Toila Minevikus ja täna

Kõrge kallas enne Toila asulat

Toila asub Eesti põhjaranniku kaunimas paigas, Saka asunduse kohal algava ja endise Oru lossi pargiga lõppeval meie kõige kõrgemal ja suurejoonelisemal paekaldal. Koos Pühajõe oru ja rannikumadalikuga moodustab see ligi 22 km pikkuse pankranniku looduskaitse all oleva maastiku keeluala.

Toila oli juba 19. sajandi lõpul tuntud suvituskohaks.

Lisaks looduse ilule meelitas osoonirikas õhk Pühajõe vasakkaldal olevasse männikusse ehitama suvilaid ja pansionaate Peterburi ja Moskva intelligentsile. 

Suvila männikus

19. sajandi lõpul laskis Peterburi miljonär Grigori Jelissajev ehitada Pühajõe paremkaldale luksusvilla, mida tunti Oru lossi nime all. Loss hävis Suure Isamaasõja ajal. 

Oru loss 20. sajandi alguses

Lossi ümbrusesse ja Pühajõe vastaskaldale rajati park, kus leidub rohkem kui 200 erinevat puu- ja põõsaliiki, neist enam kui 160 introdutseeritud. Park hõlmab muistse hiiepaiga nn. Nõiametsa, siin on ohvriallikad ja suur rändrahn, endine ohvrikivi. Ligi kolm kilomeetrit suudmest lõunapool suubub Pühajõkke vabariikliku tähtsusega loodukaitseobjekt – Aluoja, järsukaldalise kuruoruga, allikatega ja viie väikese joaga.

 

Vene vägede poolt rajatud kahurväeretuudid

Jõe paremkaldal Pühajõe kalmistu lähedal on veel praeguseni osaliselt säilinud Vene vägede poolt rajatud kahurväeretuudid. Siin toimus 1700. aastal Rootsi ja Vene vägede kokkupõrge, see oli ko1m päeva enne Narva lahingut.

Möödunud sajandil oli Põhja-Eesti üks ärksamaid kohti Toila. 

Toila pasunakoor 1902. aastal

Mitmeti tulemusrikas oli siin kultuurielu sajandi kuuekümnendail aastail, kui asutati laulu- ja pasunakoor.

Toila meestele käis siin puhkpillimängu õpetamaa David Otto Wirkhaus.

Kui näitemängu tegemine koolimajas tolleaegse pastori Christoffi poolt ära keelati, ehitas taluperemees ja seltskonnategelane Abram Simon Toilasse 1882. aastal esimese teatrihoone Eestimaal.

Toila kultuurielu on mõjutanud ka suvitajad. 

Suvitajad Toila rannas

Siin on suvitanud maalikunstnik akadeemik Johann Köler, Petrogradi ülikooli matemaatikaprofessor akadeemik Andrei Markov, vene kirjanikud Aleksandr Kuprin ja Fjodor Sologub, eesti kirjanikud Marie Under, Johannes Semper, Hendrik Visnapuu, August

Alle, Betty Alver, August Gailit, Artur Adson, Jaan Oks, Carl Robert Jakobson jt., näitlejad Paul ja Netty Pinna, Karl Jungholz jt., heliloojad Mihkel Lüdig, Artur Kapp, Riho Päts ja Els Aarne.

Toilast on pärit näitleja Kaarli Aluoja, muusikud Mart Paemurru, Aleksander Vallimäe, Karl Vallimäe jt. Toilas elas laulja Jenny Siimon.

Alates 1913. aastast suvitas Toilas vene poeet Igor Severjanin. 1918. aastast asus ta aga siia alaliselt, abielludes kunstiandelise Felissa Kruudiga. Toilale ja üldse Eesti rannikule on poeet pühendanud palju südamlikke luuletusi. Ta on tõlkinud vene keelde paljude eesti autorite

luuletusi, luulekogusid (M. Underi ”Eelõitseng", H. Visnapuu „Käoorvik" jt.). I. Severjanini elukohta on paigutatud mälestuskivi.

Maja Toilas Pikal tänaval, kus elasid Igor Severjanin ja Felissa Kruut

Toila koolis töötamisele järgnevatel suvevaheaegadel elas Jaan Anvelt Toilas ja organiseeris kohalikest revolutsiooniliselt meelestatud noortest poliitringi. Mitmest selle ringi liikmest kujunesid hiljem väljapaistvad töölisliikumise tegelased. Voldemar Puss, üks aktiivsemaid liikmeid, oli hiljem 6. Eesti Kommunistliku Kütipolgu komandör ja tegev 1924. aasta 1. detsembri ülestõusu ettevalmistamises. Aleksander Kipper oli Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimene esimees 1917.-1918. aastal.

Daniel Plaust, ühest Jaan Anvelti õpilasest sai väljapaistev sõjamees. D. Plau sündis Toila lähedal Martsas, õppis Toila külakoolis Peterburi gümnaasiumis ja Tartu ülikoo1is. Ta valiti Tartumaa Sõjaväelaste ja Maata meeste Saadikute Nõukogu Täitaukomitee esimeheks. Kodusõjas võitles ta Koltšaki vastu ja teenis edasi Nõukogude relvajõududes, kus ta kindralmajorina 1958. aastal hukkus.

Praegune Toila asula hakkas kujunema möödunud sajandil, kui siia osteti esimesed talukohad. Oru lossi ehitamine põhjustas osa pargialal olevate suvilate ümberpaigutamise praeguse asula kohale. Pärast Suurt Isamaasõda sai Toila kalurikolhoosi “Virulane“ keskuseks ja siia asusid kalurid Valastest, Sillamäelt ja mujalt. 

Tänane Toila on Eesti NSV ühe suurema kalurikolhoosi "Oktoober" keskus. Siin asub kolhoosi peamine kalasadam ja töötab ka kolhoosi suurim konservitsehh, kus valmistatud konserve turustatakse kogu Nõukogude Liidus ja ka välisriikides.

Laulupäevast osavõtjad Oru pargis

Toila on Kohtla-Järve rajooni kõige külastatavam puhkekoht. Siin toimuvad kõik rajooni ja linna laulupäevad. 

Ekskursioone meelitab suvel siia looduse mitmekesisus ja ajaloomälestiste rikkalikkus. Talvel on aga Pühajõe kaldanõlvad suusasportlastele suurimat naudingut pakkuvaks kohaks.

Märt Mõtuste

(kirjutamise aeg ei ole teada, aga arvata võib, et ~1980-ndate alguses)

Virumaa Teataja (1925-1940), 8. märts 1935

ORU LOSSIST. Hiilgawad pidustused ja külaliste hulgad Toilas

Mis Oru lossile peale varem nimetatud ehituste ja hoonete annab juurde suure osa tema ilust, see on just lossipiirkonda ümbritsew park. Siin on Pühajõe mõlemad kaldad muudetud nagu miniaiaks, loomulikult looduslikuks, kuid siiski korrapäraseks iluaiaks. Pargi rajamiseks toodi wälismaadelt kohale sajad puud ja põõsad, millised istutati nii jõe kallastele kui ka kaldaid ümbritsema männiku mitmekesistamiseks. Kuigi rea aastate wältel on park seisnud pea täielikult korrastamata, siis ei näi see olewat pargi ilule palju mõjunud, waid praegugi pakub siinsetel teedel kõndimine loodusesõbrale imetlemist. Wanade mändide wahel tõusewad seedripuude puhmad. Samas leidub üksikuid oliipuid. Mitmet liiki wälismaa kuuski ja teisi meile tundmata puid ja põõsaid. Suwel aga eralduwad Pühajõe kallastel wälismaised lehtpuud oma õrna haljusega ning lisaks nendele weel rohkesti papleid, akaatsiaid. sireleid j.m. Teede äärtes leidub aga raudkiwist wälja raiutud pinke ja istmeid, millistest mõnele poole soetatud nagu wäikseid ja warjulisi romantilisi nurgakesi. Lossi lähikonnas on ka suur wiljapuu aed sadade puude ja põõsastega. Teisel pool jõge teine wiljapuuaed saja puuga. Mis olewat istutatud proua käsul peamiselt selleks, et puud kewadeti oma õitemerega talle eriti meeldisid. Kui juba proua ja perekonnaliikmete saabumine igal kewadel kujunes koqu Toila rahwale suursündmuseks, siis olid palju pidulikumad need päewad, mil rahamagnaat isiklikult saabus kohale.

Jelissejew tuli Orule külla kaunis harwa ja peatus siin ainult üksikuid päewi. Kuid sageli käisid tema külas käikudega kaasas ka suurejoonelised pidustused. Pidumeeleolu aitasid luua juba Toila pritsimehed omaltki poolt, kes sel juhul, kui Jelissejewi saabumine oli ette teada, läksid orkestriga Jõhwi jaama vastu ja mängisid siis Petrogradi rongi saabumisel Puhkpillidest kõwad terwitusmarsid maha. Sarnast wastuwõttu ei jätnud härra kunagi kahe silma wahele, waid harilikult andis ta pritsimeestele ikka ühe kahekümnewiie rublalise jootrahaks, millega mängumehed tegid siis juba meeled rõõmsaks ja alustasid koduteed. Jelissejew saabus aga pidustuste korral Toilasse alati ühes suurema seltskonna külalistega, kuhu kuulus wene aristokraate ja rahailma liikmeid. Seal oli daame ja härraseid, ohwitsere särawates mundrites ja wälismaalasi. Wiimaste hulgast mäletawad Toila wanemad inimesed, kes sel ajal lossis teenisid, weel üht päris musta nahawärwiga neegrit, kes löönud saalides wene daamidega tantsu. Samuti olewat paaril korral käinud külas ka kaks jaapanlannat, nii et eeltoodu järele otsustades käis Orul koos päris rahwuswaheline seltskond. Suwised peod pakkusid aga kogu ümbruse elanikkudele oma luksuslikkusega piiritut imestust. Pühajõe kaldad ja park ehitud siis õhtutel kolmesaja wärwilise ilutulega, nii et laternatest olnud palistatud kõik teeweered ja nurgakesed. Petrogradist kaasa toodud orkestrid mänginud nii lossi saalides kui ka pargis ja lõbutsewaid külalisi jatkunud igale poole. Ka köögiteenijad teadsid hiljem pajatada toilalastele imelugusid nendest toitudest ja jookidest, mis kantud peowõõrastele ette. Söödaw ja joodaw kraam weetud kohale Petrogradist, kuid osa tulnud ka otse wälismaalt. Weinidest ja wahuwiinadest polewat lossi keldrites olnud kunagi puudust.

Oru loss nähtuna üle Pühajõe oru

Sageli peeti Orul pidustusi ka talwelgi. Saabuti kohale suurte jahiseltskondadena ning ümbruskonna metsades toimus siis saht jänestele, rebastele ja kitsedele. Toila noormeestel oli neil juhtudel ajajatena jällegi teenistust, igaaastaseks traditsiooniliseks talwepeoks oli kujunenud weel wastlapäewa pühitsemine, mil tuldi Orule lõbutsema ja nautima talwerõõme. Pargi teed ja nõlwakud muudetud siis juba warakult jää mägedeks, kus härrased liuglesid kelkudega. Suuremaks harrastuseks oli siiski kihutamine saanidega. Need aastad, mis wältasid 1901. aasta suwest kuni 1917. aastani, kujutawadki selle wiiemiljonilise lossi hiilgeaega, kuna sellele järgnenud sõja-aastad seal lõpetasid muretu elu ja muutsid kogu ümbruse mitmelgi korral sõja tallermaaks. 

Wiimasel sügisel Toilast lahkudes, kui sakslased olid päew-päewalt surumas sõjarinnet lähemale, tähendanud proua teenijatele, et loss tuleks sakslaste pealetungi korral põlema süüdata ning peale nende lahkumist veelgi luksuslikumana uuesti üles ehitada. Proua ei saauud aga ei esimest ega ka teist kawatsust wiia enam kunagi täide, kuna warsti peale tema lahkumist saabus Toila rahwale teateid tema surmast. 

Mõne aja pärast saabus aga Toilasse prouaga Petrogradi kaasa sõitnud eestlasest toapoiss Jakob Luup, kes teadis kõneleda koguni Jelissejewite perekonnas aset leidnud traagilisest wahejuhtumist. Nimelt olid teenijad leidnud proua ühel päewal omast garderoobist, kus ta oli enese riputanud siidisalliga riidekapi külge. Mis wene rikkama mehe abikaasat sarnasele sammule kihutas, pole küll kindlasti teada, kuid üheks tõukejõuks oli siin kahtlemata närwide rike. 

Proua tujukust ja närwilikkust said tunda ka lossi teenijadki, kuna proua armastas juba lossi ehitamise ajal wiibida ise wõimalikult sageli tööde juures ja andis seal siis ka mitmeid juhiseid ja käske, mis tundsid ikka kuidagi weidratena. Kord paistnud prouale, et üks lossi nurk on wastasnurgast madalam ja oma silmapetet lähemalt kontrollimata andis ta töölistele kohe käsu madalam lossitiib maha lõhkuda ning selle asemele uus ehitada. Arhitekti poolt suudeti aga proua tujukust sel korral lõpuks siiski rahustada ja lossi nurk jäänud maha kiskumata. Kärneritel ja aiatöölistel tuli aga seewastu sageli teha mitmekordset tööd. Puude istutamise juures leidis proua ikka siin ja seal midagi ebameeldiwat ja siis tulnud alati suured hulgad puid ja põõsaid kiskuda maast wälja ning istutada nende asemele uued. Puude read pidid olema igal juhul nöörsirged ja siin suudeti esimesel istutamisel harwa proua soowe täita. 

Lisaks eeltoodule arwatakse surmamineku põhjuseks olewat ka wahekord Jelissesewiga. Kuna lossis käisid ringi wisad kuuldused, et wiimane tahtnud ennast naisest lahutada ja uue kaasa kosida. Wiimast asjaolu kinnitab ka see, et peale proua surma tuli Jelissejew weel kord sügisel oma lossi ja seekord juba ühe wõõra daami seltsis. Selles daamis tundsid aga Toila elanikud ära isiku, kes oli eelmistelgi suwedel wiibinud ühes lähedases suwilas. Seega wõis siis olla tegemist juba pikemat aega kestnud armuwahekorraga. 

Sel külaskäigul ühes oma uue wäljawalituga jalutanud Jelissejew mööda pargi teid ringi, nagu aimates, et ta siia oma elus enam kunagi ei tule. Rinde lähenemise tõttu hakati warsti lossist wedama ära ka hinnalisemaid mööbleid. Kuigi palju aga siiski ära ei weetud, waid ainult mõningaid üksikuid eriti wäärtuslikke kallisesemeid, milliseid ei tahetud jätta vaenlaste kätte. Kui sõjaliin lõpuks Toilasse jõudis, siis leiti siit eest ikkagi kogu hiilguse ja luksusega sisustatud hoone, millest segastel aastatel paljugi häwines ja kadus.

Kilde Toila priitahtliku tuletõrjujate seltsi ajaloost

(Ühingu protokolliraamatu põhjal aastatest 1901-1918)

1901

Protokoll nr. 1 kinnitab: „12. augustil 1901 aastal tulivad kõik Toila küla krundi omanikud ja maja omanikud koolimajasse kokku, et Toila külase tuletõrjujate seltsi asutada. Et aga niisugune ettevõtte palju rahalist jõudu tarvitab, siis lubasivad kõik koosolijad rahalisest küljest võimalikult abi anda.“

Krundi peremehel tuli maksta 5 rubla talu pealt, majaomanikul 3 rubla ja väikse maja omanikul 1-2 rubla. Seltsi liikmeks astus kohe 40 isikut. „Auhoolekandjad“ valiti kolme ja eestseisuse liikmed ühe aasta peale.

Eestseisuse esimeseks hooleks otsustati jätta:

1) „Kust kõige paremini pritsi osta saab ja missuguste tingimustega, et siis järgmisel koosolekul läbi harutada, kust prits tuleb osta.“

2) „Et seltsile pitser ja põhjuskirjad saaksivad muretsetud.“

Järgmine koosolek otsustati pidada 2. septembril, mis aga jäi ära, sest koosolekule oli tulnud väga vähe inimesi... Nüüd tuli ju liikmemaks üle anda!

29. septembril otsustati prits osta Peterburist, kuid nii, et pool ostuhinnast jäetaks üheks aastaks võlgu. Samas otsustati tuleval suvel näitemüük ette võtta, et raha saada. Järgmine koosolek otsustati kokku kutsuda siis, „kui prits kodu tuleb.“

Järgmisel kuul hakkaski prits tulema. Peeter Siimon saadeti vaksalist seda ära tooma, tasuks sellele 1 rubla ja 20 kopikat. Prits otsustati A. Brückmanni juurde panna.

25. oktoobril hakkasid pritsimehed kihama, sest pritsiga taheti esimest proovi teha.

„Sai Pühajõe mõisa mindud, et seal puhta veega esimest proovi teha.“ kirjutatakse 28. oktoobri protokollis. Kahel esimesel minutil oli prits pumpamisele vastu pidanud, kuid ... siis oli keskelt võlvi kohalt katki läinud.

Kohe otsustati prits järgmisel päeval vabrikusse tagasi saata sooviga, et sealt teine, ikka korras olev vastu saadetaks.

... Otsustatakse muretseda kolm veevaati, kolm tulekahju pasunat ja üks väike signaalpasun peamehe jaoks. Siis veel voolikuid ja kaks redelti, kumbki kaks sülda pikad.

... Vabrikust tuleb vabandus, et nende süü läbi prits vastu ei pidanud.

... Pritsi jaoks tahetakse lasta vanker teha, aga mitte vedrudega, sest see läheb liiga kalliks maksma.

1902

12. veebruaril jaotatakse tegevliikmed jaoskondadesse. Seega sai igaüks teada, mida ta tulekahju puhul peab tegema, kas pumpama, vett muretsema, veelaskja olema või korrapidaja ülesandeid täitma.

Hea nõuga oli siin toilalastel abiks Jõhvi Ühingu peamees Winkel. Winkel soovitas ka ühingu valitsuse (eestseisuse) liikmed kõige vähemalt kolmeks aastaks valida, sest iga-aastane vahetus võib ainult kahju tuua.

... Otsustatakse „uniformid muretseda, kui raha ikka peaks jätkuma... Uniformide proovid tellida Peeterburgist.“

... Kel põhjusraha maksmata, saadetakse kirjad järele, et kahe nädala jooksul kogu lubatud raha kohal oleks.

... Näitemüügi ahaks tahetakse Iisaku laulukoor ja Puru mängukoor kohale paluda.

... Näitemüügist, oksjonist, korjandusest, puhvetist jne. ulatub kogu õhtu puhaskasum 510 rublani ja 23 kopikani.

... Juba valmistutakse uueks peoks, kus ka muusikamehed oleks platsis.

... Peetakse nõu pritsisara ehitamise kohta. Selleks valitakse 6-liikmeline komisjon.

1903

... Pritsisara ehitamine lükatakse edasi raha vähesuse pärast, pealegi lubab Jüri Otto selleks oma ruumi kasutada.

... Uus pidu, kus ei puudunud ka Toilast Sillamäele sõit Jelissejevi auruvankriga, tõi puhastulu sisse 380 rubla ja 55 kopikat.

... Arutatakse pritsimaja ehitamist. Ühed pooldavad suuremat, mis oleks 15 sülda pikka ja 5 sülda lai, teised väiksemat. Vaidlused jätkuvad ehitusplatsi ümber.

... Pritsi vedamise ja veeaami vedamise jaoks kaubeldakse kahe ree tegemine välja. Samas peetakse vajalikuks muretseda 2 kangi, labidas, 2 väikest pootshaaki ja 2 väikest redelit, mida võib tulekahjul vaja minna.

... Vaheajal lastakse koosolekult jalga, eelkõige need, kel liikmemaks on tasumata. Jääbki otsustamata, kes põhjusmaksu tasumata jätjatega kohtusse läheb.

1904

... Pritsimaja ehituseks hakkab lahti minema. Selle eelarveline maksumus ulatub 3000 rublani.

... Tekib mitterahulolemine vankrite ostmise pärast. Eestseisuse liige teeb üldkoosolekule teatavaks, et tema seltsist välja astub ja riided ära annab.

... Pritsimaja käiku andmise pidu koos söögilauaga määratakse 6. detsembrile. Meestele määratakse osavõtu maksuks 1 rubla, naistele 50 kopikat. Kutsed saadetakse Jõhvi, Konju ja Kannukale, kui sõprus- ja naaberühingutele, et need omad esindajad saadaksid.

1905

... Maja ehitamiseks kulutatud rahadega arvatakse asjad mitte päris korras olevat, pealegi on veel osa töid seal tegemata.

... Kirjatoimetaja nõuab töö eest palka. Otsustatakse talle maksta 15 rubla aastas.

1906

... Pritsimaja taha otsustatakse sara ehitada, 3 sülda pikk ja 1,5 sülda lai.

... Pannakse ette 6. jaanuaril „Näokatte pidu“ toime panna, mispeale on kubernerile palvekiri saadetud.

1907

... Otsustatakse, et seltsi eestseisus võib teha kassa rahadega ainult kuni 20 rubla väljaminekutega otsusi.

... 5. augustil pani üldkoosolekul J. Anvelt koosolijatele ette, et mispärast söögi ja jookidega aastapidusid pidada, kui võib ennast ka muul moel lõbustada, näiteks muusika, näitemängu, laulu või kõnedega. Seltsi juhataja püüab tähendada, et kõigil tuletõrjeseltsidel olevat see kombeks.

Järgmine koosolek otsustati 12. augustil pidada. J. Anvelt nõudis: Et oleks tarvis eesoleva koosoleku päevakorrasse „mitmesugused läbirääkimised seltsi asjus“ ka ülestähendada“.

J. Anvelt tahtis seltsi ninamehi pigistada, et nad oma korjanduste ja näitemüükidega liiale ei läheks, hakkaks ka aja kasulikuma möödasaatmise peale mõtlema. Ent lihtsatele tuletõrjujatele see siiski vaevalt mõju avaldas.

... Arutati, kuidas kiirendada tulekahjudele pritside ja aamide viimist ning ka tuletõrjujate kohalejõudmist. Otsus langetati materiaalse huvitatuse kasuks: kes kõige enne hobusega pritsimaja juurde jõuab ja hobuse pritsi ette rakendab ning sellega tulekahjule välja sõidab, saab 5 rubla auraha, veeaami puhul 3 rubla auraha, kes tuletõrjujaid sõidutab (3 meest peal) ning kes tulekaitse riistu tulekahju kohale veab, need saavad 1 rubla auraha.

Samas peeti vajalikuks, et seltsi tarbeks lastaks teha 2 looka, ostetud kahed ohjad, kahed trengid ja 1 kang, samuti 3 laternat.

1908

... Nüüd on läbirääkimised palju elavamad kui seltsi algusaastatel. Üldse ei olda nõus puhveti ja selle pidamisega. Tuleb välja, et seltsil polegi selle pidamiseks luba nõutatud. Tuleb keegi pidu pidama või kontserti andma, lööb ise puhveti üles nii nagu heaks arvab: märjuke jookseb ja raha tuleb, pärast on kakerdajaid kui palju tahes. Otsus: puhveti pidamiseks olgu luba, pritsimajas kord, pandagu või omad tuletõrjujad valvesse, kui näiteks tullakse väljaspoolt. Nõutakse, et tuletõrjuja inventarile oleks parem juurdepääs, ka uksevõtmete saamise suhtes, nõutakse uute lukkude ettepanemist, et saali üür oleks mõistlik, sealhulgas ka haridustöötajatele. Samuti otsustatakse, et revidendid vaataksid põhjalikult järele kontsertide sissetulekud ja väljaminekud ja alles siis selts otsustab, kas saab aruandeid uskuda või mitte. Pooldatakse seltsile puhkpillide muretsemist, et õhtuid kultuursemaks muuta.

Ilmselt olid J. Anveldi poolt esitatud seisukohad inimestele tõukejõudu andnud.

1909

... 25. jaanuaril toimunud üldkoosolekul on jälle möllu kui palju. Revideerijad on kindlaks teinud, et seltsimajale ostetud laudu on kaks korda kassadokumentidest läbi kantud, järelikult on see raha tasku pistetud. Tõstetakse üles muidki vigu ja puudusi. Tehakse vaheaeg, et nende asjade üle lähemalt mõelda ja nii mõndagi oma silmaga üle vaadata.

Koosolekul ülestõstetud puudused osutusid õigeks. Läheb ägedaks vaidluseks. Seltsi president, auhoolekandja ja peamees A. Brückmann ühes isikus ning eestseisus jäävad omadega vahele. Tõstetakse üles uue presidendi valimise küsimus.

A. Möller paneb ette Toila külas asuvatele seltsidele koosolekute pidamiseks saali suvel prii lubada, talvel väikese tasu eest. J. Otto toetab seda ettepanekut. Otsustatakse iga koosoleku pealt ainult 1 rubla võtta.

R. Gabrieli asemele, kes revideerimist põhjalikult ei teinud, valitakse kooliõpetaja A. Möller. Valitakse 3 korrapidajat, kes pidude ajal korda nõuavad ja seltsi varandust ei lase rikkuda.

1910

... Pritsimaja ümber otsustatakse aed teha. Aia jaoks kraami anda, vedada ja jala tööd teha lubasid suurem osa seltsi liikmeid ilma maksuta, kelle nimed iseäralise paberi peale märgiti.

Seltsimajale otsustatakse riietumiseks kammer teha.

Otsustati seltsimaja puhastamine ja korraspidamine Matvei Jeskevitsihhoole alla anda. Lampide puhastamise, põlema panemise, pühkimise eest saab ta 50 kopikat, põranda pesemise eest saalis ja kõrvalruumides 1 rubla 50 kopikat iga korra eest.

... Selts lubas musikantidele 15 rubla mängu eest maksta.

Selts otsustas gümnastika jaoks postid või redelid üles panna.

... Peetakse plaani seltsimaja suurendamise asjus.

1911

... Seltsi liige apteeker P. Muller pani ette, et „juhtumise korral tulekahju juures, mõni seltsi liige viga juhtub saama, siis võtab tema selle ravitsemise oma peale ja lubab ka mõnda teist seltsi liiget selles asjas õpetada, mis eest tema mingit tasu ei võta“. Selts võttis selle teate tänuga vastu.

1912

... Seltsimaja juurdeehitus läheb maksma umbes 1500 rubla. Otsustati selle plaani juures kindlaks jääda ning sügisel, kui ühing rahaliselt kosub, ehitusega ka algust teha.

... Raha, mis kassas on üle 25 rubla, otsustati Jõhvi Hoiu ja Laenu Ühisusse jooksva arve peale 4,5-protsendilise kasumi saamisele panna.

1913

... Otsustatakse „Seltsimajale keskhommiku poole nurga pääle uut järku umbes 1000 rubla väärtuses juurde ehitada. Ühtlasi ka endist ehitust tarviliselt parandada.“

... Otsustatakse lasta Toila Hariduse Seltsil tuletõrje seltsimajas oma raamatukogu pidada ja neid laenutada, kui kuberneri herra seda lubab, mida haridusselts peab küsima. Tasu selle eest saab tuletõreselts 50 kopikat korra pealt, s.o 26 rubla aastas, selle tingimusega, et Toila haridusselts raamatute väljaandmise ajal soojendab, valgustab ja põrandad korras peab.

1914

... Otsustatakse, et liikmed, kes seltsi tegevuspiirkonnast väljaspool asuvad ja koosolekust osa ei saa võtta, mitte liikmeteks, vaid seltsi toetajateks ja kinkijateks lugeda.

... Otsustati aumärkide ette 28 rubla ja 50 kopikat kassast välja maksta ja neid liikmetele edasi müüa ja auliikmetele hinnata kätte anda.

1915

... Otsustati seltsimaja katust tõrvata lasta ja volitati eestseisust selleks inimesi palgata ja materjali muretseda.

1916

... 28. veebruaril määrati seltsi üldkoosolekul kindlaks esimehe ja eestseisuse liikmete kohustused.

„Esimees, peale oma otsekoheste kohuste (eestseisuse kokkukutsumine jne) vastutab maja ja majainventari eest, hoiab maja võtmeid, annab eestseisuse nõusolekul ehk volitusel maja koosolekute ja pidude pidamiseks ja sellesarnaste ettevõtete toimepanemiseks määratud tingimustel välja. Komandu ülem juhatab komandut harjutuste ja tulekahju korral, vastutab tulekaitse riiete eest, määrab iga pidu korraks 4 korrapidajat ja täidab esimehe kohused viimase äraolekul. Komandu ülema abi vastutab mundrite, labidate, kirveste, mütside jne eest ja täidab komandu ülema kohused tema äraolekul. Kassapidaja vastutab kassa ees ja peab kassaraamatud korras. Kassapidaja abi hooleks on riiete ruumis raha vastuvõtmine ja ta täidab kassapidaja kohused selle äraolekul. Kirjatoimetaja abi täidab kirjatoimetaja kohused tema äraolekul.“

See oli Toila tuletõrjujate ühingu senises tegevuses esimene kord, kus eestseisuse liikmete ametite kohustused on kirja pandud, vähemalt protokollitud.

1917

... Tuletõrjeselts laenab kohalikule haridusseltsile 1000 rubla.

... Tuletõrjeselts otsustab haridusseltsi raamatukapi oma ruumidesse kaitse alla võtta, tasu selle eest lepivad omavahel kokku tuletõrjeseltsi eestseisus ja haridusseltsi esindajad.

1918

... Tuletõrjeselts annab oma ruumid üheks kooliaastaks haridusseltsile kasutada. Tasu: 400 rubla kooliaasta eest. Ruumid tuleb korras hoida, mis jäetakse tuletõrjujate P. Mulleri, M. Kruuti ja J. Klumanni valve alla.

Näitetegevus Toilas läbi aegade

Toila suvituspaigana hakkas rahvast köitma juba möödunud sajandil. Siin puhkas rohkesti Peterburi ja Moskva haritlasi. Elavnes aga ka oma haridustegevus ja seltskonnaelu.

1863.a. asutati Toilas laulukoor ning septembris anti juba esimene kontsert.

Järgmisel aastal ehitati koolimaja, kolm aastat hiljem loodi vaimuvalguse levitamiseks selts „Concordia“, kus aktiivselt kõnesid peeti.

1868.a. asutati pasunakoor, mida ka D. O. Wirkhaus juhendamas käis. Laulukooriga võeti osa esimesest Eesti üldlaulupeost 1869.a.

Selle kõige hingeks olid kooliõpetaja, Cimze seminari kasvandik Hans Glass ja ärgas talumees Abram Simon.

Ajakiri „Odamees“ nr. 1/1925 kirjutab Hans Glassist:

„Olles Toilas kooliõpetajaks 1867-1891, on ta jätnud püsiva mälestuse lugupidamis-väärilise mehena. H. Glass oli oma aja kohta haruldaselt laialdaste huvidega mees. Oma suurest raamatukogust ammutanud teadmisi püüdis ta õpilastele ja rahvale edasi anda, juhtides Toila haridust ja kultuuri anduva rahvamehena.“

Märgatava jälje jättis Toila ellu ka Abram Simon. Tema kätetööna valmisid 8 suvilat ja 2 koolimaja, mitmesugust mööblit endale ja ümberkaudsele rahvale, purjepaate, viiuleid ja teisi keelpille. Hoolega jälgis ta kõike, mis ärkamisajal Tartu ja Tallina seltsielus huvitavat toimus, oli isiklikult tuttav J. W. Jannseni, Fr. R. Kreutzwaldi, J. Kunderi, J. Hurda, C. R. Jakobsoni, K. A. Hermanni ja teiste rahvusliku liikumise tegelastega.

D. O. Wirkhausi kutsel käidi Tartus „Vanemuises“ näitemängu vaatamas.

„Meid haaras mõte, et ka meie Toilas säärase näitemänguga hakkama saaksime. Tegelikult oli mul see mõte juba varemalt olnud, kuid meil puudusid näiteseinad, -põrandad ja muud vajalikud abinõud,“ kirjutab A. Simon oma elulookirjelduses 1924. aastal.

Organiseeriti näitemäng ning esimesed etendused anti 1881.a. koolimajas. Sissetulek läks Aleksandrikooli toetamiseks. Esimene näidend oli J. Kunderi „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“, teine L. Koidula „Säärane mulk“.

Jõhvi kirikuõpetajale pastor Christophile ei meeldinud, et koolimajas, õnnistatud majas, „komejanti“ tehakse. Kaebuse peale keelaski kõrgem koolivalitsus koolimajas näidendite esitamise ära. Mida teha?

„Sõitsin Tartu ja Tallinna, uurisin „Vanemuise“ ja Tallinna linnateatri sisseseadeid ning tegin olude kohaselt plaanid, kuid siiski nii, et saaksime avarama näitelava ja parema sisseseade kui „Vanemuises“. 1882. aasta kevadel alustasin ehitamist ja juulikuu alguseks oli minu teatrimaja valmis. (...) Esimene kontsert ja näitemäng uues teatrimajas olid 11. juulil 1882.“ (A. Simoni elulookirjeldusest).

Nii kiiresti valmis Eesti esimene teatrimaja. Kirikhärrast jäi see õnnistamata, sest „põrgu ja pagana maja“ tema õnnistama ei tulnud.

Sellest hoolimata oli teatritegevus Toilas edukas: umbes kümne aastaga esitati seal tolleaegse eesti ja kättesaadav maailma näitekirjanduse paremik, 61 näidendit.

Esimesest teatrimajast pilte säilinud ei ole, Toila selleaegse isetegevuslase Nigulas Otto ülestähendustes on aga kirjas:

„Saaliruum asus elumaja ja selle otsas ühe katuse all oleva lauda ja hobusetalli peal pööningul sarikate all. Saali külgseinad moodustasid umbes 3-4 sülla kõrgusel sarikate külge kinnitatud postidele löödud lauad. Lae moodustasid seinte ülemistest äärtest alates mööda sarikaid ja pennisid löödud lauad, nii oli saali lagi kumer ja kaunis kõrge. Saal oli kaunis suur, üles viisid alumiselt korralt kaks treppi, üks esimese ja teise platside poole ja teine kolmanda platside poole ja tagumisele rõdule. Rõdusid oli kolm, üks saali tagumise poole otsas ja kaks saali kummalgi pool küljel lava lähedal. Lava oli kaunis suur, riietusruumi ei olnud, samuti ka orkestri süvendit. Vaheaegadel ja pidu alguses mängis orkester lõunapoolsel küljel oleval rõdul, pääsmete müük toimus alumisel korral üles viivate treppide juures.“

1901.a. hävis esimene teatrimaja koos mitme teise hoonega tulekahjus. Kolme kuuga ehitas A. Simon samasse üles uue, kivist teatrimaja.

„Ehitamisega oli õnne, sest sel ajal ehitati Jelissejevi lossi ja sealt käisid 32 müürseppa teatrimaja tegemas. 18. septembril 1901.a. olid laval juba kaks näidendit: „Nurjaläinud näitemäng“ ja „Viru Villemi viimane otsus.“ (Elulookirjeldusest).

Uues majas oli küla kohta väga suur ja kena saal, nagu mäletatakse. Endised puudused ei kordunud: lava taga oli riietusruum ning lava ees süvend orkestri jaoks. „Näiteseinad“ oli ostetud Peterburist ühelt suveteatrilt ja olid parimad ümbruskonnas.

Mõni aasta hiljem ehitasid tuletõrjujad endale kõigi Toila elanike abiga oma maja ning seltsitegevus kandus üle sinna. Üks osa tollest nn pritsimajast on praegune Toila maakultuurimaja, osa põles maha. Tules hävis ka A. Simoni teine teatrimaja.

Näitetegevus Toilas ei vaibunud. Kui 1905-1907 töötas Toilas kooliõpetajana Jaan Anvelt, osales temagi aktiivselt näiteringis. Repertuaaris olid M. Gorki „Põhjas“, A. Kitzbergi „Enne kukke ja koitu“, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ jt. R.

Majak kirjutab oma mälestusteraamatus „Tee tuli endal leida“ viimatinimetatud näidendi ettekandest:

„Muud publikut, sealhulgas ka mind, haaras näidend jäägitult. Võib-olla aitas etenduse kordaminekule kaasa asjaolu, et näitlejad ise olid kalurid või rannaelu head tundjad, kellele näidendi materjal oli tuttav. Saalisistujatele aga olid südamelähedased laval esitatavad probleemid. Minule isiklikult meeldis eriti üks peategelasi – Geert Vermeer (Jaan Anvelt).

Pärast esimest vaatust oli publiku aplaus üksmeelne. Ka politseipristavil polnud rahulolematuse tunnuseid.

Skandaal algas teise vaatuse ajal, kui Geert alustas laulu „Julgesti, vennad, nüüd tööle“. Tookord ma ei teadnud, et näidendi järgi oleks Geert koos teistega pidanud laulma uljast meremehe, mitte aga revolutsioonilist võitluslaulu, mis oli tuttav 1905. aastast. Jõuliselt ja kogu südamest kõlas võimas viis ja ülestõusule kutsuvad sõnad.“

Mõneaastase pausi näitetegevusse tõi endaga kaasa I maailmasõda. Aga juba 1917. aastal loodi haridusseltsi juurde „Noorsoo osakond“, õpiti jälle näidendeid ja korraldati peoõhtuid.

Kui 1926. aastal paljud seni näitemängu teinud inimesed Toilas lahkusid, paistis sellele harrastusele lõpp tulevat, ent ... pääsetee leiti.

1927.a. 11. oktoobril loodi kohaliku aktivisti Kalju Otto eestvõttel Toila Näitlejate Ring, mis 1931.a. Teatri Ringiks ümber muudeti. Säilinud protokollides on eesmärgina kirjas „asjaarmastajate näitlejate koondamine näitekunsti, laulu, muusika ja rahvatantsude arendamiseks Toila seltskondliste organisatsioonide juures“.

Tõenäoliselt oli Näitlejate Ring toilalaste hulgas väga populaarne. Liikmeks võeti alles kahe tegevliikme soovitusel ja eksamitega. Proovile mõjuva põhjuseta ilmumatajätmise pärast võidi avaldada noomitus; distsiplineerimatuse ja ebasündsa käitumise pärast arvati inimesi isegi ringi liikmeskonnast välja.

Kõigile liikmetele olid kohustuslikud kõne- ja referaadiõhtud, mida korraldati vähemalt kord kuus. Need olid teemadel „Näidend ja näitleja“, „August Kitzbergi elu ja looming“ jt.

Mida siis sel ajal mängiti?

Ühes ringi laiendatud juhatuse koosoleku protokollis 1929. aastast on kirjas:

„Näidendite valiku kohta ei ole laiendatud juhatusel erilisi soovitusi. Nähakse muidugi meelsasti, et kantakse ette väärtuslikke näidendeid.“

Näidendite valik jäi näitejuhtide hooleks. Mängiti väga palju. Juhtus muidugi sekka ka kergekaalulisemaid, kuid juhatuse soovitustest näidendite valiku suhtes peeti üldiselt kinni. Mängitavad autorid olid A.H. Tammsaare („Vargamäe vanad ja noored“, „Andres ja Pearu“, „Kõrboja peremees“), A. Kitzbergi („Neetud talu“, „Kauka jumal“, „Pila-Peetri testament“, „Libahunt“, „Kosjasõit“, „Püve talus“), O. Luts („Kapsapea“, „Tagahoovis“), A. Kivi („Seitse venda“, „Nõmmekingsepad“), E. Vilde ja H. Raudsepa näidendid jt. Eelistati kodumaist repertuaari, mängiti aga ka välismaa klassikat.

Ajajärk Toila Näitlejate Ringi moodustamisest kuni Suure Isamaasõja alguseni oli Toila näitetegevuses kahtlemata kõige viljakam, mil aasta jooksul õpiti ära rohkem kui kümme näidendit.

Sõjajärgsetel aastatel enam sellist hoogu sisse ei saadud.

Vaheldusid kultuurimaja juhatajad, vaheldusid näiteringide juhid. Viimased paarkümmend aastat on aga Toila Maakultuurimaja tunnistatud pidevalt üheks paremaks rajoonis. Maie Paumetsal maja direktorina jookseb juba 24. tööaasta. Näiteringi põhitugi on 1956. aastast Teodor Eljas. Näitejuhina sai viimane kätt proovida juba Toila Näitlejate Ringi aegadel. Lavastas ja mängis siis, lavastab ja mängib kaasa ka praegu. Dekoratsioonide kavandid ja dekoratsioonid teeb Teodor Eljas enamasti ise valmis. Selleks on ta „Estonia“ teatris hea kooli saanud: töötas seal butafoorina, tegi rekvisiite, maalri- ja puutööd. Ka „Vanemuises“ töötas ta lühikest aega ning viis aastat Tallinna Draamateatris inspitsiendina. Draamateatris oli tal osigi, on mänginud koos praeguste teeneliste ja rahvakunstnikega.

Näiteringi kuulub tänavu (1982) 18 liiget. Aastaga saab tavaliselt esinemisküpseks üks-kaks näidendit. Viimase aja edukamat – A. Uustulndi „Kaugused kutsuvad“ esitati mitmel pool, kokku 10 korra ringis. Oli nö meeste tükk, raske küll, aga kuidagi südamelähedane ning saadi nelja kuuga selgeks.

Tänavu on esinemisküpsed A. Liivese „Tütarlaps otsib õnne“ ja „Sikud ja lambad“ ning R. Parve-L. Prometi „Naine on ka inimene“. Käsil on Chr. Rutofi „Väimehed“ uue koosseisuga. Et Rutoff ise Virumaa mees oli, siis on toilalased tema näidendit üsna palju mänginud: 1932, 1947, 1970. Meelde tuletati seda ka kirjaniku juubeli puhul 1979.a. Ja kõigis „Väimeeste“ lavastustes on kaasa mänginud Ilma Reetli.

Toila näitering on oma koosseisult püsiv. Üle 20 aasta on mänginud apteegijuhataja Milvi Palandi, peaaegu kõigis näidendites kaasa teinud raamatupidaja Vaike Matt, üks tugevamaid mehi on väikelaevastiku kapten Arvo Lossi.

Näitemänguharrastus kandub mõnes peres edasi põlvest põlve. Näiteks Paalode peres, kust praegu mängib kõige noorem poeg Margus või Roosede peres, kust lisaks isa Lembitule mängib ka tütar Eve.

Toila on kasvav alevik. Elanikke oli 1982.a. Alguseks 678. Viimastel aastatel areneb hoogsalt individuaalehitus. 1981.a. lõpul võeti vastu 7 uut elumaja, ehitamine jätkub 37 krundil.

Tooni aleviku elule annab kalurikolhoos „Oktoober“. Suureks majandiks kujunes ta X viisaastakul, mil liitusid kalurikolhoosid „Virulane“ ja „Oktjabr“ ning Toila kalakombinaat. 1982.a. Kevadel ühines „Oktoobriga“ veel Kurtna sovhoos.

X viisaastakul kasvas „Oktoobri“ kalurikolhoosi aastatoodang 2,6 miljonilt rublalt 12,5 miljonini ning moodustas 1981.a. 14 miljonit rubla.

Kolhoosil on oma kultuuriosakond, kes pöörab palju tähelepanu töötajate vaba aja sisustamisele: teatri-, kontserdi- ja näitusekülastused, ekskursioonid. Tegutsevad ka oma taidluskollektiivid. Hulk aastaid kasutuna seisnud varemetest ehitati uuesti üles uus hoone „Meretare“, mille saaliruumid sobivad kolhoosi perekonnaklubi, raamatusõprade või muudeks üritusteks.

Tugevneb kolhoos – paraneb kolhoosnike olme, suurenevad võimalused kultuuritööks.

Toilalased viivad edasi oma kultuuritraditsioone. Eelmisest sajandist valla pääsenud teatripisik on elujõuline ja nakatab rahvast praegugi.

Koostas Hulda Lepisk 1982. aastal

Huvitav leid - Toila mehed pealinnas

Pildil on jäädvustatud viis Toila meest, kellest kolm - Hans Glass ja vennad Juhan (taga vasakul) ja Abram (ees paremal) Simonid on selgesti äratuntavad, kaks ülejäänud noort meest jäävad esialgu tundmatuks. Seltskond õllelaua ümber on tolle aja kohta “ontlikus” riietuses, mis näitab, et tegemist oli väljasõiduga mõnda suuremasse linna, tõenäoliselt Tallinna või Peterburi. Ilmselt on pildistanud õllepoe juures passinud tänavapiltnik – sellele viitavad pildi halb kvaliteet ning võttepaiga ümbruse prahine pind. Samuti rekvisiidiks olnud suur õllekorv ...

Arvata võib, et pildistatud on 1870ndail, kui tänu juba tegutsevale Peterburi-Tallinna raudteele olid Toila mehed oma orkestriga käinud Peterburis parun Nikolai v. Wilckenit tema juubeli puhul õnnitlemas või Tallinnas kuberneri lossis ennast näitamas. Ja kui Abram Simon ja koolmeister Hans Glass polnud veel lahku löönud.

Kõige huvitavam pildi juures on, et see on nagu kindla käega lavastatud. Koolmeistrid Juhan Simon ja Hans Glass esinevad oma ametile vastavas rollis dotseerivalt, keelitades nagu nooremaid mehi mõõdukusele. Abram vaatab kõrvale, sest tema teab ise ja tema teeb. Kõik on surmtõsised, millest järgneb, et korv tühjade pudelitega on vaid rekvisiidiks. Kuid õlu vahutab pokaalides.

Kes on lavastaja, kes teadis ja tundis kõiki osalisi ja nende rolle Toila elus? Tänavapiltnik see ei saanud olla, järelikult pidi äratuntud kolmik ise olema see, kes seda ise aimamata … toreda stseeni ajaloo jaoks lavastas.

Pilt on Toilas tundmatu, osalised on seda nähtavasti vaid omatarbeks säilitanud.

Leitud eksemplar on Juhani poja Nigulase pärandist. On kiiduväärt, et taoline fotodokument lagedale toodi.

Jüri Tõnisson

Oru loss ja tema rikkused

Muinasjutuline toredus Pühajõe kaldal. - Kroonlühtrid vürsti paleest.

Mäletatavasti Eesti tööstuslikkude ringkondade poolt kingiti hiljuti riigile Toila rannas asuv Oru loss ühes mitmete teiste ehitustega ja laialdase maa-alaga. Kui kingituse väärtust hinnatakse umbes 100 000 kroonile, siis on see käesoleval juhul vast liiaks väheütlev, kuna lossi ja ümbruse rajamine läks omal ajal maksma umbes viis miljonit kuldrubla ja tõeliselt on siin tegemist ehitusega, mille sarnast kogu Eestis vaevalt teist leidub. Võrdub ju ülalnimetatud kuldrublade hulk praeguse kursi järele arvestades viieteistkümnele miljonile kroonile, mis on tubli viiendik kogu meie riigi tuleva aasta eelarvest.

Kuna Toila rannaga seni pn puudunud järjekindel ühendus, siis on ka Oru loss jäänud meie laiematele hulkadele seni vähetuntuks. Endine Toila ja Oru lossi hiilgus on vabariigi aastatel täielikult kadunud ja tsaariaegne luksuslik elu on asendunud unustatud vaikusega, kuhu suveti on leidnud teed ainult vähesed suvivõõrad ja juhuslikud matkajad.

Vene rahamagnaat Grigori Jelissejev tegi lossi ehitamisega algust 1897. aastal ning ehitustöödega jõuti lõpule 1901. aasta kevadeks. Loomulikult ei saanud viis miljonit kuldrubla kuluda ainult lossi ehitamisele, vaid siin saadi üle kolme aasta kestnud palavikulise töö järele hakkama rea hoonete püstitamise ja

kogu ümbruse muutmisega suurilma suvituskohaks.

Ulatuslikust tööst annab enam kindlama pildi vast kõigi nende ehituste ja tööde loetelu, millised seal läbi viidi. Esmalt tuleb peaehitusena nimetada kolmekordset lossihoonet, mis asun umbes kolmesaja meetri kaugusel rannast Pühajõe kõrgel kaldal. Lossi tagaküljes seisavad järjestikku aga teised sinna juurde kuuluvad hooned. Esimesena suur kasvuhoone, kus leidusid
piirkonnad viinamarjade, virsikute, palmide, loorberite ja pilargooniate kasvatamiseks. Järgnevana maneež hobustele, kus on ruumi pea poolesajale loomale ning seejärele kahekordne tööliste ja teenijate elamu, kus leidub hulk vähemaid kortereid. Paarisaja meetri kaugusel asub männiku keskel aga õigeusu kirik, mille ehitamisega tuldud toime samase kunstipärasusega, kui seda võisime vanasti näha vene suurlinnade kirikute juures. Kirikul on neli vähemat ja kaks suuremat kullatud sibulatorni ja erineb seega vast ainult mõõtude poolest suurtest ja nägusatest õigeusu kirikutest. Nendest hoonetest enam eraldatuna asub Toila kaluriküla alguses suur haigla, mis aga on müüdud ühele Tallinna elanikule Jelissejevi voliniku poolt juba varasematel aastatel. Lisaks eelnimetatule püstitati lähemasse ümbrusse Jelissejevi poolt veel kuus suvilat, ta lasi varem pargi piirkonnas seisnud suilad lammutada. Peale suvilate, mis puust ehitused, on kõik hooned
tehtud kas tellis- või paekivist.

Kõigi  nende hoonete kui ka Pühajõe suudme ümbrus muudeti samal ajal aga luksuslikuks pargiks, kus veel praegugi võib igal sammul kohata piinlikku hoolsust ja küllust. 
Siin on kaunid Pühajõe kaldad, kuhu lossi lossi esiküljel asuvatelt terrassidelt avaneb unustamata vaade, kaetud välismaa lehtpuudega, kuna ümber asuv kõrge männikd on ilustatud ja mitmekesistatud leedrite, õlipuude, mitmet liiki välismaa kuuskede, akaatsiate, pärnade jt. salkadega. Üle Pühajõe on pargi ulatuses ehitatud kaks kivisilda, pargi teede ääres asuvad pingid ja istmed on raiutud välja raudkividest jne.

Lisaks ehitati veel lossi alla tiigid kalade ja vähkide hoidmiseks.
kuhu juhiti vesi alliakatest ja jõest. Ühenduse pidamiseks lossiga ehitati umbes kuue kilomeetri pikkune maantee, mis viib välja Tallinn-Narva maanteele praeguste Toila ja Oru jaamade vahele.

Mis puutub lossi elusse peale selle valmimist, siis kujunes see ehitustele vastavalt ka kõigiti luksuslikuks ja hiilagavaks. Põhiliseks suvitajaks on Jelissejevi abikaasa koos viie poja ja ühe tütrega, kes saabusid kõik kohale juba kevadel ja viibisid Toilas sügise alguseni. Jelissejev külastas lossi tavaliselt umbes kahe nädala tagant, viibides kohal ainult üksikuid päevi. Härra tulekul korraldati pea alati suurejoonelisi pidustusi, milledest sõitis võtma osa vene aadli ja rahaaristokraatiasse kuuluvaid daame ja härraseid. 

Pidustused peetud niivõrd uhked, et need pakkunud Toila elanikkudele eemaltki vaadates otse muinasjutulist pilti.

Kuivõrd laialdane oli lossi majapidamine, sellest annavad ülevaate kõige paremini järgnevad arvulised andmed.
Lossi talvine teenijaskond koosnes kuni 30 inimesest, kuid suveti jõudis teenijate arv saja peale.
Nii olid suvel tegevuses 30 aednikku, köögiteenijaid, tallipoisse jne. Kui aga proua sõitis suvitama, siis oli temaga peale laste kaasas veel ligikaudu veerandsada ümmardajat, nende hulgas igal lapsel oma surmani perekonna juurde kuuluv amm, siis laste koolitajad jt. Maneežis oli aga Jelissejevil alaliselt kolmkümmend suguhobust, samapalju jahikoeri, mõned eeslid, rebaseid jm.

Praegu on kõigist sarnasest jäänud Toila rahvale ainult mälestused järele ja meie väikestes oludes pole ka Oru lossi oodata enam kunagi endist hiilgust. Kui aga vaadata lossi praegust seisukorda, siis ei saa jätta rõhutamata, et riik on saanud selle kingitusega siiski ühe väärtusliku hoone ja Viru ranniku kaunima koha omanikuks.

Lossis leidub ühes kõrvalruumidega üldse 57 ruumi,
kusjuures kaasa on arvatud ja suve- ja talveaed, elektrijaam kolme dünamoga, keskkütteruum jt. 
Peasissekõik asub lõunapoolsel küljel, kust pääseb vestibüüli, mis on praegugi küllalt korralikult säilunud, kuna seal seisavad pea puutumatuna ka endised mööblid, nagu riiete varnad, peeglid, suured savist vaasid ja mõningaid muid esemeid. Vestibüülist viivad uksed paremat kätt söögisaali, vasemalt piljardituppa ja otsejoones lossi peasaali. Samast viib veel trepp ülemistele kordadele.
Söögisaal, mille taga asub rida teenijatetubasid, väike ja suur köök, puhvetiruum ja mõningaid kõrvalruume, mis on samuti võrdlemisi heas korras. Mööblitest võiks siin nimetada söögilauda, suurt kappi, kaht õlimaali seintel, rida toole, suur lühter laes jm. Lossi parempoolses nurgas asub lugemistuba, mis sisustatud hinnalise punasest puust mööbliga, nagu neli raamatukappi, toole, laudu, pehmet mööblit ja seinal suur maal Petrogradist Neeva kaldast, mis näib olevat kellegi vene kunstniku originaal. Suuremat luksust võib aga näha keset lossi esikülge asuvas
peasaalis, mis läbistab lossi kaht korda,
ja mis on teise korra kõrguselt piiratud rõduga. See saal on suurelt osalt kaunistatud meisterlikkude nikerdustega, kuid peamiseks ehteks on siin kaks ülalt alla ulatuvat kroonlühtrit, mis on
toodud kohale kellegi vürsti paleest Petrogradist ja mis säravad tuhandete kirstallkuulikeste ja litrite helgis. Seintel on samakujulisi väikseid lühtreid veel kuus. Üleval laes on aga kuulsa vene kunstniku maal, mis kujutab Madonnat pilvedes, amoreid jm. Saalis leidub veel hulk valgeid toole ja laudu.
Ka järgnevad kaks ruumi pakuvad praegu mõndagi imestamisväärset. Esiteks Jelissejevi kabinet, kus leidub hulgana pehmete mööblite komplekte, toole, sohvasid ja diivaneid, osa neist rikkalikult nikerdatud ja välja töötatud. Samas asub nikerdustega kirjutuslaud, seintel õlimaale ja laes lühter. Kõrval asuv proua buduaar on sisustatud peamiselt kullatud mööbliga, kusjuures pehme mööbel on tõmmatud üle kuldbrokaatriidega. Siin asuvad ka kaks kõrget peeglit punasest puust aluskappidega, mis kaunistatud emailjoonistutega. Kullast säravad siin ka mitmed postamendid, sirmid ja muud esemed. Järgnevana asub piljardituba suure piljardiga, toolide ja laudadega.

Teisel korral
asub rida üksikuid tube, nende hulgas ka proua kabinett, kus leidub rikkalikult luksuslikku polsterdatud mööblit ja muud sisustust. Teistes tubades asub siin veel üksikuid mööbleid, kuid enam lihtsamaid. Teisel korral asub ka vannituba basseiniga ja täielikult sisustatud riietustoaga, kus pearõhk on pandud kirevusele ja mugavusele. 
Lossi kolmandal korral on kuus võõrastetuba vähese mööbliga, sealt edasi viib trepp katusele, kuhu ehitatud lahtine rõdu ja neljakandiline torn.

Mis puutub teistesse ehitustesse, siis on need praegu võrdlemisi erinevas seisukorras. Nii saab veel vaevalt seada korda suurt kasvuhoonet, kus 2600 klaasruutu ja raudtalad müüdi alles läinud suvel maha.
Ka on kasvuhoone saanud kannatada sõja päevil, mil ehitust tabas vaenlase laevast lastud mürsk. Maneež, samuti ka tööliste maja on mõningate korralduste järele aga kõigiti kasutamiskõlbulised ...
Loss ise aga vajab välispidiselt seevastu õige tublisti võõpamist, kuna paljudki välispidised kaunistused on aastate vältel murenenud ja pudenenud. Lõpuks ei puudu aga ka suured viljapuuaiadki, millistes ühes leidub sada viljapuud, teises on märksa enam.

***

Toilas asuvas end. Jelissejevi lossis teostatakse eeloleval kevadel põhjalik remont. Lossi ümbritsev suurepärane park, mis ajajooksul on muutunud metskikuks, seatakse samuti korda. Kuuldavasti lossi ja selle ümbruskonna korrastamise kulud võtavad oma kanda kinnisvara ostjad.

"Vaba Maa" reedel, 8. märtsil 1935.a.

Oru loss ootab Soome presidenti

Lossi korraldustööd lõpul. - Kõrged külalised saabuvad 1. augustil.

Kui maa poolt läheneda, paistab Oru lossi neljakandiline tornehitus kaugele üle pargi roheluse. Kui kihutad edasi mööda Viru rannikut Sillamäe poole, jääb loss veel kauaks valendama, kõnelemata ulgumerest, kuhu ta paistab kaugele kätte. 
Endine rikas vene kaupmees ja mitmekordne miljonär Jelissejev, kes lossi ehitas 1901. aastal, oli osanud valida oma puhkuspaleele ühe suurepärasematest paikadest Viru rannal. Lossi alt läbivoolava Pühajõe nimetus osutab selle paiga erakorralisusele ka muistsetel aegadel.

Siin pidi meie esivanematel olema mingi pühitsetud ja õnnistatud koht,
püha hiis või midagi sellesarnast. Ajaloos teame, et siin on heidelnud Põhjasõja päevil rootsi ja vene sõjajõud. Vene kindral Šeremetjev koondas Pühajõe kiriku juurde oma kuulsa ratsaväe.
Jelissejev valis oma lossi asupaigaks kõrge kalda, kust tõuseb veelgi kõrgendikke. All laiutab mere avarus ja õige haruldaselt selgetel ilmadel, mil tekivad õhupeegeldused, olevat kohalikkude elanikkude jutustuse järele

lossi kõige ülemistelt rõdudelt võidud näha Soome kallast.

Lossi ehitas vene arhitekt Baranovski. Pargi ja aia olevat planeerinud tookordne Riia linna arhitket Kupfeld (Kuphalt). Raske on lossi ehituslaadi viia mingi kindla stiili alla. Ehitus tuletab meelde kergeid ja õhulisi palazzosid kusagil Vahemere rannal.
Jelissejev, kes oli tüübiline vene kaupmees, on omal ajal matnud siia suuri summasid. Lossi poolkelder-korrale ta ehitas teatriruumid, kus Peterburist või mujalt küllatulevad artistid esinesid vahel teatriettekannetega ja kontsertidega. Rajati rida kõrvalhooneid, mis tarvilikud suures majapidamises- 

Jelissejev oli tuntud hobuste armastajana.

Lossi juurde ehitati suurepärane maneež tallidega, mis püsib praegu. Maneeži seinad on kaetud õnnestunud freskodega, tellitud häält kunstnikult, mis kujutavad ratsaspordi stseene. Need on säilinud tänaseni. Suurtes klaasist kasvuhoonetes kasvatati viinamarju ja sidruneid ja kõige mitmekesisemaid rooside ja muude lillede sorte. Lossil oli oma elektrijaam, mis praegu oma algelise sisseseade poolest kõlbab muuseumi. Lossi saali laemaal on pärit vene kunstnikult Vladimir Vafovskilt. Ka see on säilinud, samuti saali suurepärased kroonlühtrid, ehk küll loss revolutsiooni ajal rüüstamises sai kannatada. Lossi läheduses on kaljuseinas väike koobas, kus niriseb imelikult selge veega allikas. Kui võõras tuleb koopa suu juurde, tahaks ta meelsasti astuda sinna sisse; allikast koopa põrandale tekkinud vesi on nii läbipaistev, et võõras ei pane vett tähele.

Kogu lossile kuuluv maa-ala on suur umbes 140 ha,

millest umbes 40 ha on põllumaa. Saksa okupatsiooni ajal loss äratas Saksa okupatsiooni võimude tähelepanu ja siia paigutati kogu okuptasiooni ajaks Põhja-Eestis tegutsevate saksa väeosade kindralkomando. Kõik kõrged saksa väejuhid, kes käisid okupatsiooni ajal Baltimail, külastasid ka Oru lossi. 
Liigub ringi järgmine kuuldus:
kui Oru loss oli valminud, meeldinud see väga vene viimasele tsaarile Nikolai II-le,

kes tahtnud lossi osta troonipärija jaoks. Jelissejev nimetanud hinnaks 5 miljonit kuldrubla. Kui miljonär tähendanud, et see hind on liig asuur, vastanud Jelissejev: "Pidage meeles, et ma olen kaupmees ja ei müü midagi alla oma hinna. Kui aga tsaarile loss väga meeldib, siis ma võin talle selle kinkida."

Oru lossi maneežis on alaliselt peetud 30 head hobust. Jelissejev ise on väga harva käinud Orul. Siin on rohkem elanud tema tuttavad ja lähemad sõbrad. Jelissejev elavat ise praegu Pariisis ja tema varandust valitses siin mitmed aastad tema volinik. Kui nüüd Eesti suurtöösturite ringkonnad hiljuti selle lossi ära ostsid ja tema kinkisid riigivalitsusele ja lossi remontima hakkasid, selgus õige suurel määral, kuidas ehitajad-arhitektid ja insenerid vene kaupmees-miljonäri olid tüssanud. Võtame kas või lossi terrasside müürisid, mis ei olnudki nii massiivsed kui väliselt näisid - õhukese kivikatte taha oli paigutatud lihtsalt prügi ja prahti. Kuulus laemaal oli kinnitatud lohakalt päris harilikkude naeltega.

Lossi remonteerimise ja ümbruse kordaseadmise tööd on jõudnud juba lõpukorrale.

On tehtud väikseid ümberehitusi, samuti planeeritud park mitmeti uuesti. Lossi väline toon, mis varemalt oli kollakas-hallikas, on nüüd saanud meeldiva kreem-roosa värvingu. Korda on seatud ka kõrvalhooned. Parki on ehitatud maja lossi komandandile ja mõnedele teistele ametiisikutele.

1. augustiks on kõik omal kohal. Siis teatavasti tuleb 

Orule riigivanemale külla Soome vabariigi president ühes abikaasaga.

Lossi kordaseadmine on tulnud õnnistuseks ka laiemale ümbruskonnale. Lossi juurde viivad teed, mis seni olid korratus olekus, on nüüd muutunud esmajärgulisteks.

Uus Eesti 21.07.1936