Alutaguse rand
Kõrge palistusena piirab järsk paekallas Virumaal Soome lahte. Siin tungib ta kohati täiesti rannani, kust 45-50 meetri kõrguselt võib alla vaadata lainetesse, mis uhavad rannal olemaid vähemaid kivikesi ja suuremaid munakaid ning rändrahne madalal rannaveel. Teises kohas taganeb ta merest kaugemale, jättes mere ja kõrge paeseina vahele laia vöö, millel kasvavad okasmetsad (Türsamäe) ja suuremad lehtpuude tukad (Sillamäel), mille üle paistab eemalt lainetav veeväli, kus aegajalt liiguvad aurikud ja mitmemastilised purjekad, kuna kaugemal silmapiiri äärel selgel ilmal sinetavad Suursaare ja Tütarsaarte siluetid.
Kenamaks kohaks Virumaa (Alutaguse) rannikul on Toila ümbrus, mis enne sõda oli tähtsaks suvituskohaks, kuhu iseäranis palju sõitsid suvitajad Venemaalt. Ja Toila on tõesti väärt, et teda vaadeldakse, teda maitstakse, elades pikemat aega siin, viibides kõige vähemalt mõned päevad varjurikaste puude vilus, lagedal mererannal.
Vaade paekaldalt merele on ülendav, kuid palju ilusam on paekallas alt vaadates. Kohati paistab paljas paesein, mis tõuseb müürina järsku üles, sünnitades kõrges üleval sakke, lubjakivi poste, hiigla täkkeid, suuri lõhesid, nagu neid nähtud piltidel Saksamaa Harzi mägestikust. Sellel seinal kasvavad just serval suuremad puud - kased, männid, üksik kuusk - tarvis on tugevamat tuule tõuget ja puu langeks säält alla sügavusse. Kuid puu mis ajand oma juured kindlasti paepragudesse, ei mõtlegi veel kukkuda, olgugi et juba kohati mõnigi puu on langend alla, seistes ripakil, latv allapoole või kasvades rõhtsalt sügavuse kohal.
Enamasti on aga paekalda alune kattund puudega, mille kasv väga lopsakas, tekitades kena rohelise vöö ülemise lageda loopäälse ja all lageda mere vahele. Siin kasvavad pärnad, jalakad, vahtrad, tammed, pajud, lepad suurte puudena, nende all alapuistuna kuusmanid, koerõispuud, paakspuud, sõstrad jt. esinedes paksu tihnikuna, millest vahest raske läbi tungida.
Ja paekalda alusel ei ole kerge kõndida. Tihti langevad ülevalt kalda servalt alla suured pangad lubjakive, mis veerevad hirmsa jõuga libamisi küljel, purustades puid ja põõsaid, mis nende ette juhtuvad. Niissugusesse kohta jääb hävituste kogu, suured lagedad kivimurrud, mille vahelt paistavad välja kuivand puutüved, oksad, murdunud risu. Sarnased hävitustööd vahelduvad põõsastikuga, mis kasvand juba vanematele kukumiskohtadelle, kus paekivi kattund juba punaka oksüüdi korraga. Siinsamas on ka päratumad liivakivi pangad, mis eraldund paekivi alustest liivakivi kihtidest, murenedes aegamööda kildudeks, täites suuremad augud kivirägas.
Väga raske on kõndida just Toila ümbruses mererannal. Siin on paekallas muutnud mõne koha koguni läbipääsmatuks. Paekaldapäälse loo ja põldude taga on tihti sood, madala metsaga. Soost nõrgub vesi paekivi pragudesse, kust ta valgub mere poole ...
Ja vaevalt leidub Eestis teist nii metsikut randa kui on Toila ja Valaste küla vahel. siin on ilu, mida suurendab just see metsikus.
Mererannalt ülespääseda paekaldale ei ole siin mitte kerge ülesanne. Ja seda võib ainult teatud kohas, muidu takistab ülemine järsk lubjakivi kiht igaüht, kel seks vähegi julgust. Mõnes kohas on paekihid isegi alt õõnsad ja siit ei ole lootustki ülespääseda. Ainult mõnes kohas on liivakivisse ja savikihtidesse tambitud väiksed jalgasemed, kinnitades neile kivikillud puukepikestega; neile kohtadele on pandud käsipuud kõrvale, või murtud maha lähem puu võsu, millele võib toetuda üles-alla ronimisel. Kusagil kaljupraost pääseb ka kaldale; või on jälle tehtud 7-8 meetri pikkused redelid, mida mööda võib pääseda läbi järsust kohast. Ja niisugustel teedel liiguvad üles-alla kaldapäälsed elanikud, kel põllutöö kõrval sissetulekuks kalastus, mere ranna ja paekalda vahel ei leidu siin kuigi palju alalisi elamuid. Harjumata käijatel ei paku neil teil liikuda kuigi suurt lõbu. Hobusega saab ainult paaris kohas alla ja üles (Ontikas, Toilas, Vokas, Konjus), tarvitades sellejuures muidugi kõiki ettevaatuse abinõusid.
Toila, Oru ja Voka
Paekaldal on siin kolm tähtsamat suvituskohta: Toila, Oru ja Voka. Viimane neist on väikese oja suu lähedal. Oja, mis oma alguse saab osalt kraavidest lõunapool raudteed olevatest Alutaguse soodest, uhab Voka lähedal liivakivisse sügava sälkoru, mille veerud kaetud lopsaka taimestikuga. Paekallas kaob siin lähedal vähe kaugemale maa sisse, tekitades suure sämbu üldisesse paekalda sirgjoonesse. Voka mõis, mis siin paekalda veerul, on kenamatest kohtadest*.
* Voka mõisa nimetatakse teistes keeltes Chudleigh. Nimel on Inglise algupära, mis tekkind järgmistel asjaoludel: 19. aastasaja lõpul tuli Peeterburi üks inglise hertsogi proua, kel Briti õueringkondades mingisugune skandaal juhtunud ja ostis Virumaale kolm mõisat: Voka, Toila ja Ontika. Vokale andis ta oma neiupõlve nime Chudleigh. Mõni aeg siin elades läks ta siit Prantsusmaale Calais linna elama. Voka mõisale jäi aga ingliskeelne nimi ametlikkudes paberites alale. (St. Petersb. Zeitung 1832 Nr.9)
Palju huvitavam on Oru ümbrus, Siin on keskkohaks Vene miljonääri Elissejevi loss, mille ehituse pääle kulutatud suured summad. Lumivalge Itaalia stiilis loss on ehitatud kiirelt voolava Pühajõe oru kaldale liivakivi astangule, mille järsud kalda suurendavad metsikult üldist ilu.
Lossi ümber on tore park haruldaste puudega, suured kasvuhooned, n.n. talveaiad, võrdlemisi suur maneež, toredad elumajad suure arvulisele teenijate hulgale, lossi kirik, terrassid kolonnidega, purtskaevudega, tore vaade Pühajõe orule - kõik see sunnib vaatlema, imestama.
Looduslikku ilu on täiendand igal pool kunstniku käsi ja sellepärast oli enne ilmasõda Oru ümbrus rohkem elavamatest kohtadest, mida käidi kaugelt vaatamas. Praegu on siin kõik enam-vähem laokil, sest puudub peremees, kelle kindel käsi korraldaks endist iludust.
Ka nüüd voolab küll, niisamuti liivakivi pankade vahelt väikesest koopast maaalune oja, varjurikkad puud annavad samuti varju, pargis kasvab endiselt haruldane Eesti taim põõsasmaran, kuid ei ole neid puhastatud jalgteid, hästi korraldatud alleesid, mis endisel ajal.
Lossi lähedal suundub merde Pühajõgi, Igor Severjaanini luule ilm.
Pühajõgi saab oma alguse Alutaguse suurtest soodest, mille keskel mitmed rabajärved. Paekaldale, kivikihtidele jõudes uuristab ta kõvasse lubjakivisse sügava sängi kõrgete veergudega. Astastmelt tormab jõgi alla, liigutades nõval vähemaid kildusid. Narva maantee kohal kõrge paekivist silla alt läbi pugedes ajab ta alamal kõrge kallaste vahel Lageda veski turbiiniga käima ja voolab siis kataraktina Toila poole, ühinedes Pühjajõe küla lähedal Aluojaga Mägara jõgi. Vee rikkus on iseäranis tähelepanemiseväärt kevadel suurveega ja siis on Pühajõgi tõesti ilus.
Huvitav on ka Pühjajõe suubumine. Meri loksutab välja suurel hulgal paekivi kildusid, mis
Põhjasild Pühajõel
langend paekaldalt merde. Suurte tormidega paisatakse neist terved vallid rannale, nii et see sulub täiesti jõesuu. Ülevalt alla voolav vesi peab omale uue sängi uuristama ja nii siirdub jõesuu tüki maad ida poole (Samasugune siirdund jõesuu on ka Sõtkejõel Vaivaras).
Toilal ei ole praegu ka seda tähtsust, mis varematel aegadel, kus küla oli täis suvitajaid, kus oli paar kolm pansiooni, poed, pagar ja mitu käsitöölist. Kui meie suurnikud supeluslinnad maha jätavad, et kuskil ilusas kohas vaikselt puhata ja kui suvituskohtade elanikud oma hindu ka rohkem normeerivad, võib olla, et siin Toila ümbruses jälle rohkem elu.
Toila ja Oru ümbrus on juba varematel aegadel rohkem tähelepanemist äratanud. Omal ajal mitmeid teateid paekalda ja selle ümbruse üle pärides, seletati Toilas, et Oru park kõik alt truubitatud olevat. Seda sama olevat ka mõnes paigas Toila ümbruses tähelepanna. Truubitamist aga ei mäletavat keegi vanematest inimestest. Oru ja Voka vahel on väikene männimets n.n. Nõiamets, sääl on olnud ennemalt mitmesuguseid keldrid, mis veel mõnikümmend aastat tagasi kaunis terved olnud, praegu aga suuremalt osalt sisse langend. Niisama olevat Pühajõe põhjapoolsel kaldal Seieri maa pääl Toila küla lähedal 2-3 vakamaa suurusel platsil tublisti lupja maa all, umbes nii nagu hoiti varematel aegadel lupjaaukudes. Seda maaalust lupja on hilisematel aegadel välja kaevatud ja ehitamiseks tarvitatud, näit. Toila Siimoni talu elamu ehitamisel kivimüüri tegemiseks. Praegu olevat aga lubi juba kõlbmatu. Vanemate inimeste jutu järele olevat tahetud Oru ümbrusse linna ehitada, kuid sest ei olevat midagi välja tulnud.
Rahva arvamisel näikse tõsine alus olevat. Eelpool nimetatud ajalehes on muu seas ka tähendatud, et mainitud Inglise hertsoginna proua Vokas sissesäädnud apteegi. Pääle selle tahtnud ta siin mitmesuguseid uuendusi ette võtta, missuguseid just, ei ole tähendatud. Kuid küllap need keldrid ja määratumad lupjaaugud on pärit neilt ajult.
Gustav Aavakannu
No comments:
Post a Comment