Toila pritsimaja ehitamisest

1902. aasta suvel põles Toila mõisa viljarehi ja Toila tuletõrje oli seda kustutamas. Tolleaegne Tuletõrjeühingu esimees oli Andreas Brückmann, rahvuselt lätlane. Tuletõrjel tekkis idee endale maja ehitama hakata. Brückmann, ärimees ja omades hea suuvärgi, noris Järve mõisaomaniku v. Theeni käest, kellele kuulus sel ajal Toila mõis, kus tuletõrje 1902.a. tuleõnnetuse puhul abiks käis, pritsisara ehitamiseks palke ja ka maaplatsi maja alla. Küla vahel oli üks kitsas riba maad. Theen kinkis selle seltsile ja kuigi palju palke. See maariba vahetati Adam Sarapiga ühe neljakandilise maatüki vastu tema karjakoplist, kuhu siis maja kavatseti ehitada. 

Toila Pritsijaoskond demonstreerimisel 4. augustil 1929.a.

Kõik selleks ettevalmistamine ja ehitusmaterjali juurde muretsemine võttis aega. Nii saadi ehitust tegelikult alustada 1904. aasta kevadel. Ehitama palgati Abram Kreismann, Johannes Kokkamaa ja Madis Kruut. 1904. aastal algas Vene-Jaapani sõda ja suvel mobiliseeriti Toilast osa tagavaraväelasi sõtta. /.../
Mobilisatsiooni päevaks oli pritsimaja juba katuse all, põrandaid, lagesid, uksi ja aknaid veel ei olnud. Üks ehitajaist, Kokkamaa, läks sõtta, aga Kreismann ja Kruut tegid maja valmis.

(Hans Kalle mälestustest)

Voka valla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu Toila kogu vararaamatus leht 10 on kirjas:
1904 omandatud pritsimaja, palkseintega, ühekordne, hind 10000 kr. ja 1928 omandatud pritsikuur, laudehitus, paasist otsehtiusega, hind 805,10 kr. seisuga 1. jaanuar 1940.a.

Toila pritsimaja, tuletõrjemaja, seltsimaja enne 1934.a.

1953 või 1954 on peale põhjalikku remonti hävinud tulekahjus lava, raamatukogu ja saali osa. Säilinud on taastatuna jalutusruumi ja teiste kõrvalruumide osa. (tulekahju aeg on vaidlusalune)

Viru suvitusrand

TOILA

Oma haruldaselt kauni looduse ja kõrge seisukoha tõttu merepinnast, mille tagajärjel õhk iseäranis kuiv ja kosutav, on Toila-Oru väljapaistvam suvituskoht Eestis.

Toila asub Jõhvi jaamas 8 km põhja pool, Soome lahe kõige kõrgemal kaldal. Maariba kõrge merekalda ja ranna vahel, mis kaetud lehtpuumetsaga ja muruplatsidega, on nagu loodud suvitajaile jalutus- ja puhkekohaks. Äkiline kõrge kallas hästi korrashoitud allakäiguga tuletab meelde paljude üteluse järele Krimmi lõunakallast. Ülendav on vaade merele, kus paistavad saarte siluetid. Siin kõrgel seistes on huvitav jälgida varjude mängu merel, mis vaheldub mitu korda päevas ja mis iseäranis ilus päikese tõusul, loodenemisel ja tormi ajal.

 Just Toila külje all asub Oru loss kena pargiga, milles võib leida pea kõikide kodumaal kasvavate puuliikide esitajaid ja mis praegu seltskonnale vabalt tarvitada.

 

Pargist läbi tõttab kiirel jooksul sügavas orus Pühajõgi ja voolab merde.

Ütlemata ilus loodus meelitas Toilasse juba ammu kirjanikke ja kunstnikke seda loodusilu nautima. Kuid mitte ainult kirjanikkude ja kunstnikkude tähelepanu osaliseks ei jäänud Toila. Kuiv osoonirikas õhk ja muud koha iseäraldused nii looduse kaunisuse kui ka kliima suhtes olid juba mõnikümmend aastat tagasi Tartu ülikooli professorite tähelepanu Toila peale pööranud ja õigusega nimetati Toilat juba siis õhukuurordiks.

Üksikud teadusemehed ehitasid omale siia kenasse männimetsa suvilad ja kasutasid suvist vaheaega siin puhkuseks ja kosumiseks. Hiljem, aastat 20 tagasi, ehitas Peterburi miljonär G. Jelissejev Pühajõe kaldale suurepärase lossi ja elas siin suvekuudel oma sõprade, Peterburi tuntud intelligentsi keskel. Veel hiljem asusid Toilasse suvitama Peterburi ja Moskva arstid, professorid, mitmesugused muud teadusmehed, riigimehed ja aukandjad. 

Igor Severjanin

Vene kirjanikkudest elasid siin viimastel aastatel F. Sologub ja Igor Severjanin, meie omadest H. Visnapuu, A. Gailit ja teised, kes nii proosas kui luules küllalt ei jõua kiita koha iseäralist kaunidust. 

Enamus rühmituse "Siuru" liikmeid on olnud sagedased suvitajad Toilas ja siin loonud kauneid luule- ja proosapalu Eestimaa kaunist loodusest.

"Siuru" , 1917 
Ülemises reas seisavad vasakult kunstnikud Peet Aren, Otto Krusten.  

 Alumises reas istuvad vasakult Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, August Gailit, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu .

Mitu head aastat suvitas Toilas ka unustamata Eesti Vabariigi rajajate väljapaistvam liige Jaan Poska.

Toila kui kuurordi otstarbekohasuse tõendusena võib nimetada seda, et aastat 20 tagasi G. Jelissejevi poolt dr. Rosendorfi soovitusel ruumikas sanatooriumihoone ehitati ja tarvilise sisseseadega varustati, nii et sanatoorium pea oma heategevale tööle oleks võinud asuda, kuid arusaamatuse tõttu likvideeriti hiljem see asutus. Võib loota, et tähendatud idee millalgi teostatakse, kui leidub ettevõtlik energiline arst, kes asja juhatamisele asub.

Praegu ei saa Toilat suvitajaile soovitada kui tähtsat kuurorti igasuguste mõnusustega, soovitada võib teda aga julgesti isikuile, kes janunevad rahuliku puhkuse järele pärast mitmesuguseid linna askeldusi. Nõrgenenud organismiga inimesed leiavad siin kosutavat õhku, rahu ja rammusat toitu, võivad siin puhata nii hingeliselt kui kehaliselt.

Soodsas kliimas kosuvad õige ruttu need, kes raskeid haigusi põdenud, leiavad kergitust verevaesed, kroonilise mao- ja muude sisemiste haiguste all kannatajad, ergu- ning südamehaiged. Haiged, kes vajavad veega arstimist, võivad soovi korral saada külmi ja sooje vanne meresoolaga, okase-ekstraktiga ja süsihappega. Arstirohud on saadaval kohalikus apteegis. Sealtsamast saab ka teateid arstide kohta, kes suvekuudel on valmis suvitajaid ravitsema.

Merevesi on selge, puhas ja soolane, sest pole suuremat mageda vee juurevoolu jõgede kaudu. Vee temperatuur on 15-18 kraadi. Õhu temperatuur on päeval soe, õhtutel, eriti peale vihma, vahel alla keskmise, mispärast on soovitav suvitajail soojemad riided kaasa võtta.

Toitluse küsimus on Toilas võrdlemisi lahe, sest toiduaineid nagu piima, võid, mune jne saadakse odavalt esimestest kätest, kuna liha ja aiavilja toimetavad suvitajaile koju kätte ettevõtjad. Lähedal olevaist taludest saadakse soovi korral alati ühe aja sama lehma piima, mis iseäranis tähtis on laste toitmisel.

Lõbustuste eest hoolitseb kohalik seltskond. Asub ju kesk suvituskohta ruumikas seltsimaja, kus pidusid toime pannakse kohalikkude asjaarmastajate ja sissesõitnud artistide poolt eesti ja vene keeles. On oma puhkpillide orkester, mis asutatud umbes 60 aastat tagasi.

Ei puudu ka võimalused jõel õngitsemiseks, metsas jahipidamiseks ja merel sõitmiseks kas purjekal või mootorpaadis.

Kiriku sõpradel on tarvitada kohalikud luteri ja apostliku usu kirikud, kus jumalateenistusi peetakse eesti ja vene keeles igal  pühapäeval.

Kõige selle juures, mis Toila suvitajaile pakub, ei nõua ta neilt kuigi suurt ainelist kulu, sest umbes 60 suvilat, mis Toilas väljaandmiseks on olemas, on varustatud tarvilise mööbliga, köögi-  ning lauanõudega ja ei ole mitte kallid.

Suvitajate kohale sõidutamiseks ootavad Jõhvi jaamas ühe- ja kahehobuse voorimehed, keda ka enne võib välja tellida telefoni ehk telegraafi teel Toila postkontori kaudu suvituskoha Heakorra Seltsilt. Kui sõitja pole jõudnud hobuseid tellida ja neid ka jaamas ei juhtu saadaval olema, siis võib Jõhvi hobuse-postijaamast saada kas hobused või auto.

Kõigist ülemaltoodust selgub, et Toilal tema loodusliste ja kliimaliste iseäraldustega kuurordi tulevik veel ees on, kuid ta võib juba praegugi olla kenaks puhkekohaks igaühele, kes soovib suve mööda saata mereranna vabas looduses.

Üksikasjalisi teateid suvituskoha üle annab Toila Heakorra Selts, Toila kaudu.

Koostanud E. Rosenberg

Rakvere 1923

Waba Maa 1922

Toila

Toila asub Virumaa mererannal 18 versta Jõhvi raudteejaamast kaugel. Tee viib sinna läbi laua metsa ja kui saab sellest läbi, tundub kohe, et oled sattunud kui uude idüllilisse ilma, mis eraldatud muust ilmast. Nii iselaadiline paistab kogu ida maastik. Ilusamad pildid avanevad Pühajõe kallaste ümber, mis Severjanini poeeside  läbi tuttav. Jõgi jookseb sügavas orus, jookseb kohinaga nagu ei jookse  ükski kodumaa jõgi peale koskede. Mäekallakud kahel pool jõge tuletavad elavalt meelde "Liivi Schweitsi" Lätis Segevoldi ümbruses. Mõnes paigas tõuseb paekallas jõevoogudest seinana ja ühe niisuguse seina kohal üleval on ilus Vene vürsti Jelissejevi loss, mis stiili ja ümbruskonnaga kokkukõla poolest vaatamisvääriline.

Toila vaade. Ca möödunud sajandi algus.

Merele laskub kallas kohati äkiliselt paesinana, mis umbes 150 sülda kõrge. Kaldajalale on meri kuhjanud aastasadade jooksul suurd kivide kuhjad ja vaod. Ju ilus on seal meri, et ei tunne ära meie Läänemerd, mis muidu igalpool sünk nii Pärnus, Haapsalus, Soomemaal kui ka Tallinna ümbruses. Seal ainult võib näha, et põhjendatud on Severjanini ülistus Läänemerele, et ta olla "meeldivam, meeldivam kõigist meredest."

Supelrand on Toilas ka väga hea, sest keskmine veetemperatuur supelushooaja kohta on 18 kraadi.

Suvimaju on Toilas veel vähe, kuid korteripuudust pole seal siiski. Ja elu ei tule kallim sugugi, kui mujal, võibolla tuleb ehk odavamgi kui Naroova-Jõesuus.

Toilale kui suvituskohale võib eeldada ilusat tulevikku, kuid samuti huvitav oleks ta ka õpi- ja lõbureisijatele - mulje, mis Toilast kaasa viid, on unustamata.

Lõpuks veel Jõhvi alevist mis asub paar versta Jõhvi jaamast kaugel. See on kasvav alevik, kus tähelepanemiseväärt kohaks on edn. Jõhvi mõisa, praegu aelviku park, mis rikas kõnniteedest igivanade pärnapuude all.

Alevis leidub uuestiavatud eeskujulik korralik võõrastemaja "Toila, mille järele reisijad seni puudust tundsid.

Waba Maa, nr. 162 15. juuli 1922

Toila noored 20. sajandi I veerand.

Voka suvituskoht

Voka, mis asub Eestimaa rannaplatoo ühel kõrgel kohal, on rikas igast liiki ja pakkuma sedaviisi mitmelaadset ainet ühteaegu esteetilis-kunstiliseks naudinguks kui ka teaduslikuks stuudiumiks - seda nii maastikumaalijale, loodussõbrale kui ka uljastele turistidelegi. 250-300 jala kõrgusel merepinna kohale ulatuva järsus kalda pangas paljastuvad siin nii pae-, savi kui liivakivikihid ja loodusjõud on aastatuhandete vältel sellest välja murdnud rahne, mis nüüd veepiiril lamamas. Siin-seal näeme kiirete ojavoolude poolt maapinda uuristatud sügavaid ürgorge, kus geoloogi silm märkamas maa-mereprofiile ning millede ülirikas vegetatsioon paelumas maalijaid.

/.../ Mõned paigad meenutavad siin miniatuurselt Rugenda ürgmetsastseene, mõned aga kohtasid Pitka ja Uttenwalli ümbrusest /.../

Üht jalgteed, mis kulgemas piki kaldajärsakut üle Middendorffi panga (Middendorffs-Höhe, mis on olnud kuulsa Siberiuurija lemmikpaiku) lääne suunda, jõuame 3-tunnise jalutuskäigu järel Oru meiereini (Meirei Orro).

Üks pea 12 jala kõrgune ning 25 jalase läbimõõduga rändrahn on tähistamas seal Pühajõe orgu ning kohe selle järel aga üks võimas jalakas pakkumas (oma 50 jalase läbimõõduga) rändajaile kaitset ja varju.

Kahe tunni järel jõuame Toilasse, kus on võimalik ronida 300 jala kõrgusele ulatuvale järsakule /.../

Vaatepilti võib mõnes suhtes võrrelda kaljudega Elbe ääres, kusjuures siinne vaade siiski võimsam ja seda eriti päikeseloojangul, mil õhtupuna peegeldub merepinnalt. Rändaja võib leida siin puhkekoha, maitsekalt kujundatud pavijonist, kuna romantiline park on kulgemas poolmetsikuna piki kaldaäärt.

Kui minna veel veerand tunni jagu edasi, näeme kaljukünkalt mere kohale ehitatud mehhanismi, mis on mõeldud rannalt küttepuude vinnamiseks - veeraks üle selle jooksva tugeva topeltketiga /.../

Edasi jõuame platoopealset jalgrada pidi lubjaahjuni, mille tarbeks see küttematerjali ülesvinnamise mehhanism mõeldudki. Kohe selle taga veevaeseks tõmbuv, kuid kevadeti ning sügiseti küllalt kahe joana 200 jala kõrguselt alla mühiseb. 

Veel tunnike matkamist ning te jõuate Sakale, kus etteulatuvale kaljurannale ehitatud maitsekas suvemaja, kust avanemas kaunis vaade nii merele kui romantilisele mõisapargile./.../

Nii, et kui Vokalt lääne poole liikudes võib patisaks saada elamuse eelkõige suurejoonelisest loodusest, siis Vokal saab paeluma teda eelkõige romantistlikus vaimus rajatud park koos aiaga; ka võib leida ta siinse külalislahke pere poolt lembet vastuvõttu. Too, kes aga salongielu ihkab, peab liikuma ida poole - Sillamäele või Merekülla /.../

Sillamäel on nüüd 15 puidust suvemaja ja lisaks majandusehitisi, Merekülas on neid 30 ringis - kõik nad on maitsekalt ja soliidselt ehitatud ning seetõttu hinnas. Uus salong avas uksed alles selle hooaja algul, kusjuures avamist tähistati balli ja tulevärgiga.

"INLAND" 28. juli 1852 (kirjaviis muutmata)

(tõlge)

Mõisad

KONJU mõis (Raustfer)

Konju mõis pärineb 17. sajandi esimesest poolest. Läbi kahe sajandi kuulus von Pröbstingite perekonnale. 1826. aastal müüs ooberst Friedrich von Pröbsting mõisa 73 000 rubla eest Peter Benjamin Michelsinile. 1833. aastal läks mõis edasi Benedich Crameri valdusesse. Kuid juba 1841. aastal oli Konju mõis uuesti müügis. Selle ostis kapten parun Otto von Rosen. Rosenite valduses püsis mõis kuni 20. sajandi alguseni. Lihtne ühekorruseline puidust kelpkatusega hoone pärineb just nende ajast. Mõisa viimased omanikud olid Sofie Jermolow (sünd von Rosen) ja Katherine von Baer (sünd von Rosen).

Konju mõisa pehoone on hävinenud. Osaliselt ümberehitatuna on säilinud elegantne kuivatihoone.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone säilunud osaliselt. Tänapäevane ehitus on väiksem ühekordne puithoone, mis kaetud tõrvapappkattega lameda kelp katusega. Varasem kõrge viilkatus, samuti kogu kõrge pealisehitus hoone keskel risti pikiteljega on hävinud. Alles on üks algsetest ukseavadest tagafassaadis: lameda kaaravaga ja valgmikuga uks. Hoone pärines enne kaasaegseid ümberehitusi XIX saj. II poole keskelt, kuid temas leidub veel osi vanemast ehitusperioodist: võimas korsten (algselt mantelkorsten?), mis väljub katusele massiivse korstnapitsiga, kaunistatud karniisidega. Selle vanema hoone vundamendiosi leidub ka hoone pikendusel. Hoone osalt korteriks, osalt tühi, rahuldavas seisundis. Kõrvalhooneid rikkalikult, kuid enamus varemeis või ümber ehitatud. Olulisemad on:
Hoonetegrupp, milles ait-kuivati. Neist ait (?) kujutab endast pikka paekivist krohvimata ehitust, millel laastukatteg kelpkatus, lihtsa, laia räästakarniisiga. Hoone esiküljel kaaravaga uks ning keskosas kõrgete kaarsillustega neljale neljatahulistele tulpadele toetuv kaaristu. Hoone võib pärineda
XIX saj. II poole algusest. Selle hoone vasakule otsale ilmselt veel XIX saj. II poole keskel või lõpul Püstitatud pealisehitus, mis muutunud iseseisvaks, imposantseks historitsistlikuks ehituseks, teostatud pseudoklassitsistlikus laadis. Hoone on kuivati, kolmekordne, ruumidega ka lakas. Alumised kaks korrust kujundatud rusteeritud seinapinnaga ning lõpetatud laia, liigendatud vahevööga. Ülakorrus kõrge, omab esi- ja tagafassaadil nelinurksaid suuri aknaid või petikuid. Otsafassaadis samad aknad kas suurte ja kõrgete petikutena või kitsaste, kõrgete akendena, kaetud kõrge kaarsillusega. Akendel ja petikutel laiad, profileeritud ehisraamid. Hoone lõpetab viilkatus, mis toetub kogu ehitust ümbritsevala laiale ja tugevalt eenduvale profileeringuga ning jõulise hammaslõikega kujundatud karniisile. Kuivati paikneb pargi keskväljaku suhtes aktsenteeritult. Ehitus halvas seisundis, ümberehitamisel.
Laudad moodustavad suure ehi tusrühma, kus leidub XIX saj. keskelt paekiviehitusi kuni sajandi lõpu maakivi ja paekivihooneteni. Valdavalt kas rekonstrueeritud või varemeis.
Sepikoda on maakivist krohvimata ehitus, mille nurgad ja akende-uste avad lao tud paekivi st. Hoonet katab madal, kaasajal eterniitkattega viilkatus. Ehitus pärineb XIX saj. lõpust.
Rehi on väga suur paekivist krohvimata seintega hoone, kaetud laastukattega kelpkatusega. Seintes tuulutuspilud. Hoonele on keskosas risti juurde ehitatud lahtise läbikäiguga juurdeehitus, mille laiade paekivitulpade vahed täidetud. Püstlaudistusega ehitust katab madal viilkatus. Hoone algne osa ilmselt XIX saj. II poole keskelt.
Park asub peahoone küljel ning on avara, hõreda istutusviisiga. Omab vabakujulise planeeringu, avara ovaalse väljaku keskel, mis orienteeritud ait-kuivatile. Peahoone ees seevastu asus ehisaed, piiratud puudest. Neid ka majandushoonete piirkonnas. Valitseb saar, vaher, ei puudu ka kuused. Park võib pärineda XIX saj. II poole keskelt, maha jäetud, kuid rahuldavas seisundis. 

Külastatud ja pildistatud 1972. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv 

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=198

Foto portaalist Eesti mõisad. Sügisel 1999.

Rohkem pilte: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

PÄITE mõis  (Peuthof)

Esmateated Päite mõisast pärinevad 1534. aastast. Läbi aegade on mõis kuulunud Narva Jaani kirikule.

Peahoone on hävinud, varemetest järeldub, et oli väiksem kivihoone.

Kõrvalhooned samuti kõik varemeis või jäljetult hävinud kruusakarjääri rajamise tõttu. Olulisemad ehitised on:

Ait -ühekordne kõrge paekivihoone, krohvitud välisseintega, oli kaetud S-kivikattega kelpkatusega, omades profileeringuga räästakarniisi. Kogu ehituse esikülje moodustab 3 avaga kaaristu, mis ühe avaga avaneb ka hoone külgedele. Kõrge kaarega sillused toetuvad neljatahulistele tulpadele. Hoone otsafassaadide seinapinnad liigendatud kahe suure nelinurkse petikuga.

Hoone kordab Olgina mõisa samalaadset aita, pärineb XIX saj. I poolest. Kaasajal varemeis.

Laut - moodustab range, neljalt küljelt hooneatatud ruudu, sisehooviga. Kaasajal ulatuslikult ümber ehitatud.

Tuulik - suurem kooniline hollandi kivituulik, omab 4 korrust.

Kaasajaks säilunud tuuliku müürid. Võib pärineda XIX saj. keskelt.

Park on väike, oli ilmselt vabakujuline. Osa hävinud karjääris, osa metsistunud, puud valdavalt hukkunud.

Külastatud ja pildistatud 1976. aastal.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=215

Pilte vaata http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

PÜHAJÕE mõis (Pühhajöggi)

Karjamõis: Föhrenhof

Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal "Taani hindamisraamatusse", oli Pühajõe küla, suurusega 6 adramaad (tol ajal tähendas see kuut talukohta).

Pühajõe mõis rajati 17. sajandi algul ning see kuulus tollal von Weyrauchidele. 1797. aastal müüs kubermangusekretär Friedrich Wilhelm von Weyrauch Pühajõe 27 500 rubla eest major Gustav von Wittele. Peale Witte surma 1805. aastal müüsid tema tütred Catharina Dorothea ja Anna Elisabeth mõisa Alexander Johann von Baranoffile. 1848. aastal ostis mõisa 20 000 rubla eest August Otto von Maydell. Kuid juba 1853. aastal müüs von Maydell Pühajõe kapten parun Otto von Rosenile.

Rosenite omanduses püsis mõis pea uue sajandi alguseni. 1897. aastal ostis Peterburi suurkaupmees Grigori Jelissejev Pühajõe mõisa koos karjamõisaga ja kaks talu Pühajõe kaldal ning hakkas sinna rajama paleed.

See Peterburi arhitekt Gavril Baranovski projekteeritud loss valmis juba 1898. aasta lõpul ning sai hiljem tuntuks kui Oru loss.

1935-1936. aastal kohandati see kaunis itaaliapärane loss Eesti riigivanema suveresidentsiks. President Konstantin Päts suvitas siin mitmeid kordi. Lossi hävitasid 1941. aasta augustis taganevad punaarmeelased.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on ühekordne väiksem puithoone, kaetud eterniitkattega lameda viilkatusega. Seinad vooderdatud laudadega, kuni aknalaudadeni. Püstvoodriga, kõrgemal rõhtvoodriga.

Hoone esiküljel väike kinnine klaasitud veranda viilkatuse all. Veranda, samuti ka peahoone viiludel ning räästastel rikkalikult puidust räästapitsi. Hoonet võib lugeda XIX saj.

lõpu historitsistlikuks ehitiseks, kasutusel elamuna ning on heas seisundis.

Kõrvalhooneid väikese mõisa kohta arvukalt, osa säilunud.

Valitsejamaja (1): väike ühekordne, kuid massiivne kivihoone, välisseinad krohvitud, omab seinaga võrreldes väga kõrge poolkelpkatuse, mis kaasajal kaetud eterniidiga. Hoone keskel mantelkorsten. Aknad algselt väikesed, pea ruudukujulised, ääristatud laiade ehisraamidega, otsviilus suur aegmantakna laadis lakaaken. Ehitust võib lugeda XI>X saj. vahetuse või alguse ehituseks.

Õlleköök (?) väike kivihoone, teostatud samas laadis nagu eelkirjeldatu (poolkepkatus, aegmantaknad viilus jne.). Võib hinnata XIX saj. alguse ehituseks.

Tall-laut moodustavad rühma kahest paralleelsest hoonest.

Ehitusaeg on dateeritud raidkiviga: 185l.a. Omasid algselt poolkelpkatuseid, seinad krohvitud. Hooned varemeis.

Kuivati: algne paekiviehitus dateeritud 1862.a. Sajandi vahetusel ümber ehitatud koos samas paikneva maakivist aidaga eklektilise stiili tunnustega.

Laut (?) - suur lõhutud maakividest ehitus, kaetud laastukattega viilkatusega, pärineb tõenäoliselt XX saj. algusest.

Park on väike, väheste puudega, mis aga paigutatud üksikute stiilselt valitud vabade gruppidena peahoone ees piklikul väljakul. Pärnade, vahtrate kõrval imposantsed lehisegrupid.

Peahoone ümber võis algselt olla ehisaed. Tegelikult on siin olnud mingi veel vanem park, mida tähistab väga vanade pärnade rida jõe oru kaldal. Alles 5 kuni 200 aasta vanust

puud.

Külastatud viimati 1975.a., pildistatud 1967. ja 1975.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=219

Käesoleval ajal on Pühajõe mõisas 7 elamut, elanikke on 16. 

Loe lisaks:  http://www.hot.ee/pyhaoru/id2.html

Pilte vaata: http://register.muinas.ee/?menuID=photolibrary

TOILA mõis

Mõis asus praeguse Kohtla valla territooriumil.

Toila mõis rajati 17. sajandil. Kuulus von Schillingitele.

1744. aastal müüs Charlotta Amalia von Marselius (sünd von Schilling) Toila mõisa paruness Maria Rosenile.

20. sajandi alguses ostis mõisa Georg Julius von Dehn, kelle käes oli mõis ka võõrandamise ajal.

Hooned on valdavalt hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Peahoone on hävinud, asub kaasaegse asundustalu kohal. Algne ilme ja suurus ei ole määratav.

Kõrvalhooneid üsna arvukalt, mitmed võrdlemisi hästi säilinud.

Laut - pikk krohvitud välisseintaga kivihoone, kaetud eterniitkattega, kõrge viilkatusega. Hoone ukse- ja aknaavad ääristatud eenduva laia telliskiviraamiga, mis meenutab ladumisviisilt kvaadreid. Aknad kaetud lameda kaarsillusega, lakaaken otsviilus kõrge kaarega sillusega. Ehitust võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi eklektiliseks hooneks.

Üks pikk laudahoone ehitatud maa- ja paekivist segamini laotud müüridest, kaetud viilkatusega. Kaasajal tugevalt rekonstrueeritud.

Karjaköök -väike lihtne maakivihoone, algselt krohvitud seintega, omab katusekivikattega viilkatuse. Hoonet võib lugeda samaealiseks lautadega.

Park on väike lihtne, erilise planeeringuta hõre puistu mõisasüdames.

Pargis säilunud aga rida pärnadest, mis väga vanad (kuni 200 a.), seega mingi regulaarse pargi jälg veel XVII saj. Kõige võimsam pärn (hävimas) pargi nurgal.

Park halvas seisundis, risustunud, puid murdunud.

Külastatud viimati 1976.a., pildistatud 1974.a.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=232

VOKA mõis (Chudleigh)

Varaseim teade Vokast on aastast 1426, mil hulk Alutaguse külasid läks Kärkna kloostri valdusest Saksa Ordu Narva foogtkonnale, nende seas ka Kirivere - hiljem Voka küla. Voka mõisa kohta leiame esmakordselt andmeid Kollota nime all 1586. a. suurusega 7 adramaad.

1626. aastal ostis Voka mõisa Narva raehärra Johann Fock. Mõisa nimeks sai saksa keeles Fockenhof, millest ka eestikeelne nimi Voka.

1712. aastal asutati Vokka postijaam Peterburi-Tartu-Riia teele. Jaam paiknes algul Voka kõrtsis. 1715-1719 ehitati puust postijaama hoone.

 Suure Põhjasõja algaastail rüüstati Voka ümbruse maantee- ja mereäärne ala täielikult ning 1710. aastal puhkenud katk suurendas elanikkonna kaotust veelgi.

1726. aastaks oli elanike arv kasvanud ja seda eriti mujalt siia asunute arvel. Kirivere külas oli elanikke kokku 43.

1781. aastal ostis Voka mõisa koos Toila mõisa ja Oru karjamõisaga 85 000 rubla eest Kingstoni hertsoginna, Dorchesteri markkrahvinna paruness Elisabeth. Kingstoni hertsoginna Elisabeth sündis 1720. aastal šoti aadliku Thomas Chudleigh’ tütrena. Kõneosava ja kauni daamina tõusis noor neiu peagi kuningas Georg II minia Walesi printsessi õueneitsiks. Miss Chudleigh olevat olnud juhtiv moedaam.

Hertsoginna asutas Vokka viinavabriku ja apteegi. Tema ajal sai mõis esindusliku puithoonestuse ja 1787. aastal loeti Vokat seitsme kaunima mõisasüdame hulka. Rahva jutu järgi tahtnud ta koguni siia linna ehitada. Leedi valitsemisajal olevat Pühajõest ka ebapärlikarpe püütud. Voka ajajärgul laskis ta Inglismaal mahagonipuust korveti teha Katariina II-le kinkimiseks. Enne Peterburi jõudmist purunes laev Ingerimaa rannakaljudel ja selle 8 suurtükki tood i Voka mõisa. Hertsoginna suri 1788. aastal Prantsusmaal.

Mõisale ja vallale nõutas ta oma neiupõlvenime järgi nimeks Tšudleigh, mida kasutati 1917. aastani.

Voka mõis 19. sajandi keskpaigas

Voka mõisaomanik Peter von Wilcken ehitas Voka mõisa kivihooned. Nn. bastionid, millel asetsesid suurtükid, on uurimuste kohaselt rajatud juba Elisabethi ajal. Silmapaistvaim ehitis, Voka härrastemaja, on ehitatud 19. sajandi algaastail. Seda hoonet on loetud nii välis- kui ka sisearhitektuurselt ümbruskonna kauneimaks.

Voka mõisahoone oli üheks silmapaistvaks klassitsistliku arhitektuuristiili näiteks. See härrastemaja valmis 19. saj. algaastail. Vaatleja pilgule oli hoone avatud kõigist neljast küljest. Härrastemaja ette rajatud kunstlikel bastionidel asusid lafetid suurtükkidega. Hoone hävis 1944. aastal sõja käigus.

 

Mõisaomanik Nikolai von Wilcken jätkas mõisa väljaehitamist. Enamiku tuludest sai Voka mõis viinapõletamisest. 19. sajandi lõpul on mõisas peale viinavabriku töötanud tellisetööstus, vesiveski (mölder Magnus Adorf) ja meierei (esitööline Anette Viloter). Silmapaistvad tootmisharud olid mõisas ka karjakasvatus (angleri kari), pardi- ja kanakasvatus, aiandus, puukool, kalapüük, metsandus jne.

1848. aastal ehitati puust postijaama asemel kivist postijaam.

17. juunil 1817. a. peatusid Vokas keiser Nikolai ja tema abikaasa Charlotte´oma teekonnal Preisimaalt Peterburi. Voka mõisa all mere kaldal ühe kivi peal on tähed C.N.W. sündmuse tähistamiseks.

Eduard Gustav parun von Toll, kes kosis von Wilckeni tütre, peatus ekspeditsioonide vaheaegadel Vokas. Pärast Eduard Tolli hukkumist legendaarse Sannikovi maa otsingul elas siin tema perekond, kes viimati suvitas Vokas veel II MS aastail.

Praegu asub ühes endises mõisahoones trahter Mõisa Ait.

Peahoone on hävinud, alles vaid hoone vasakule tiivale ehitatud kolmekordne nelinurkne tornilaadne ehitus ning peahoone otsafassaadi seinaosi. Hoone oli suur, kahekorruseline kivihoone klassitsistlikus stiilis. Alumine korrus oli teisest, peakorrusest madalam. Säilunud fragmentide alusel omas hoone profileeringuga räästakarniisi.

Kõrvalhooneid arvukalt, mitmed säilunud võrdlemisi hästi, osa varemeis. Paiknevad peahoone suunas suunduva tee lääneservale reastatult või rühmas vesiveski juures. Olulisemad:

Valitsejamaja (?) on pikk ühekordne kivihoone krohvitud välisseintega ning katusekivikattega kõrge kelpkatusega, omab lihtsa räästakarniisi. Katusel massiivsed korstnapotsid. Hoo net võib lugeda XVIII saj. lõpu või mõnevõrra hilisemaks ehituseks. Temale XIX saj. lõpul liidetud esiküljele kaks väljaehitust tellistest, millede viilkatused ulatuvad põhihoone katusesse 2/3 kõrguselt. Otsviiludes sarikad ja penn avatud.

Ait-elamu(?) on pikk maakivist krohvimata seintega hoone, kaetud katusekivikattega viilkatusega, mis omab lihtsaid tuulekastilaadseid räästaltarniise. Otsviilud laotud tellistest puitvahvärgile. Võib lugeda XIX saj. lõpuveerandi ehituseks.

Laut moodustab ehitiste rühma, milles valitseb väga pikk maakivihoone, krohvitud välisseintega, kusjuures krohv kõiki kive ei kata. Viilkatus kaetud kaasajal katusekiviga. Hoone aknad lameda kaarsillusega. Ehitus võib pärineda XIX saj. lõpust, kuid temaga liituv väike paekivist krohvitud välisseintega tiibehitus on vanem, kuigi kaetud viilkatusega ning otsviil kujundatud vahvärgiga tellisseinana.

Vesiveski moodustab väikese hooneterühma, millest vanemaks võib lugeda paekivist veskihoonet, pärineb tõenäoliselt XIX saj. keskelt, teised lõhutud maakivist seintega hooned nooremad. Kõik varemeis. Veskijärv taastatud.S

Suvemõis rannaastangul on ühekordne krohvitud seintega kivihoone, mis võib pärineda veel XIX saj. I poolest, kuid sajandi lõpul omandanud viilkatuse (kaasajal kaetud laastuga) ning vahvärgile laotud tellistest otsviilud.

Park väga suur, istutatud pargi pool läheb sujuvalt üle pargimetsaks.

Suuruseks võib lugeda 20 ha. Planeering vabakujuline, kuigi äärealadel (mere suunal) ning bastionide juures alleede fragmente. Puistu kodumaistest lehtpuudest (pärn, saar). Üldiselt avara istutusviisiga, mis kujundab väljakuid.

Suurim peahoone taga, kusjuures väljaku külgedel rinnakul kaks paekivist laotud bastioni kahel pool peahoonet. Ühes bastionis suur võlvitud lagedega mõisakelder. Bastionidelt avaneb vaade parki, mis laskub oja suunas, mere suunal lõpeb park kõrge klindiastanguga. Pargis 2 hauaplaati mõisnike von Wilckenite lastele. Mõisa suunas maanteelt pikk lehtpuuallee.

Üle oja asub parkmets, looduslik männik. Pargi seisund ebarahuldav, võsastunud.

Külastatud viimati 1972.a., pildistatud 1971. ja 1972.

Allikas: Muinsuskaitseameti digitaalarhiiv

http://register.muinas.ee/?menuID=archivalmaterial&action=view&id=241

VAIVINA mõis (Sophienhof)

Vaivina mõisamaad eraldati 1811. aastal Voka mõisast. Kuulus von Falckidele.

1858. aastal läks mõis edasi Carl Magnus von Falcki tütre Anette abielu kaudu von Hanttoffide omandusse. Viimaste valduses püsis 20. sajandi alguseni.

Mõisahooned on hävinenud.

Allikas: Särg, A. 2006. Ida-Virumaa mõisad ja mõisnikud.

Tänapäev 1939

"Kultaranta" hooaja alul

Osvald Tooming

Nagu igal aastal, nii tänavugi on Oru lossi ümber käimas kiired korrastustööd, et anda lossile ja ümbrusele väärikat ilmet. Suurtrumbiks kujuneb kahtlematult kivitaimla, mis rajatakse lossist ida poole kõrgekaldale. Siinne kõrge kallas on nagu loodud terrassideks, teekesteks, laskuvateks treppideks, millede vahel omapärased kivitaimed, ojakesed, veekukkumised.  Ülevalt kaldaveerelt, kuni alla mererannani ehitatakse kivitaimla, milleks telliti suurem osa taimi otse välismaalt. Ka ehitustööd toimusid osaliselt Saksamaa aiaarhitekti juhatusel. Kui kivitaimla kunagi on täiesti korras, on see võibolla kogu riigi suurepärasemaks ja omapärasemaks vaatamisväärsuseks. Kivitaimla kohal kindlustatakse all ka mererand. 

Kivitaimla Nõiametsa all

Palju oli tööd ranna puhastamisega. Talvetormid on kühveldanud kiviklibustikku mudaravila juurde kunstlikult loodud plaazile ning kivide tagasiloopimine andis hulgaks ajaks tööd. Uue võõba sai ka samas asuv mudaravila, mis männituka veerel pakub eriti meelihaaravat vaatepilti oma omapärase ehitusstiiliga.

Mudaravila Nõiametsa all

 Sadamas on iga päev mitukümmend meest ametis. Tänavu vist ei saadagi sadamat lõplikult valmis, kuid nii kaugele vast jõutakse, et laevad hakkavad juba tormivarju leidma. Enne tuleb aga sadamakai tagune süvendada.

Nii kestis ja osalt kestab praegugi töö Oru lossis ja ümbruses. Veoautod voorivad kivikoormatega, naised ja lapsed on ametis rehade ja luudadega, mehed ehitavad sadamat ja kivitaimlat. Kõik see töö ja energiline tegevus on suunatud sellele, et anda riigi presidendi suvipeatuskohale ilmet, mis rahuldaks kõrgeimategi väliskülaliste kultiveeritud maitset.

Suvel 1939 Oru lossiaias

"Tänapäev", nr. 5 1939

Alutaguse Elu 1932

Olgugi et Toila oma geograafilise asendi tõttu on wälismaailmast eraldatud ja peaks omama kolkatagust ilmet, esineb ta otse wastupidiselt edumeelse, arenenud maakohana.

Juba ammu on kadunud ja jäänud rahwale võõraks igasugused kiigepeod, ehalkäigud ja simmanid nind nendega ühenduses olewad külaposte "kangelasteod". Selle asemel näeme kõigiti organiseeritud ja kultuurset seltskondlikku läbikäimist. Ehitatud on ruumikas seltsimaja ühes nägusa näitelawaga.

Praegu töötab Toilas hariduskultuurse eesmärgiga seltse terwenisti 7. Nende organistasioonide ümber on koondunud ümbruskonna elanikud peaaegu terwikuna.

Elanikkond põhijoones omab rahu ja kordaarmastawat põhijoont. Julgelt juhib põllumees waole adra ja kalur oma paadi merele täis julget lootust helgemasse tulewikku.

Alutaguse Elu, 30. juuli 1932

Ruumikas seltsimaja ühes nägusa näitelawaga