Oru muinasjutuloss
Eesti tööstusringkondade poolt osteti hiljuti endiselt omanikult ja kingiti riigile Oru loss, üks kaunimaid ja luksuslikumaid hooneid kogu Eestis, mida ähvardas häving kõikvõimsa ajahamba all, nagu üks kasutamatult seisvaid maju.
Viru rannik kogu ulatuses on Eesti kaunimaid paiku. Eriti ohtral käel on loodus pillanud oma ilu aga just Toilas Oru lossiümbruskonnas. Soodsa ühenduse puudusel on aga Toila ja Oru looduslikule kaunidusele vaatamata jäänud varju teiste suvituskohtade kõrval.
Õitseaeg oli sel “Eesti Rivieeral” enne maailmasõda, mil siin suvitasid Vene aristokraadid ja rikkam kaupmeeskond Peterburist. Vene aristokraatide ja rahamagnaatide laua shestiga elu käis tol ajal enamasti järgmise kava kohaselt: varakevad märtsikuust alates Rivieras, suvi Narva-Jõesuus või Toilas, sügis Kaukaasias. Neil tsaaririigi hiilgepäevil ehitati ka Oru loss, mille toredusliku mineviku, omanike kummalise saatuse ja oleviku juures peatame allpool pikemalt.
Vene suurkaupmees ja rahamagnaat Grigori Jelissejev, kes omas suured mõisad Krimmis, Valge-Venes ja mujalgi Venemaal ning suvimajad Prantsusmaal, tuli läinud sajandi lõpul mõttele ehitada omale suvelossi ka Viru rannikule. Siin leidiski ta Toilas, Pühajõe kaldal, kõige kaunima paiga ja alustas 1897.a. kevadel seal suureulatuslikkude ehitustöödega. Lossi ehituse andis ta Vene kuulsamale arhitektile Baranovskile, kes viis töö lõpule 1901. aastaks. Kuna ehitustöödeks kulus ühede teadete järele neli, teiste järele viis miljonit kuldrubla, siis see annab juba ettekujutuse, millise luksusliku lossi ja ümbruskonna rajamisega tuldi siin toime.
Hoonetest ehitati esmajärjekorras suur 3-kordne loss, mis asub otse Pühajõe kõrgel kaldal. Lossi rõdudelt, millised rajati jõe kaldale kahes astmes, avaneb kaunis vaade Soome lahele ja kogu ümbrusele. Lossi piiravale kõrgele männimetsale on täienduseks istutatud loendamatuid välismaalt kohale toodud, kui ka kodumaisi puid ja põõsaid. Suure pargi teed palistavad praegugi mitmet liiki kuused, seedrite salgad, õlipuud, akaatsiad, pärnad, sirelid, kibuvitsad jne. Lossi kolmandale korrale oli püstitatud veel väiksem rõdu ja neljakandiline torn, mis juba kaugelt hakkab teekäijale silma.
 |
| Oru lossi terrassid peale renoveerimist |
Lossi tagaküljest hargnevad edasi teised hooned. Esimesena ahitati suur kasvuhoone, mis oli jaotatud viieks ruumiks – viinamarjade, virsikute, palmide, pelargooniate ja loorberipuude jaoks. Sellele järgneb maneesh hobustele, mille tallides on ruumi kuni poolesajale loomale. Lisaks eeltoodule mõnesaja meetri kaugusel kuusemetsa vahel asub lossi kirik kuue kullatud sibula torniga. Umbes kilomeetri kaugusse Toila küla algusesse ehitati veel ruumikas haigla, tugev ja nägus raudkivihoone. Lossi all peitub maa-alune käik, kuhu juhiti allikavett ja rajati tiigid kalade ning vähkide hoidmiseks.
Lossis leidub üldse 57 ruumi, kaasa arvatud ja oma elektrijaam, auruküte jne. On mõistetav, et kui Jelissejevil oli raha pilduda oma suveresidentsi peale välja sarnasel hulgal, siis ka kogu elu peale ehituse lõplikku valmimist arenes seal suureulatuslikumalt ja luksuslikumalt kui meie seda tänapäev oma väikseis taludes suudame kujutella.
Alates 1901. aasta suvest tulid Petrogradist igal suvel Toilasse Jelissejevi proua ühes viie poja ja ainsa tütrega. Seitsme perekonnaliikme suvitamisele tulekul sõitis nendega kaasa umbes 25-liikmeline teenijatepere, kuhu kuulusid köögipersonal, mees- ja naisteenijad, igale lapsele oma kasvataja, kes kuulus perekonda kuni surmani, kodused kasvatajad, välismaalisist koolitajad jne. Nendele lisaks oli suviti lossi juures tegevuses veel hulk ümberkaudseid eesti noormehi ja neide. Üksnes aednikkude abiliste arv tõusis 30 peale. Seega ulatus suvine elanikkude arv Orul ligi sajale, kuna talviti piirdus teenijaskond 25-30 inimesega.
Lossi tallides oli peaaegu 30 puhastverd tõuhobust, kellega ratsutasid Jelissejevi pojad. Ratsutamiskunsti õpetamisega noortele miljonärivõsudele oli ametis ratsaväeohivtser, 30 jahikoera jaoks oli omaette hoone ja teenija. Väiksemate laste sõidutamiseks oli tallis kaks eeslit, kes rakendati selleks kaarikute ette.
Vanem poeg, kuuludes kadettide korpusesse, kutsus kord terve lennu noori ohivtsere-kadette endale külla. Nad jäid Oru lossi peaaegu terveks suveks.
Jelissejev ise käis Oru lossis vaid üksikutel päevadel, umbes kahe nädala tagant, peatudes seal vaid paar päeva. Siis tavaliselt läks lahti suurem pidutsemine. Head päevad olid siis isegi Toila pritsimeestel. Jelissejevile tõtati Jõhvi jaama orkestriga vastu. Alati andis ta 25 rubla jootrahaks. Tal oli alati suurem seltskond kaasas. Oli daame ja härrasid, mundrites ja ilma, välismaalasi ja venelasi, isegi värvilisi. Toila inimesed mäletavad veel tänapäevgi üht “pigimusta” neegrit ja kaht jaapani kaunitari, kes tantsisid sageli lossis pidudel teiste külaliste hulgas.
Suvised peod lossis olid ümbruskonna elanike imetlusobjektiks. Suur ja müstiline park olnud siis õhtuti ilustatud kolmesaja ilutulega, orkestrid mänginud nii aias kui saalides.
Sageli tuldi lossi lõbutsema ka talvelgi. Siis saabuti suurte jahiseltskondadena ning ümbruskonna metsades peeti jahti jänestele, rebastele ja kitsedele. Iga-aastane traditsiooniline talvepidu Oru lossis oli vastlapäeval. Lossi teenijaskond olnud siis alati paar nädalat ametis nõlvikute ja teede muutmisega jäämägedeks, kus härrased vastlapäeval liuglesid.
Sarnane hiilgav elu kestis Oru lossis kuni 1917. aastani, millal suure Venemaa hiilgus hakkas nii sõjarindel kui selle taga kokku varisema. Viimasel suvel Toilast lahkudes oli proua Jelissejeva tähendanud lossi teenijaskonnale, et kui sakslased tulevad, põletage loss maha!
Peale sakslaste lahkumist lubanud ta püstitada samasse kohta uue ja veel uhkema hoone. Sel suvel lahkus proua ühes lastega Orult varem kui tavaliselt ja nagu mõne aja pärast Toilasse saabunud teated jutustasid, oli ta elu jooksnud varsti peale lahkumist õige traagilise lõpuni.
Proua Jelissejeva oli võrdlemisi närviline inimene, kellega läbisaamine osutus sageli õige raskeks. Nii tulnud pargi istutamise ajal, kui mõni puu polnud teistega niidi pealt ühel joonel, proua käsul mitmedki puude read üles kaevata ja uued read jälle asemele istutada. Kord paistnud prouale koguni, et üks lossi nurk pole teistega täpselt ühe kõrgune ja töölistele antud käsk seegi maja lõhkuda ja uuesti ehitada. Tööjuhataja vaheltsobitusel saadi lõpuks siiski niikaugele, et lossi nurk jäi endiselt püsima. Proua Jelissejeva oli väga usklik ja alatasa külastasid teda nunnad lähikonnas asuvast Pühtitsa kloostrist. Eriti sõbralik vahekord oli tal kloostri igumenia Aleksaga; ta annetas kloostrile suuri rahasummasid. Kui proua Jelissejevale pärast viit poega lõpuks sündis tütar, oli ta veendunud, et võlgneb tütre eest tänu vaid Pühtitsa nunnade eestpalvetele. Nunnad muidugi omalt poolt kinnitasid seda veenet, nad mõnikord isegi ütlesid, et tütar kuulub neile.
Miljonäriproua traagilisest surmast tõi hiljem teate Toilasse eestlasest toapoiss Jakob Luup, kes koos perekonnaga Piiterisse sõitis ja seal jäi edasi Jelissejevite teenistusse. Tema jutustuse järgi proua poonud enda oma korteris siidsalliga. Enesetapmise põhjused olid perekondlikku laadi. Mehega tekkisid vastuolud kellegi kolmanda pärast ja need arenesid nii kaugele, et lõpuks tuli lahkuminek. Pärast seda, nagu kuuldub, on proua Jelissejeva õnnetute börsioperatsioonidega kaotanud kogu oma varanduse osa, nii et lõpuks elas väikeses üürikorteris. See arvatavasti viiski endise miljonäriproua meeleheitliku teoni.
Pärast proua surma nähti Jelissejevit kellegi daami seltsis veel korra Oru lossis. Ta sõitnud etteteatamatult Jõhvi jaamast kalessiga kohale, jalutanud ja säitnud mööda sügisesi pargiteid ja lahkunud juba järgmisel päeval. See daam oli toilalastele juba varemaltki tuntud, kuna suvitas eelmisel suvel siin koos õega.
1917. aasta sügisega tuleb lugeda lõppenuks Oru lossi hiilgepäevi. Järgnesid segased ajad, mil loss seisis kord ühe, kord teise võimu käes. Lossi sisemus sai kannatada eriti vene punaste valitsuspäevil. Venelased löönud siis koos külarahvaga lossi uhketes saalides tantsu ja ümbruskonna rahvas kandis laiali suure hulga väärtuslikku mööblit ja riideid. Samuti ei käinud ka saksa okupatsiooni väeosad lossiga kuigi “õrnalt” ümber. Lossi ruumidesse paigutati staap, mis oli alaliseks sõdurite kogumiskohaks. Neil aastatel ei jäänud loss puutumata kuulidest, vene sõjalaevadelt lastud mürskudest tabasid kaks lossi kõrvalehitusi, tehes seal suurt hävitustööd.
Jelissejev põgenes vene revolutsiooni keerise eest Prantsusmaale ning seni pole ta kordagi sõitnud oma endisesse suvelossi, kui see jäi riigi poolt võõrandamata. Tal oli Eestis küll volinik, kes lossi eest pidi hoolitsema, kuid kuna volinik asus ise Tallinnas, siis oli kohapealne järelvalve kogu aeg usaldatud mõne Toila elaniku hooleks, kes selle tasuks sai lossist prii korteri ja kütte.
Ajahammas on siin rea aastate vältel teinud oma laastavat tööd. Väliselt vajab loss praegu tublit kohendamist ja samuti nõuab hulga tööd ka park, mis korraldava käe puudumisel juba osalt metsistunud. Ainuke ehitus, mis on säilitanud peaaegu endise seisukorra, on kirik.
*****
Oru lossi luksuslikumaks ja tähelepanuväärsemaks ruumiks on kaht korda läbistav suur peosaal. Siin leidub otse keisrikoja taolist hiilgust. Saali lagi ja seinad on igatahes peaaegu üleni kaetud nikerdustega. Värvideks on kuld, valge ja kreemikas. Saali piirab rõdu. Laes leidub kuulsa vene kunstniku Makovski maal 1879. aastast, mis kujutab Madonnat pilvedes, kuna tema ümber hõljuvad vallatud Amorid põlevate sädemetega. Laes on kaks suurt kroonlühtrit, mis koostatud sadadest kristallkuulikestest ja litritest ning mis heidavad päevaajalgi pimestavat sära. Lühtrid on määratu suured ja pärit Piiterist ühe endise vürsti paleest, mille ostis Jelissejev. Kummagi väärtust hinnati 20 000 rublale. Nendele lisaks on seinad ilustatud samalaadsete väikeste lühtritega. Saali seinte ääres leidub veel valgeid kergeid toole ja laudu. Laiad uksed viivad esikülje lahtisele rõdule, kust avaneb unustamata vaade all orus voolavale Pühajõele, pargile ja merele.
Haruldasemaks kambriks lossis on peale selle proua buduaar, kus põhivärvideks on sinine ja kuld. Siin on mööbel tõmmatud üle kuldbrokaatriidega, kullatud lauad ja väikesed postamendid nind maast poole toa kõrguseni ulatuvad jaapanisirmid, kaks seinapeeglit kullatud raamidega, all kapid punasest puust, kaunistatud rikkalikult emailjoonistustega, kõrge portselanvaas, neegritari kuju kullatud alusel, kaks suurt õlimaali, üks neist kunstnik Feodirovilt ja palju muud, mis annab ettekujutuse omaaegsest luksuslikust elust Oru lossis.
Tallinna Post, nr. 10, 1935.a. 8. märts.
No comments:
Post a Comment