise soojuse ja abivalmiduse teiste inimeste vastu, kui seda leidub liiklemise ristteil, kus varade ahnitsemine ja jagamine võtab enda alla kõik meeled.

Seguks rahvastikule on vene aeg siia kandnud slaavi elementi, mis vaatamata kauasele kohaelamisele pole pärisrahva keelest pea midagi õppinud.

Paadikuurid ja suitsuahjud all rannas

 Kalur, kes heidab vette oma võrgud, annab mere hooleks kogu oma varanduse ja sageli elugi. Kaotus, mis teda võib tabada äkilise tormiga, polegi väike: uus mootor-kalapaat maksab üle 1000 krooni, iga rüsa ja võrk mitte alla 300 jne. Keskmise kaluri varustis võrdub umbes keskmise põllumehe taluga. Paari aastaga rikub ja kõdundab meri sel määral, et nad vajavad parandust ja uuendust. Seda kõike ja veel lisaks ülespidamist peab jälle tagasi andma meri.

Sõidame merele. Ühetoonilise mootori popsumisega, visalt ja rütmiliselt heitub paat valgeks tõmbuvaile laineharjule ja pritsib õhu niiskeks. Eemalduv järsk klintkalda viirg särab päikesepaistes, rõõmus ja kodune. Tema taha jääks nagu varjule kõik, mis oli enne ja ainsaks kindlaks kohaks on kiikuv paadiraasuke jalge all. Silmapiiri taga on peidus tulevik.

Vaade merelt. Kaldal paistab Oru kodumajanduskooli hoone

Väike õõtsuv korgiplokk tähistab kohta, kuhu on heidetud võrgud. Mootor peatub, varsti on paati tõmmatud rüsapära ning paadi põhjal hüplevad õrnasoomuselised siiad ja tigedad ahvenad. Edasi teise, siis kolmanda rüsa juurde. Ei, täna ei ole meri helde. Ja lõhi armastab enam kevade ja sügise karmimat merd ning on peidus. Kaluritel on suvitus ja nad tukuvad tagasiteel.

Krigisedes ronib paat üle madala kivise põhja kaldale ja me heidame pilgu suitsevale "vabrikule", kus valmivad kuldläikelised suitsusilgud. Ruumikas laudhoones on rida madalaid, maasse kaevatud koldega ahje, kuhu lehtpuu suitsu kätte raamidega lükatakse traadi otsa aetud räimi. Tund või paar suitsu lahtiselt, siis veidi enam haudumist suletud uste taga. Värskel suitsusilgul on võrratu maitse ja tast niriseb sõrmile rasva.

Mööda ranna kivivallidest ja kuivavatest kalavõrkudest siirdub rada Pühajõe suudmele, kus valendab kaugele merre ehitatud Oru sadamasild. Siia toovad laevad ehitusmaterjali lossi jaoks.

*

Hiljuti omandasid eesti vabrikandid Toila lossi ühes temale kuuluva maaga ja kinkisid riigile. Nüüd on riigi poolt asutud lossi täielikule kordaseadmisele, kuna ta viimaste aastakümnete kestel oli jäetud endise omaniku poolt hooletusse ja hakkas lagunema.

Riik kavatseb lossi ehitada suviseks riigipea esinduspaigaks, nii nagu on Soome presidendi suviloss Kultarantas, Edela-Sooma rannikul, supellinna Nantali lähedal, mille ehitas Soome omaaegne rikkam mees A. Kordelin. Peale selle, kui vene sõdurid ta 1917 metsikult tapsid, läks loss hiljem Soome riigi valdusesse.

Juba käesoleva aasta varakevadel algasid parandustööd ja käivad terve suve läbi täie hooga ning tööliste arv on tõusnud poolteisesajani. Seal on müüritööde mehed eriartellina - need on Mustvee venelased, kes on üle maa tuntud müüritöölistena, puusepad Narvast ja Tallinnast ning hulk inimesi kohapealt. Suvel, nüüd käib töö peamiselt lossi välimuse kallal: on ümberehitusel rõdud, terrassid, krohvitakse ja värvitakse terve ehitis kuni tornini - kuna siseruumide kordaseadmisele - neid on lossis poolesaja ümber - jõutakse alles tuleval aasta.

Hoopis raskeks kujunes remonttööde juures tarvismineva materjali ligivedamine, sest loss asub kõrgel Pühajõe kaldal. Materjal tuuakse kohale kas raudteel Toila jaama, kust randa 10 km, või laevaga sadamasse: mõlemat teed saadud koormad tuleb aga veoautodel vedada väga järsku teed mööda üles. Seal ei jää autojuhil muud kui järsul mäkketõusul pöörata auto ümber ja liikuda raske koormaga tagurpidi edasi, kuna auto tagurpidikäik on kõige tugevam, kusjuures auto kõrval abivalmid mehed kaasas käivad, kes libisemise korral autoratastele puud ette seavad.

Ümberehitus- ja korraldustööd on käsil ka lossi ümbruses: siin tuleb hoolitseda aedade, peenarde, parkide, teede ja kõrvalhoonete eest, mis samuti nagu peahoone isegi olid ajahambast tublisti rikutud. Lossi lähedale ehitatakse ka põllutöökooli hoone, samuti hooned vajalise personali ja väeüksuste jaoks. Ehitustööd lähevad riigil üsna kulukaks ja viiakse lõpule alles 1937. aastaks.

Oru loss peale renoveerimist

Nii muudab Toila jälle oma nägu ja ilmet - muutudes riigipea suvekoduks ning saades sellega ühtlasi eesti maastikuilu esinduskohaks. Ja selleks on ta kohane: kõrge kaljune Viru rand, ühel käel sinise lahega - teisel, all Alutaguse lõputute soode piiril asuva tööstuskeskuse, Eesti Ruhriga.

Lossi lähedal aga, järskude kallaste ja vee poole kummardunud puude vahel veeratab Pühajõgi oma voogusid, mis tulevad Virumaa suurtest soodest ja rändavad Soome lahte, sosistades jutte möödunud aegadest ja nendest tormidest, millest on pidanud läbi käima selle jõe maa ja rahvas.

E.R. 

Tänapäev 08/1935